Kolm nädalat Boliivias

Esialgu oli meil plaanis Boliivias veeta ainult kaks nädalat. Tuur Uyunis ning sealt siis Sucre ja Santa Cruzi kaudu La Pazi. Nagu eelmises postituses sai mainitud, ootasime Uyunis ühe päeva, et saada tuurile firmaga Red Planet Expeditions, mida paljud meile soovitanud olid. Esmaspäeval, 31. märtsil startisime Toyota Land Cruiseriga teele. Kotid pakiti ilusasti auto katusele, toidukraam laaditi peale ning nii ronisime viiekesi koos juhi ja giidiga autosse. Meie tuurigrupis olid siis lisaks meile kahele veel ameeriklannast füsioterapeut-farmipidaja Ann-Casey, Talibani-võitleja väljanäegemisega austraallane Nick ning Lõuna-Aafrika Vabariigis üles kasvanud britt Nikki. Lõbus seltskond, vahva giid ning hull autojuht.

Esimesel päeval käisime nn rongide surnuaial ning soolakõrbes, vaatasime ühe soolafarmi tööd ja tegemisi, ning jalutasime Incahuasi saarel keset soolajärve. Otseloomulikult on vaja kõikidel turistidel selles soolaolustikus teha lollakaid pilte ehk nn silmapetekaid. Kindlasti tuleb fotosessiooni ajal teha ka mõned hüppe- ning evolutsioonipildid. Meie tegime ühe eriti "löda" käruka ka, ülejäänud, Lääne turistid, vaatasid meid imelike nägudega ja mõtlesid vast, et mis see maarahvas möllab. Õhtuks jõudsime soolahotelli, kus ootas ees rikkalik õhtusöök ja hulgim huvitavaid jutuajamisi teiste reisilistega.

Teisel päeval sõitsime mööda Dalí kõrbe, ühe järve juurest teise juurde, nägime flamingosid ja vicuñasid, maastikud vaheldusid ning õhtupoolikul jõudsime 5000m kõrgusel asuvate Sol de Mañana geisrite juurde. Teise öö veetsime natuke tagasihoidlikumates tingimustes, kuivkäimla lehkas korralikult, pesemisvõimalusi polnud ning toas oli sutsu jahe. Samas oli meie hostel Polques'i kuumaveeallikate juures. Nii saime peale õhtusööki paar tunnikest kuumas vees solistada, vaadata taevatähti ning loetleda õhtuhämaruses mööduvaid autosid, mis pidavat n-ö kõrvalisi teid pidi Tšiilisse narkootikume ja salakaupa vedama. Võibolla on see lihtsalt linnalegend, aga mida need uhked maasturid seal öisel ajal piiri lähedal tühjal maal ikka teevad.

Teised tuurigrupid oma maasturitega ööbisid kõik pooleteisetunnise sõidu kaugusel ning tulid suplema alles varahommikul. Ja neid džiibitäite viisi turiste oli seal palju. Paarkümmend autotäit iga päev ning enamus Land Cruiseritega, mis eelnevalt rikaste boliivlaste kasutada olnud. Aga minek oli masinatel hea, meie autojuht selgelt nautis sõitmist, ja noh, ega sellise autoga oleks endalgi tore üks Lõuna-Ameerika ekspeditsioon ette võtta.

Kolmandal päeval külastasime veel nn Rohelist järve (Laguna Verde), mis asub Boliivia, Tšiili ja Argentiina piiril, viskasime kiire pilgu Licancaburi vulkaanile ning siis algas tagasisõit Uyuni poole. Lõunapeatus oli väga mõnusas kohas, rohelisel aasal punaste kivimoodustiste vahel koos laamade ja eeslitega. Kolmapäeval, 2. aprillil jõudsime Uyunisse rahulolevate turistidena tagasi, saamaks teada, et kohalikud kaevurid on alustanud streigiga.

Kui siin streigitakse, siis ikka niimoodi, et mitmeks päevaks blokeeritakse teed. Meil oli soov minna Sucresse, kuid selleks et sinna saada tuleb sõita läbi Potosi, mis on Boliivia kaevanduste süda. Potosi linn ja ümbruskond oli täielikult blokeeritud ning kõik suuremad maanteed kinni. Uyunist sai bussiga ainult Orurosse, sealt edasi La Pazi poole olevat teedel olnud 3-4 blokaadi. Esimene vaba koht lennukile oli järgmise nädala esmaspäevaks. Nii liikus Uyunis neid mornide nägudega turiste ikka hulgim ringi. Ka meie tegime seal linnas bussijaama vahet käies mitukümmend tiiru.

Kogu aeg raputati pead ja öeldi, et veel polevat uudiseid tulnud ja et streikijad ning valitsuse esindajad polevat kokkuleppele jõudnud. Põhjuseks vist see olnud, et Boliivia praegune president Evo Morales on suht vaskapoolne sell, kes tahtvat enamuse kaevandusi ja suurematest ettevõtetest riigistada, mille vastu sõdivadki just erasektoritesse jäävad kaevurid, kes soovivad jätkuvalt omada kontrolli selle üle, kuhu, kellele ja mis alustel maavarasid müüa.

Riigi eelmine president, Ameerikas üleskasvanud vend, müüs pea kõik riigiettevõtted eraomandisse ja välisfirmadele ning kui tal lõpuks elu raskeks tehti ning La Pazi keskväljakul pea maha taheti lõigata, otsustas too koos suure riigirahaga USAsse põgeneda. Kuna tegemist on USA kodanikuga, siis väike Boliivia seda tüüpi koos rahaga enam ei näe.

Peale kahepäevast ootamist väsisid kaevurid lõpuks ära ning ÜLLATUS- nädalavahetuseks oli blokaad läbi, meie saime terve päikeselise päeva Sucresse sõita ja elu läks edasi. Pühapäeval 6.aprillil käisime Sucrest pea 70-kilomeetri kaugusel Tarabuco külas turul, kuhu kohalik rahvas ning turistid tulevad kauplema ja ostlema. Seal oli näha palju erinevaid hõime ning mitmekülgseid riietumisstiile. Õhtupoolikul jalutasime Boliivia ametlikus pealinnas Sucres, mis on koloniaalarhitektuuri heaks näidiseks.

Sucre on seljakotirändurite seas popiks kohaks, kus õppida hispaania keelt ning süüa keskturul ohtra vahukoorega puuviljasalatit.

Sucrest sõitsime ööbussiga Samaipatasse. Tahtsime küll veidikenegi päevavalges sõita, kuid nagu tavaks, pikemaid vahemaid sõidetakse siin ainult öösel. Tee oli kurviline, kruusane ja piiretest polnud haisugi. Buss oli rahvast täis, palav ja tolmune.

Samaipatasse pidime jõudma hommikul kell 5, meie bussijuht tatsas gaasipedaali aga nii usinasti, et olime juba öösel enne kolme inimtühjas külas kohal. Broneerisime endale juba paar päeva varem toa La Posada Del Solis, omanik lubas meid kenasti öösel varju alla võtta, tuleb vaid kella helistada. Täitsa mõnus, võtsime siis suuna hotellile, sada meetrit enne kohalejõudmist läks terves külas elekter ära. Niipalju siis uksekella helistamisest. Maja oli raudaiaga piiratud, väravad lukus ning ainus viis andmaks teada, et kaks väsinud ning tolmust rändurit ootavad värava taga sissepääsu, oli uksekell. Aga elektrit ju polnud, nii istusime seal oma seljakottide otsas tunnikese, kui vool korraks sähvatas, paraku ei jõudnud me nii kiiresti end maast lahti ajada, kui juba jälle valgus kadus. Ootasime veel, umbes poole viie ajal tuli vool kolmeks minutiks tagasi, siis saime jaole ning lõpuks keegi tuli ja lasi meid diivanile tukastama.

Samaipatas käisime ka ühel päevasel tuuril. Olime meie kaks ning hispaaniakeelne giid, kuidagimoodi saime asjad aetud ning informatsiooni vastu võetud. Retk algas tunnise tõusuga nätskes metsatukas ning mäenõlval, siis laskusime mööda loomarada koos eesli, lehmade ning koeraga jõe äärde. Sealt edasi matkasime mööda jõge. Kohati olime rinnuli vees, vahepeal oli vesi üldse üle pea. Andis ikka trikitada, et kilekotti mässitud fotokas kuivaks jääks. Triin üritas kuidagimoodi ühe käega ujumisliigutust tehes ning teise käega fotokat pea kohal hoides veepinnale püsima jääda, Kadri vandus alla ning sulpsas ühes seljakotiga vette.

Kott oli meil igast kraami täis, nii tõmbas vool Kadri vee alla, kus too veidi rahmeldades mõne hetke pärast ja kerge paanika silmis taas pinnale ilmus, kuid mütsilätu oli selleks ajaks juba oma teed läinud. Edaspidi tuli juba müts hambus edasi hulpida.

Samaipatast Santa Cruzi liikusime minibussiga, kus jalutasime niisama suht sihitult ringi, sõime jäätist ning turul imeodavaid roogasid. Santa Cruz on siis Boliivia üks suuremaid linnasid, kus asub enamus suurtööstustest. Üpriski brasiiliapärne elulaad ning väljanägemine. Sealt liikusime ööbussiga edasi La Pazi. Sõit pidi kestma 15 tundi, läks aga hoopis 21. Õnneks oli El Dorado nimeline buss suht OK ning ruumi oli laialt.

La Pazi jõudes tervitas meid jahe ilm ning hõre õhk. Linn asub 3500m kõrgusel, mägisel maastikul. Üles-alla vantsimine võtab suht võhmale. Tegime ka tasuta linnatuuri Red Capi agentuuriga, mis oli vägagi informatiivne kolmetunnine jalutuskäik mööda ajaloolist linnasüdant. Tuur algas San Pedro vangla juurest, kus pidavat elama 2500 inimest, kellest enamus on narkokurjategijad. Vanglas töötab 12 valvurit ja seda ka ainult väljaspool, mis tähendab, et vanglas sees on vangide võim.

Nii on võimalik seal raha eest kõike soetada, mõnusamat elamispinda jne. Kunagi tehti sinna tuure ka, aga enam ei olevat võimalik. Sissesaamine pidi olema enamvähem ok, aga et sealt ka välja saada, siis tuleb korralik summa välja käia. Kõndisime turgudel ning kuulasime huvitavaid lugusid La Pazist ning Boliivia ajaloost, kultuurist ning uskumustest.

Otsustasime Boliivas ka vihmametsade piirkonda minna. Ostsime suht soodsa edasi-tagasi lennu Rurrenabaquesse, kuhu bussiga oleks pidanud loksuma pea 24h.

Jõudsime Rurresse esmaspäeval 14.aprillil ja broneerisime järgmiseks päevaks 3-päevase pampa tuuri. Võrreldes La Paziga oli ilm niiske ja palav. Teisipäeva hommikul selgus aga, et sel päeval tuur mingil põhjusel ei välju ning me peame veel ühe päeva ootama. Eeldatavasti ei saadud tuuri jaoks piisavalt rahvast kokku ning meie kahe pärast eraldi ei hakatud mingit paati välja saatma. Õnneks tuuriagentuur maksis meie hosteli ja vahetas tagasilennu reedeks hilisemale kellaajale. Dolphins Traveli nimelise agentuuriga oli meid 10 inimest tuurile minemas.

Sõitsime autoga 3,5 tundi mööda tolmust ning auklikku teed, mida ääristasid loomakorjused. Nimelt oli Rurre ja Amazoni kandis jaanuaris ja veebruaris suured vihmasajud ning enamus maa-alast pooleteisemeetrise veekihi all. Nii jäid paljud loomad veevangi ning uppusid, osad jäid nälga. Meie giidi sõnul hukkus sadu tuhandeid loomi, farmerid kannatasid suuri kahjusid ning liha hinnad on viimaste kuude jooksul kahekordistunud.

Edasi liikusime juba paadiga Yacuma pampas. Meie tuurigrupis oli lisaks meile kahele veel üks eestlane, polegi tükk aega ühegi kaasmaalasega trehvanud. Tuur ise oli suht ok, kolme päeva jooksul nägime palju erinevaid linde, ahve, kilpkonni, roosasid delfiine ning kaimane. Püüdsime piraajasid, käisime öösel helendavaid kaimanite silmi vaatamas ning veetsime niisama aega oma majutuses, mis oli vees asuv postide peale ehitatud puidust hoone, mille all elutsesid kaimanid ja toas nahkhiired.

Toit oli rikkalik ning maitsev, kuigi Kadril õnnestus kuidagimoodi kuskilt mingi kõhutõbi hankida. Reedel asusime Rurre poole tagasiteele, meie lend väljus õhtul enne kuut. Esiteks läks meie paadil mootoriga midagi tuksi, siis õnnestus meie autojuhil auto mudasse kinni sõidutada. Kõige parem oli selle asja juures see, et juba kaugelt oli näha, et tee vasakul küljel on kohalik liinibuss suurde lompi kinni jäänud, sellest hoolimata otsustas meie juht paremalt pool suure hooga läbi sõita.

Enne palus kõigil autost väljuda ja käis lombis kontrollimas ka. Vesi ulatus korralikult põlvini, juht ja giid võtsid paar kivi ning viskasid lompi. Siis istus juht autosse ning üritas sealt hooga läbi sõita. Otseloomulikult jäi esiratas auku kinni ning auto ei liikunud ei edasi, ei tagasi. Selle ajaga oli tekkinud bussi taha juba kolm veoautot, kust kokku ilmus välja vähemalt 10 elukutselist autojuhti, kes seisid siis käed puusas lombi ääres ja vaatasid kõike pealt. Siis otsustati ühe veoautoga buss välja tõmmata, meie autot aga ei puudutatud.

Lõpuks kümme tarka panid auto taha köie ja üritasid niimoodi meie autot sealt mudaaugust välja saada, seejärel ilmus sinna lõpuks üks auto, mis siis ka meie auto välja tõmbas. Olenemata sellest, et oli näha, et sellest mudaaugust pole võimalik väiksematel masinatel läbi sõita, üritasid peale meie auto väljatõmbamist veel teisedki läbi minna, kes kohe ise ka kinni jäid. Ei saagi aru, kas tegemist on hullude optimistidega või on nad lihtsalt lollid. Kui me siis sealt lõpuks minema saime, hakkasid veoautode juhid kahte kirkat ja labidat jagades läbi selle lombi teed rajama. Meil polnud aga aega seal passida, sest aeg pressis takka, lennukist maha ka ei tahtnud jääda. Õnneks jõudsime õigeks ajaks lennujaama, kui Rurre lennuväljal asuvat hoonet nii võiks nimetada.

Lennuk, millega tagasi La Pazi sõitsime, oli kõige pisem millega üldse kunagi sõitnud oleme. 19-kohaline, reisilisi oli reede õhtul kokku 6. Eriti kõhe hakkas siis, kui poole lennu peal, õhtuhämaruses, pandi minoorne klassikaline muusika peale, lennuk rappus õhuaukudes ning lähenesime mägedele. Nüüd oleme juba tagasi La Pazis ja ootame homset jalgrattatuuri, siis Titicaca järve äärde ning millalgi uuel nädalal üritame lõpuks ka Peruusse siseneda. 

Kõrb, ookean ja altiplano ehk kaks nädalat Argentiina ja Tšiili põhjaosas

Pool päeva Boliivia teedel tekitas suurema peavalu kui kaks eelnevat kuud Argentiina ja Tšiili teedel kokku. Nimelt saabusime reedel Tšiilist Boliiviasse, ületasime piiri Lauca rahvuspargis ning siis suundusime La Pazi poole. Kuna ilmateade lubas siia paari ilusat ilma, siis otsustasime kohe Uyuni soolakõrbe plaani võtta. Astusime Patacamayas bussi pealt maha ning otsisime transporti lõunasse, seal olles saime esmakordselt aru, et oleme ikkagi Lõuna-Ameerikasse jõudnud. Linnas polnud bussiterminali, kõik sõidukid peatusid suvaliselt tee ääres, lasid reisilisi maha ning võtsid uued peale. Tee ääres käis vilgas elu, kohalikud Boliivia naised müüsid kõikvõimalikku söögikraami, kodutud koerad siblisid kioskite ja autode vahel ringi ning minibussi juhid hõikusid ja otsisid uusi reisilisi. Ka meie otsustasime minibussiga edasi Orurosse sõita. Kadri sai kael kõveras tagasistmel passida ja Triin hõivas juhi kõrvalistme, kust avanes hea vaade jubedale liikluskultuurile. Üldse ei saa aru, miks siin teedel on näiteks pidev- või topeltjooned, nendest ei pea mittekeegi mittemidagi. Liiklusmärgid on lihtsalt teeääre kaunistuseks, möödasõitu keelav märk eeldab just pimedates kurvides suurtest veokitest mööda kihutamist. Meie minibussi möödasõidu sooritamine oli ka vahva, see Toyota bussike oli nii ära sõidetud, et käiguvahetus jumpsis päris korralikult, nii tahtis nii mõnigi kord meie auto mõõdasõidul otsad anda, autol oli ikka korralikult hing kinni. Ja muidugi pikivahe, või siis selle puudumine. Täiesti normaalne on passida suure veoki taga, 90km/h sõidukiiruse juures, nii umbes viie meetri kaugusel. Üks hetk palusid meie kaasreisilised autojuhil veidi hoogu maha võtta "despacio, por favor" ("aeglasemalt, palun").

Järgmine kord on kavalam bussi tagumisse otsa istuda, siis ei pea seda hullust nii lähedalt tunnistama. Aga kui me arvasime, et see kahetunnine minibussi sõit oli jube, siis ööbuss Orurost Uyunisse oli veel hullem. Üheksa tundi vanas kolisevas bussis auklikel ning kohati puuduvatel teedel. Mitte just kõige ruumikam buss, terminalist lahkudes oli buss viimse istekohani täis, nii eriti mugavat sõitu oodata ei olnud, vähemalt sai vahekäiku jalgu sirutada, seda aga ainult viieks minutiks, sest bussiterminali kõrvalt tuli peale veel reisilisi, kes siis end bussi vahekäiku paigutasid. Nii oli vahekäik täis kotte, tekke ning toidumoona. Väga mõnus. Lisaks sellele topiti ka pea kohal olevad pagasihoiud kraami täis, kust siis öösel meile üks riisikott ning pakk puuvilju pähe kukkusid. Lisaks sellele oli bussis üpriski jahe, nii oli arusaadav kogu see meeletu tekkide vedamine. Kuueks hommikul olime Uyunis kohal, saime lõpuks bussist välja ning jalgu sirutada. Otsisime kohe hotelli, et saada sooja tuppa. Hotelli leidsime, maksime ka suht korralikult, aga soojast toast võis vaid unistada. Lubati, et päeva peale päike soojendab toa üles.

Kiiresti ka viimase kahe nädala sündmustest. Cafayates, veinistanduste piirkonnas, käisime ka korralikus restoranis söömas. Teenindus, toit ning atmosfäär olid super, meiesuguste tolmuste seljakotireisiliste jaoks selge priiskamine, vähemalt nii tundus meile kui kilomeetri kauguselt viinamarjaistanduste vahelt avanes vaade uhkele beežile hoonele.

Külastajaid oli sel laupäevasel lõunal üpriski palju, nii tuli meilgi pool tunnikest lauda oodata. Piattelli restoran ongi selle piirkonna üheks parimaks söögikohaks tunnistatud. Õnneks olid hinnad sellise taseme kohta päris soodsad. Vein oli vee hinnas, praed olid maitsvad ja peenelt esitletud ning magustoidud viisid keele alla. Soovitame soojalt.

Cafayatest sõitsime edasi Saltasse, kus jalutasime paar tunnikest linna peal ringi ning sõitsime siis edasi Jujuysse. Otsisime ööbimise ning järgmisel päeval orgunnisime tuuri. Käisime Purmamarcas, Tilcaras ning Humahuacas, palju infot jäi tuuril meil järjekordselt arusaamatuks, sest giid oli ainult hispaaniakeelne.

Õnneks oli seltskonnas üks tore pensionär Buenos Airesest, kes meile olulisemad asjad inglise keelde tõlkis. Muidu olid suht ilusad ja turistikad kohad ning esimesed korralikud suveniirikad. Üritasime suuremast ostlemisest hoiduda, lootuses soodsamatele hindadele Boliivias, kuigi jah, hinnad võrreldes Patagooniaga olid Argentiina põhjaosas juba tunduvalt etemad.

Jujuyis istusisime 19. märtsil kella kolme ajal öösel bussi peale ning sõitsime Tšiili San Pedro de Atacamasse. Piir oli järjekordselt kõrgustes, umbes 4000 meetri kõrgusel ja väga külm. Õnneks asub San Pedro linnake suht orus, nii on seal päeval ikkagi väga palav. Kindlasti üks kõige turistikamaid kohti senise reisi jooksul. Pisike linnake on ääreni turiste täis. Iga nurga peal on reisiagentuurid, mis pakuvad erinevaid poolepäevaseid tuure ümbruskonda. Linnas saab laenutada jalgrattaid, et omal käel veidi ringi tiirutada, saab ka liivalauatada.

Meie käisime kahel tuuril, esimesel päeval sõitsime Land Roveriga Valle de la Lunasse (kuuorg), imetlesime huvitavat (soola)maastikku, kõndisime koobastes ning koos sadade teistega vaatasime päikeseloojangut Atacama kõrbe kohal. Pakutud tuuridest otsustasime minna ka Tatio geisreid vaatama. Tuur algas hommikul kell neli, kui tuldi ja korjati meid hostelist peale. Sõitsime pea 2 tundi, jõudsime päikesetõusuks geisrite juurde.

Sõime hommikust ning siis läksime geisrite vahele jalutama. Väga-väga külm oli, lõdisesime nagu hullud, mõned vapramad käisid ka termides suplemas, olevat suht jahe vesi olnud. Geisrite juurest sõitsime edasi, tegime mõned fotopeatused ning juba keskpäevaks olime  San Pedros tagasi, Aji Verde hostelis tegime raamatuid lugedes õhtuse bussi ootuses aega parajaks. Suund siis Calama kaudu Iquiquesse.

Iquiquesse pidime esialgu vaid pooleks päevaks jääma, kuid vaadates Boliivia ilmateadet, otsustasime paar päeva ookeani ääres konte soojendada. Istusime rannas, lugesime raamatuid, mängisime hostelis pinksi ning lauajalgpalli ning lihtsalt puhkasime. Lisaks kõigele ilusale kogesime vähemalt kuute maavärinat- diivanid värisesid ikka korralikult, pinksi laud kolises mõnusalt ning hosteli administraator jooksis toast välja. Kohalikud on ikka väga hirmul, sest pisikesi maavärinaid on viimaste nädalate jooksul olnud palju ning Tšiili põhjaosa on hoiatatud ka suurema maavärina eest. Ka tsunaami oht on suur. Iquiquest liikusime järgmisesse ookeaniäärsesse linna Aricasse, kus nautisime viimaseid sooje päevi rannas, sest edasi oli suund Lauca rahvusparki Tšiili Boliivia piiril. Peatusime külas nimega Putre, kus esimesel päeval ei teinud midagi. Kuna tulime otse mere äärest 3500 meetri kõrgusele, siis algul oli hingamine suht raske.

Iga kiiremgi liigutus võttis võhmale, söögiisu polnud. Osadel reisilistel, kes meiega samast Arica hostelist Putresse tulid, tekkis aga peavalu. Meie otsutasime kohe, et esimesel päeval me lihtsalt aklimatiseerume, sest järgmisel päeval viis tuur meid 4500 peale altiplanoga tutvuma. Chungara järv, vulkaanid, Parinacota küla, palju loomi (alpakad, laamad, vincuñad) ning vähe turiste. Samas läheb läbi rahvuspargi maantee, mida mööda veetakse suurte rekkadega igasugu kraami Aricast Boliiviasse. Nii on just piiripunkti lähedal teeääred paksult prügi täis.

Õhtul käisime tuurikaaslastega Putres alpaka liha söömas, seltskonnas olid Tšiili päritolu Hispaanias üles kasvanud ning nüüd Prantsusmaal elav massöör koos pranstlannast mesinikuga ning kaks ungarlast Budapestist, kes kuuekuusel reisil läbi Lõuna-Ameerika ja Kariibimere saarte. Üritasime ungarlastega leida ühist keelt, nendele koolis olevat õpetatud üht lauset, mis nii eesti kui ungari keeles peaks kõlama sarnaselt. Selleks on siis "Kala ujub vee all"!!!, unagri keelne vaste kõlas meie kõrvadele siiski nagu ehtne gögöz-mögöz.

Ja siin me nüüd siis olemegi, Uyunis, ootame et homme, 31. märtsil, 3-päevasele tuurile minna. Otsustasime ühe päeva oodata, et saada tuurile firmaga Red Planet, mida on meile paljud soovitanud. Tegemist on küll ühe kallima tuurioperaatoriga, samas on giid ingliskeelne, mitte nagu enamus tuure, kus giid-autojuht-kokk räägib ainult hispaania keelt. Loodame, et ilm peab ning väga külm ei ole, kuigi jah, igaks juhuks varustasime end linnas juba mütside, kinnaste ning villaste sokkidega. Hotellid on siin ikka jube külmad. Jutu järgi pidavat meie praegune ulualune olema ok koht.

Ega me suurt muud ei palugi, kui sooja vett, sellega oleme juba leppinud, et toad on siin kütteta uberikud. Aga siin pole ei sooja vett, kiiret wifit ega hommikusööki, on vaid paari sentimeetrine pragu akna ja seina vahel, kus mõnusasti jahedat õhku sisse puhub. Kadri pakkis end soojalt sisse: kindad, sokid ja müts leiavad juba täna öösel kasutust. JULM. Ja homme tuurile, kus eeldatavasti pidid olema veelgi külmemad majutusasutused. Tuleb vastu pidada.

couchsurfing'ust ja muust Argentiinas ja Tšiilis

Olemegi otsapidi Argentiina põhjaossa välja jõudnud. Peatume hetkel Cafayate nimelises väikelinnas veiniistanduste keskel. Käisime eile väikesel ümbruskonna tuuril, mis meid erinevaid kivist moodustusi, ahelikke, looduslikku amfiteatrit ning muud huvitavat vaatama viis. Tegemist oli puhtalt visuaalse tuuriga, sest meie giid inglise keelt ei osanud ning isegi meie hispaaniakeelsetele tuurikaaslastele andis infot ainult siis, kui nemad midagi küsisid. See selleks, vähemalt vaated olid ilusad.

Keerame nüüd aga ajaratta kahe nädala võrra tagasi ning alustame Barilochest. Linn ise on Šveitsi mõjutustega, nii on keskväljakul alpilinnakese stiilis palgist hooned, linnatänavaid ääristavad šokolaadipoed, suveniirikad, restoranid ning mitukümmend kõhukottidega mitteametlikke rahavahetajaid, kes hõiguvad turistidest möödujatele muudkui "change, cambio, change, cambio, change...".

Meie ainsaks ettevõtmiseks Bariloche ning Argentiina järvistu piirkonnas jäi pisike jalgrattatuur mägisel teel. Õnneks ei pidanud jalgrattaga kohe linnaliikluses pead vaevama, sai bussiga 20km eemale jalgrattalaenutusse sõita, kus anti ülevaade, kuhu minna, mida teha. Esialgu oli täitsa tore sõita allamäge, tuul vihises ja nägu oli naerul. Kurvi tagant aga avanes vaade esimesele tõusule, egas midagi, kõristasime käike vahetada ning kuidagimoodi saime esimesest tõusust üles. Tee aga oli kitsas, autojuhid hullud ning päike paistis kuklasse. Esimese peatuse tegime ühe Argentiina uhkeima hotelli Llao Llao juures, mis ehtne Alpi hotell, ümbritsetud järvede ning golfiradadega.

Siis veel veidi tõuse ja langusi, matkaradu ja ilusaid vaateid ning lühike peesitamine kivisel rannal. Saamaks eriti kena vaadet järvestikule tuli aga jalgadele valu anda ning mööda tõuse edasi sõtkuda. Paaris kohas osutus asi aga nii hulluks, et tuli lausa ratta seljast maha ronida ning ratast käe kõrval lükates edasi vantsida. 30-kilomeetrine ring sellisel rajal võttis suht võhmale, nii tuli end Barilochesse tagasi jõudes kindlasti jäätisega premeerida, õnneks seda kraami nad teha oskavad.

Kuna Barilochest bussiga otse Pucóni ei saanud, liikusime hoopis edasi põhja poole San Martin de los Andesesse. Peatusime couchsurfer'ite juures linnast 7km eemal. Linnake ise on üpris kena, korras ja enam-vähem puhas, pisikese järve kaldal. Meil seal pikemaks peatumiseks aega ei olnudki, sest eesmärk oli veeta paar päeva Tšiili ekstreemspordi pealinnas Pucónis. Siiski oli San Martinis veedetud pool päeva suht meeldejääv, seda suuresti tänu meie kirevatele majutajatele.

Kuna sattusime nende juurde pühapäeval, mil nad organiseerivad traditsioonilist ühist õhtusööki, saime meiegi sellest peost osa. Juba lõuna ajal nende juurde jõudes toimus köögis hull askeldamine, rulliti tainast, hakiti juurikaid, valmistati magustoite. Enamuse tööst tegi ära Uruguai päritolu Sebastián, kes on töötu kokk. Tegelikult töötabki enamus inimesi selles majas restoranides, vähemalt see osa, kes tööl suvatseb käia. Nimelt, meie majutaja, Buenos Airesest pärit Magali, loobus töötamast ning elatab end majapinna rentimisest. Meie sealoleku ajal ehitati maja külge uut uberikku, kuhu saaks veel ühe üürilise sisse paigutada. Majas elab kokku 6 inimest, kellest 3 on tubades ning ülejäänud 3 vaatavad kuhu elutoas trummide ja tätoveerimislaua vahele päeva lõppedes oma ase paigutada. Lisaks majaelanikele ühines seltskonnaga ka õhtusöögiks paar sõpra. Kahjuks osa seltskonnast inglise keelt ei osanud ning ega meie hispaania keele oskus pole ka paranenud, nii jäi palju arusaamatuks ning osa vestlusest oletuste põhiseks. Punt oli muidugi suht kirju, üks kõrendliku olemisega taimetoitlasest tätoveerija, kes oma ninale osutades lausus "mussulman", ehk siis veerand türklane. Lisaks veel teinegi tätokate tegija, briti päritolu anarhistist vegan, kellel sooviks lähiajal minna Antarktika lähistele vaalade kaitsele. Juttu jätkus kauemakski, istusime öösel umbes kella kolmeni ning siis viskasime korraks pikali, et poole kuueks bussipeatusesse minna.

Ees oli järjekordne piiriületus ning sihtpunktiks Pucón, kus oli plaanis matkata, külastada terme ning ronida Villarrica vulkaani otsa ning piiluda üle ääre aktiivse vulkaani sisse. Kõikidele uhketele plaanidele tõmbas aga kriipsu peale tatise limaskestaga Kadri, kel ilmnes külmetushaigus, värises teine oma kinnise ninaga nelja villase ja ühe vatiteki all, ajas ühe käega Sudafedi, ning teisega imehead Sahne-Nuss šokolaadi näost sisse. Kuna Kadril ka kolme päeva möödudes oli olemine endiselt niru ning kiiret paranemist ei paistnud, siis otsustasime liikuda edasi ja võtsime ööbussi Valparaísosse.

Valparaíso on UNESCO nimekirja kuuluv maailmapärandi linn, mis asub Vaikse ookeani kaldal. Kuna tegemist on sadamalinnaga , siis pole tavaturistil mere äärde suurte kõrgete kraanade ja konteinerite vahele asja, tuleb niisama linnatänavatel üles-alla jalutada või sõita funiculari ehk trammiga, mis vähemtreenitud kehad plekk-kuudis mööda mäeselga üles veab. Proovisime selle ühel korral ka ära, logises ja krigises teine hullumoodi, nii ostustasime edaspidi kondimootorit kasutada. Õnneks nende kasutamise eest hingehinda ei nõuta ning raskete kottidega liigeldes on hea jalavaeva vähendada. Linn on suht huvitav, värvilised majad, graffiti seintel, mis ei ole mingi suvaline sigrimigri, vaid korralik kunstiteos, isegi trepid on värvitud ning pildikesi täis maalitud. Vaatamist on, kellele aga selline hipiliku hingamisega linnake ei sümpatiseeri, võib sõita 5km kaugusel asuvasse Viña del Mar'i, mis on ehtne kuurort. Liivased rannaribad, uhked hotellid ning restoranid. Jalutasime paar tundi ning liitusime siis meie couchsurferist majutaja Rodrigo sõbranna sünnipäevapeoga, mida peeti 18-korruselise kortermaja katusel. Tellitud oli DJ, pakuti jooke ning sööki, mida valmistati suures kastrulis, kus üheskoos podisesid vorstikesed, kartulid, kapsas ning teod. Suht veider kooslus ja üpriski omamoodi maitsega. 

Edasi viis tee meid Santiagosse, kuhu meid kutsus enda juurde ööbima nii mitugi couchsurferit, otsustavaks sai Pablo kutse juures see, et tegemist on suure jalkafänniga, kes teadis nimetada vähemalt kolme pallurit: Poomi, Operit ning Lindperet. Pablo on vabakutseline (aja)kirjanik, hobikokk ning üks super võõrustaja. Pühapäeval ühinesime lõunasöögiks tema ja ta sõpradega. Seltskonnas olid näiteks lennufirma LAN tööhull Andrés, kes polevat 2 aastat päevagi puhkust võtnud; Ameerika saatkonna tööline Põhja-Carolinast pärit Andrew, kes pidi kesköö paiku end lennujaama seadma, et Tšiilisse saabuvat USA asepresidenti kottide vedamisega abistada; ning José. José on vist Pablo kõige naljakam ja kõige suurem jalkafännist sõber. Kui sulle kuskil Tšiilis ikka üks juuratudeng teab nimetada Tallinna Levadiat ning rohkem Läti ja Soome pallureid kui meie kahepeale kokku, siis kukub karp ikka lahti küll. Kahe seal veedetud päeva jooksul käisime Joséga linnatuuril, nautisime Pablo maitsvaid roogasid ning vaatasime kahte kõige kehvemat filmi, mis kunagi tehtud "Bitch Slap" ja "Sharknado". Tegelikult oligi plaanis leida võimalikult saastad filmid ning neid vaadata, nii ei pidanudki pettuma ju, nagu José ütles, need filmid on nii halavad, et muutuvad tänu oma ajuvabadusele "superteosteks". Vaatasime YouTubes'ist ka kohalikke staare ning José tutvustas oma lemmik salsaartiste, tema suureks lemmikuks on Gloria Estefan, samas meeldis talle ka Soome heavy-metal. Igatahes väga meeldejäävad karakterid ning toredad paar päeva, kahjuks tuli meil kotid pakkida ning suunduda Mendozasse.

Tee sinna oli väga äge, üle mägede, läbi tunnelite, möödusime Andide kõrgemaitest tippudest ning jõudsime lõpuks veinistandusteni. Mendoza linnas endas suurt midagi vaadata ei ole, kuna me pole ka erilised veinisõbrad, siis tegime seal vaid kiire peatuse ning külastasime veiniistanduse asemel hoopis oliiviõli farmi ning maitsesime erinevaid eksemplare. Mendozast suundusime ööbussiga Tucumáni, kust edasi Cafayatesse, kokku pea 24h bussides loksumist, vähemalt filmid olid head ning buss pooltühi, nii sai üksinda kahe istme peal kuidagimoodi soigutud.

Nüüd aga ajame end maast lahti ning läheme jalutame veidi veiniistanduste vahel, üritame kuskil raksus käia ning kohalikku viinamarja (Torrontés) maitsta.

Patagoonia- matkajate paradiis

Hakkame siis otsast peale. Esiteks muidugi tuleks mainida, et paadituur toimus. Veetsime mõned tunnid Beagle'i kanalil sõites, imetlesime loodust, hingasime karsket õhku ning  "nautisime" meeldivaid aroome, mis eraldusid lindude ja merilõvide kolooniatest. Tutvusime lühikese jalutuskäigu jooksul ka kohaliku taimestikuga, mis on siin karmis kliimas väga habras. Palju kurja on teinud eurooplaste poolt sisseveetud võõrloomad, eriti närilised, kes söögi otsinguil õõnestavad tihedat samblikku ning muud maakatet. Meie giid oli suht asjalik vend, pool bioloog/ekstreemsportlane ja giid. Kuna lähiajal pidavat Ushuaias toimuma ülemaailmne slaalomietapp, esimene üldse siinkandis, siis pidi ta koos nooremate sellidega selleks treenima, et Argentiina eest võistelda.

Ushuaiast võtsime ette pikema bussisõidu Tšiili linna Punta Arenasesse, seal jalutasime niisama ringi ning sõime ilmatu suure portsu kala ära. Sealt edasi 3h sõitu põhja poole ja oledki Puerto Nataleses, mis on matkajate baasiks, ettevalmistuseks, varustamiseks ning transpordikeskuseks.

Siit 1,5h bussisõidu kaugusele jääb Torres del Paine'i rahvuspark, mis on Patagoonia üheks vaatamisväärsuseks. Jõudsime linna pühapäeva õhtupoolikul. Bussijaamas tervitas meid kohe trobikond tolmuseid matkajaid, kelle jaoks matk mägedes oli juba seljataga. Linna saabus aga järjest uusi reisiselle. Õhtul poes käies tervitas lettidelt tühjus- müüdavamaks kraamiks šokolaad, makaronid, konservid, pähklid ja kuivatatud puuviljad ning WC-paber. Nimelt on Torres del Paine's võimalik teha erinevaid matku. Kõige populaarsem on nn W-matk, mis kestab 4 päeva, sellega näed mäemassiivi esikülje ära. Kõvematele tegijatele sümpatiseerib aga 9-päevane retk ümber mäe ning enamus matkajaid veab kogu vajamineva kraami endaga kaasas. Suured seljakotid, ligi 15kg, peavad mahutama nii telgi, magamiskoti, madratsi, mõned hilbud, söögitarbed, priimused, poti-panni ja muu vajaliku. Selle koormaga tuleb siis päevast-päeva mäest üles-alla liikuda. Võimalik on ööbida ka refugios, mis on siis selline lihtsam varjualune matkajatele, kel pole soovi kogu kraami enda seljas tassida. See on aga suht kallis, voodikoht u 40 dollarit öö pluss söögid-joogid. Kuigi linnas on võimalik kogu vajaminev kraam laenutada, ei julenud me eelneva pika matka kogemuse puudumiseta sellist retke raskete kottidega ette võtta, seetõttu otsustasime meie kolmanda variandi kasuks ja võtsime ette ühe päevase matka.

Nii startisime Puerto Natalesest 7.30 bussiga rahvuspargi poole. Hommikul oli bussijaam sigimist-sagimist täis, bussid olid viimse kohani välja müüdud.

Rahvusparki jõudes aeti kõik bussist välja, anti kiire ülevaade pargist, loeti sõnad peale, mida teha ja mida mitte, eriti pöörati tähelepanu tule tegemisele, sest on juhtunud, et ettevaatamatusest on turistid algatanud suuri tulekahjusid. Lõpuks korjati ka piletiraha, mis kohalikele 5000 ja turistidele 18 000 Tšiili raha, olenemata sellest mitu päeva sa pargis veedad. Nii tuli meil umbes 40 dollarit 8-tunnise piinlemise eest välja käia. Saime rajale peal kümmet hommikul teadmisega, et kell seitse õhtul läheb viimane väikebuss rahvuspargi väravatesse, kust saab tagasi Puerto Natalesesse.

Mis seal siis ikka. Asusime teele. Matk algas kohe tunnise tõusuga mööda kivist ja kruusast rada, kuidagimoodi sai sealt ähkides ja puhkides üles, et veidi aega tasasemal teel taastuda. Laskusime uuesti alla jõe äärde, jalutasime metsarajal üles-alla oma tunnikese ja siis algas viimane lõputõus. Järsk rada üles vaatekohani.

Kohati oli kõrgeid astmeid, siis ära tatsatud kruusaseid ja tolmuseid lõike, nii sai mindud muudkui samm sammu haaval, jalg jala ette astudes, mitte millelegi muule mõeldes kui jalgade asetusele rajal. Rahvast muudkui vooris üles-alla, mõned allatulijad libisesid ja komistasid, osad vastutulijad naeratasid, mõni julgustas ja kinnitas, et minna veel vaid 15 minutit. Üles jõudes tõusis tuul ja lõpuks oli rada kivide vahelt raske leida, vaid mõned oranžid postid näitasid teed. Seal tuule vihisedes mõtled, et mis k*rdi pärast oli vaja siia ronida. Siiski, kui ühe suure kivimüraka tagant need kuulsad Torrese tipud paistma hakkasid ning laguuni äärde jõudsid, tundsid, et nähtud vaev oli seda väärt. Kauaks seda ilu nautima ei saanud jääda, tuul puhus ja külm puges kontidesse, vaid mõned pildid ja vaate mällusöövitamine ja algas laskumine. Niigi väsinud jalgadele on allaminek eriti julm, oht komistada ja jalgu väänata hoiab lihaseid pinges, mis väsitab, peale tunnist laskumist jalad all värisevad. Hommikul kaasa tehtud võileivad kugistasime alla matka lõpus. Meile sellest päevasest retkest täiesti piisas, jõudsime tagasi Puerto Natalesesse 22 ajal, et väsinud kontidele pehmes voodis puhaste linade vahel puhkust anda. Kuidagimoodi õnnestus meil endid nii haigeks kõndida, et paar päeva olid jalad ikka päris valusad.

Peale matka sõitsime Tšiilist Argentiinasse, et El Calafate lähistel Perito Moreno liustik ära vaadata. Peatusime El Calafates ühes väga lahedas hostelis nimega I Keu Ken, sealt organiseerisime ka minibussiga väikese tuuri liustikuni. Meie bussijuht/giid tegi fotopeatusi, rääkis juurde huvitavaid lugusid ning vedas meid ilusti rahvuspargi väravasse. Veetsime liustiku vastaskaldale ehitatud kõnniteedel ja platvormidel 3 tundi, imetlesime Perito Moreno liustikku mitme külje pealt. Kui enamus maailma liustikest sulab, siis Moreno on stabiilne või isegi kasvab. Pidevalt sajab lund juurde ning surub jääd allapoole. Tihti juhtub, et jää sulgeb veetee kahe järve vahel, mistõttu tõuseb vesi ühel pool meetrite võrra. Lisaks silmailule pakub Perito Moreno ka helidemängu. Eriti võimas on raksatus, kui liustiku küljest murdunud jää vette prantsatab. Isegi väiksem tükike tekitab vägeva kuuldemängu. Eriti tasub liustikku vaatama minna päikeselise päeva teises pooles, kui soojusest järjest enam tükke hakkab eralduma. Meie pidime aga juba 3 ajal tagasi linna sõitma, kus meid viidi empanadasid sööma, see selline kohalik pirukas kas loomaliha, taimetoidu, kala või lambalihaga. Eks see üks pisitillu tükike oli, tasuta sai ju, ega siis ei saa priisata.

El Calafatest liikusime edasi 3h bussisõidu kaugusele El Chalteni, mis on Argentiina Patagoonia matkakeskuseks. Kui meie liinibuss linna jõudis tehti kohe kohustuslik peatus rahvuspargi Los Glaciares infokeskuse juures, kus anti juhiseid, tutvustati erinevaid radu ning anti soovitusi, mis tuleks teha kui peaks sattuma kokku puumaga, keda olla viimasel ajal siinkohas näha. Otsisime oma hosteli üles, viskasime kotid maha ja tegime linnale ringi peale.

Õnneks on tegemist väikese külaga, paar toidupoodi, bussijaam, kool, postkontor, mitukümmend suveniiripoodi ja restorani ja hulgim majutusasutusi. Külas puudub telefonilevi ning wifi levigi on nõrgavõitu. Esimesel päeval käisime kahe künka otsas, vaatasime ühele ja teisele poole orgu ja harjutasime niisama oma väsinud jalgu, et uueks pikemaks kõnnakuks valmis olla, tuul oli tol päeval väga vali, nii ei soovitatud ka Mt Fitzroy juurde ronida, võib ohtlik olla. Pühapäeva hommikul avanes aga aknast välja vaadates vaade ilusale sinisele taevale. Ajasime end maast lahti ning asusime 8-tunnisele matkale. Ikka ja jälle tuli esimene tund võtta tõusu, rada ronis mööda mäeselga muudkui ülespoole. Nii me tatsasime seal metsa vahel kuni avanes vaade Fitzroy mäele. Ilus. Õnneks järgnes sellele pea 1,5 h tasast rada orus, metsa vahel, soisel pinnal, kärestikulise jõe ääres. Hea on see, et võid jõest muudkui vett juurde võtta, kõik liustike sulavesi ja täiesti joodav. Väga hea maitsega. Kogu sellele trillatrallale ja lihtsale rajale tuli aga lõpp, kui raja ääres oli kiri. JÄRGNEV RAJALÕIK AINULT KOGENENUD MATKAJATELE, LAHTINE KRUUS JA KIVID. TUULEGA OLLA ERITI ETTEVAATLIK. Oh õudu ja jälle hakkas see tee ussi kombel mäkke ketrama. Järks oli, kohati vägagi. Jälle need lahtised kivid, kõrged astmed. Muudkui astud ja astud aga lõppu ei tule. Lasime muudkui kiiremaid sportlasi endast mööda, osad ju lausa jooksevad üles, mõni astub mõne sammu, loeb pulssi.

Meie läheme lihtsalt tahtejõu najal üles, alla ka k*rat ei anna. Kord peab ju kohale ka jõudma, ja kui siis vaatad, et saabki tõus otsa, siis teed veel kaks sammu ja näed, et veel üks küngas vaja ületada. Sellel künkal kaob aga rada, on mingid kulunud jäljed, kruus on laiali kantud, paar tokki vist märgivad rada, aga kuskil selle kivivalli taga ongi ju see laguun, ruttame suvaliselt üles, vahetpole, alla tulla on nagunii kehvem, eks siis pärast vaatab kuidas saab.

Aga seal ta siis on. Mount Fitzroy teravad tipud ja laguun. Sel korral meil ilmaga veab, päike paistab, nii ei tee me väikesest tuuleiilist märkamagi. Veedame seal tunnikese, siis hakkame alla sättima. Alguses on raske, aga siis kopeerime teiste tehnikat ja hakkame sörkima ja vahelduseks hüppama. Eriti mõnus on seda teha väikese kaldenurgaga liivasel rajal, saab mõnusa hoo sisse ning tolm lendab. Seekord jõuame alla suht kiiresti, põikame ka ühe telklaagri juurest läbi, mis asub Capri järve kaldal. Väga mõnus rahulik paik. Üks igati korda läinud päev. Järgmisel päeval puhkame ja peesitame, sest ilm on superkena. Teisipäeva 25. veebruari varahommikul istusime bussi peale ja veetsime 24 tundi mööda Ruta 40 maanteed sõites. Bussis oli väga palav, tee oli pikk, kohati kruusane, tolm keerles, peatusi tehti harva, pikad sirged lõigud keset eimidagit. Üks asula, siis tükk tühja maad, mõned laamad, lambad ja lehmad siin ja sealpool ja siis jälle tühjus. Sile maa mõne madala põõsaga, taamal, kuskil kaugel, kohati mõni mägi. Kolmapäeva hommikul jõudsime El Bolsóni, mis selline hipide öko-orgaaniline väikelinnake. Meie hostel pidavat kuulu järgi olema üks Argentiina parimaid, väga sõbralikud on nad küll, isegi varahommikul lubati meil sisse tulla, saime elutoas diivanitel veidi tukastada ja siis pakuti veel üliorgaanilist ökomahe hommikusööki. Isegi moosid on neil siin ise tehtud, ja leib, nii head pole tükk aega saanud. Nüüd aga pisike puhkus, siis jalutus ümbruskonnas ja homme kohalikule käsitööturule.

Fin del Mundo ehk maailma lõpus

Lõunasele paadituurile tõmbas tugev tuul täna kriipsu peale. Nii otsustasime viimase kolme päeva pikkadest matkadest väsinud kontidele ja lihastele armu anda ning veidi lõdvemalt võtta. Lebotame niisama, käisime suveniiripoodides ja vaatasime turismibüroode vaateakendelt viimase hetke pakkumisi Antarktikasse väljuvatele tuuridele. Järgmisel nädalal väljuvale 2-nädalasele reisile saaks koha 6300 usa dollari eest, hind sisaldab kõike: söögid-joogid, ekskursioonid, giidid, kindlustus jne. Kontrollisin kohe Eesti Loto kodulehelt kas numbritega näkkas, aga, oh ei- seda hirmu küll pole, lotovõit sel nädalal jäi tulemata, eks peab siit kuidagi omade vahenditega odavalt edasi põhjapoole liikuma. Õnneks on meil veel Uruguais hea kursiga vahetatud Argentiina peesosid. Siin pangaautomaadist raha võttes on ametlik kurss täitsa jama. Nt 1 Usa dollar on ligikaudu 8 peesot, samas nii Uruguais, kui ka siin kohalikul nö mustal turul vahetades saab 11,5. Samuti reklaamivad mõned suveniiripoed ja hostelid, et vahetavad dollareid kursiga 1 10-le, kuigi ametlikult seda teha ei tohiks. Raha kurss on siin pidevas kõikumises, kohalikel paistab olevat raske saada pangast dollareid ametlikult, see on vaid limiteeritud grupi privileeg. Samas soovivad kõik omada vähegi kindlamat vääringut.

See raha värk on siin ikka keeruline küll, varsti saavad dollarid meil otsa, õnneks liigume paari päeva pärast Tšiili, ehk saab sealt veel dollareid. Muidu läheb siin niigi kallis Patagoonias liiga kulukaks. Ahjaa, vist on jäänud mainimata, et oleme otsapidi Argentiinas, kohas nimega Ushuaia ehk nö maailma lõpus. Siit edasi lõunasse minnes saab ainult Antarktikasse.

Aga alustame nüüd sealt kust pooleli jäi. Aga kus see jutt eelmine kord lõppeski. Igatahes Uruguais olles veetsime Punta del Diablos kolm mõnusat päeva. Viimasel päeval käisime sealt päevasel reisil Cabo Polonias, mis on üks eriti huvitav koht. Küla rahvuspargis liivaluidete ja ookeani vahel, seal pole jooksvat vett ega elektrit, on vaid mudased külavaheteed, lagunevad hütid, paar hostelit, paarkümmend söögikohta, mitukümmend hipit ning sadakond turisti. Kohalik valitsus soovib rahvuspargi alale jäänud inimesi sealt ümber kolida. Nt ei lubata sinna maju juurde ehitada, olemasolevaid ei saa remontida, kui maja hakkab lagunema, siis nii ta jääbki, varsti on hunnik puitu, kive ja muud prahti. Küllasse ei saa muudmoodi kui nelikveolise masinaga. Turiste veavad sinna selleks valmistatud veokid, mis inimesi rahvuspargi väravatest poole tunniga loksutades külasse veavad ja hiljem tagasi. Kindlasti seni nähtust üks huvitavaim koht.

Punta del Diablost sõitsime kaheks ööks Punta del Estesse. Esimene päev oli ilus rannailm, alles õhtul hakkas sadama. Koht iseenesest on täiesti tavaline kuurort, rand paksult rahvast täis, kaubatänavad, suveniiripoed. Enamus puhkajaid on kas Argentiinast või Brasiiliast. Õhtul algas aga hull äikesetorm, sadas, välgutas ja paukus öö läbi ja uude päeva välja. Linnaga tutvusime juba suurt tähelepanu tõmmanud värvilistes vihmakeepides. Järgmisel päeval Montevideos kallas jätkuvalt tundide viisi. Peatusime couchsurferite Nicoláse ja Santiago juures. Santiago, kes pidi õppima eelseisvaks inseneriteaduse eksamiks, tegi õppetöösse pausi. Sõitsime kõik üheskoos bussiga linna teise ossa, võtsime auto ning tegime uppuvas linnas tuuri. Kui vihm pealelõunal vaibus pani Santiago meid kesklinnas maha. Jalutasime paar tundi ja siis põikasime õhtuse mängu ootuses Estadio Centario juurest läbi. Meie majutaja Nicolás üritas meile pileteid orgunnida. Päeval tekkis probleeme, kuna polnud meie dokumendinumbreid, tund enne mängu sulgus meie lähedal asuv piletimüügipunkt.

Staadioni juures oli sadu inimesi piletimüügi järjekorras, kes seisid lootuses, et ehk hakatakse mingi hetk midagi müüma.

Keegi midagi ei teadnud. Kui avavile oli kõlanud, selgu, et seal ei maksa enam passida. Nicolás orgunnis sõbralt auto, kihutasime linnas olevasse valuutavahetuspunkti, kus pidavat ka pileteid müüdama. Seal oli pea sada inimest järjekorras. Ootasime 10 minutit, rivi liikus teosammul, loobusime ja kimasime teise valuutapunkti. Seal selgus, et meie ID-kaardi numbriga ei saa pileteid soetada, sest programm ei tuvasta sellist riiki nagu Eesti. Selleks ajaks oli esimene poolaeg ka juba läbi. Otsustasime, et mis seal ikka, läheme proovime staadioni juures õnne. Nicolás käis väravast väravasse sama jutuga, et näete siin on kaks tüdrukut kaugelt-kaugelt maalt, kes tulid jalkat vaatama, oleme juba viimased tunnid lootusetult pileteid mööda linna taga ajanud aga tulutult. Meie hispaaniakeelt mitteoskajatele jäi osaks vaid head nägu teha. Igal pool raputati pead, et ei saa sisse. VIP sissepääsu juures oli paarikümnepealine grupp, kes soovis samuti stadionile pääseda.

Nende palvetele vastati sellega, et ukse ette saadeti nuiadega varustatud politseinikud ning grupi laialiajamiseks kaasati ka hobustel lisaväge. Lonkisime nukralt edasi viimase väravani. Ka seal meie jutt ei mõjunud, miskipärast aga olles paar meetrit eemale kõndinud, vilistas turva ja viipas käega meid tagasi. Lastigi sisse. Tasuta. Saimegi esimese jalgpalli MM-i finaalmängu staadionile jalkat vaatama. Nägime küll vaid teist poolaega, õnneks ka kahte väravat, mis tegid seisuks Peñarol-Defensor Sportingu vahel 2-2.

Montevideost sõitsime bussiga Colonia del Sacramentosse, mis suureks kohalikuks vaatamisväärsuseks. Ilm oli nii palav ja nätske, et suutsime paar tundi jalutada, kui vajasime juba kosutavat jäätist, et jaksaks edasi liikuda. Sealtsamast linnast sõitsime laevaga Buenos Airesesse, kus peatusime kaks järgnevat ööd couchsurferi Mariano juures, kes on kohalik spordiajakirjanik. Veetsime mõnusasti aega, sõime kombekohaselt hilja öösel pitsat ja muid saialisi, kuulasime huvitavaid pajatusi kohalikust jalkaelust ja uurisime muu riigis toimuva kohta. Siin blogis seda kõike edasi anda kahjuks ei jõua.

Buenos Aireses jalutasime kahel päeval mitukümmend kilomeetrit, nägime ilusaid värvilisi maju, tangotantsijaid, koerajalutajaid, rikaste ja vaeste piirkondi, tänavaturge, mausolem-surnuaeda, parke jne. Täitsa tore linn. Aega jäi kahjuks väheks. Nüüd küll jutust aitab, homme jälle päev. Loodetavasti siis paadituur toimub.

Päikeselisest Brasiiliast vihmasesse Uruguaisse

Kust seda juttu nüüd alustadagi. Täna saab meil nädalake reisist täis ning bussides on loksutud juba 2500km. Nüüdseks oleme jõudnud Uruguaisse, kohta nimega Punta del Diablo, tegemist siis sellise külaga, kus elab u 700 püsielanikku, kuid suvel ehk siis kõrghooajal paisub elanikkond paarikümne tuhandeni. Ega siin ookeaniäärses külas muud polegi kui puidust osmikud ning tolmuteed.

Tegelikult tundub, et siinsed majad on taotluslikult sellised räämas ja omapärase olemisega. Täna siin aga "õnneks" suurt ei tolmanud, sest pool päeva sadas kui oavarrest.

Paari sõnaga ka meie viimase nädala tegemistest ning tähelepanekutest. Kuna viimase nädala jooksul oleme bussides veetnud pea kaks ööpäeva, siis tuleks mainida, et tegemist on täiesti korralike liiklusvahenditega. Ruumi on küllalt ning iga endast vähegi lugupidavam "famiilia", kes 12-tunnise sõidu ette on võtnud, varustab end selleks puhuks kogu tõsidusega. Kaasa veetakse ilmatusuured kirjud satsidega padjad, vooditekid ja termoskottides on igasugu söögi- ja joogikraami. "Mama" jagab lastele pea iga tunni tagant kotitäie krõpse, popkorni või suhkruküpsiseid. Lapsed manustavad neid kahe suupoolega nii kuis jaksavad, ning söögikordade vahepeal üritavad patjadest ja tekkidest ehitatud kuhja otsas tukastada.

Linnaliinibussides on lisaks juhile veel piletimüüja, kes istub spetsiaalses pukis paremal bussipoolel küljega sõidu suunas. Üldse tundub, et siin üritatakse võimalikult paljudele inimestele tööalast rakendust leida, nii teeb siin tööd 3 inimest, kuigi piisaks täiesti ühest kätepaarist, kaks molutavad nagunii niisama. Aga on tööd, on leiba.

On vast kõigile teada, et Lõuna-Ameerika riike ei peeta just kõige turvalisemateks sihtkohtadeks. Nii on ka meid mitmel korral hoiatatud, et seda ei tasuks teha, ja sinna ei tohiks kolama minna jne.

Viimane selline olukord oli siis Santa Catarina saarel, kui soovisime minna päevasele matkale saare lõunatipus asuvale eraldatud rannale, kuhu ei saa muudmoodi kui paadiga või matkates.

Kui me siis hostelis teejuhiseid küsisime, öeldi et seal on ohtlik, ja olevat liikunud jutud, et seal metsas pätid varitsevad ja röövivad turiste, ja et targem oleks hoopis nendega saare põhjaosasse tuurile minna. Arvestades aga turistide ja seljakotirändurite hulka, mis seal saarel tiirles, siis me mõtlesime, et vast see asi ikka nii hull ei ole.

Pantano do Sul'ist otsustasime me rannale paadiga minna. Esialgu oli sõit täitsa tore, kergelt ainult õõtsutas paati, aga lahesopist välja saades saime ka korralikku ookeanilainetust tunda. Vot see enam nii meeldiv ei olnudki, õnneks premeeriti meid delfiinide nägemisega.

Eraldatud rannast oli aga jutt kaugel, rahvast oli seal mitmekümne ringis ning matkajaid muudkui tuli juurde. Kui me siis matkates tagasi liikusime uhas meist mööda nii mõnigi surfilaud kaenlas ja vastu tuli mitu rühma noori, kes nädalavaetuseks rannale ja laguuni äärde telkima suundusid.

Ilmad on seni olnud väga palavad ning eriti julm on magada sellistes tingimustes konditsioneerita toas, nüüd on aga vihmaseid päevi oodata ning suuremat suve enne paari kuu möödumist meil loota pole, sest all Patagoonias on ilmad juba jahedavõitu.