Machu Picchu ning muust Peruus nähtust-tehtust

Käes on maikuu keskpaik ning oleme jõudnud Peruu põhjaossa. Nüüdseks on juba üle poole reisist seljataga ning muljeid omajagu, vaja veel viimase paari nädala sündmused üles märkida.

 

Boliivias veedetud viimasel nädalal käisime ka jalgrattatuuril firmaga Barracuda Biking. Sõitsime suurel kiirusel mäeserval olevat kitsukest teed pidi alla ja seda umbes 60 kilomeetrit. Olenemata sellest, et see on hinnatud maailma kõige ohtlikumaks ehk surmateeks, oleme endiselt täie tervise juures ning tiksume edasi seigelda. Tegemist on muidugi hullu turismiatraktsiooniga. Firmasid, kelle vahel valida on mitukümmend ning hinnaskaala vägagi erinev. Meie kõige kallimat ei valinud, kõige odavama kasuks ka ei otsustanud, kuna on olnud juhuseid, et odavamate tuurioperaatorite jalgrattad on nii logud, et pidurid ei tööta, sadul kukub poole sõidu pealt ära ning üldse krigisevad ja kolisevad. Sõitu alustatakse umbes 4600m pealt ning kokku on laskumist 3000m jagu, niiet kõrgusekartlikkele inimestele täiesti tõsine ettevõtmine.

Kohati olid kuristikud ikka väga hullud, õnneks enamus ajast polnud mahti sügavustesse vahtida, tuli keskenduda enda ees olevale kitsale kivisele rajale. Üheks ompäraks on ka see, et sel teel käib sõitmine vasakul pool, niiet alla vuhised alati kuristiku serva pidi, õnneks suuremat autoliiklust sel teel enam ei ole, sest valminud on uus lõik, nii kasutavad seda surmateed enamasti ainult seiklusi otsivad tursitid, kelledest puudust muidugi pole. Meie giidi sõnul on lisaks sadadele autoõnnetuste ohvritele sel teel elu andnud umbes 24 ratturit. Riste oli tee ääres muidugi hirmuäratavalt palju, aga kui sul ikka mõistus peas ning soov ka homset päeva näha, lollimoodi riskima ei hakka ning ettevaatlikult (loe: kramplikult ja pidevalt pidurdades) sõidad, siis saab mäest elusalt ka alla. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et kui aega ja viitsimist on, siin soovitame soojalt.

La Pazist sõitsime Titicaca järve äärde Copacabanasse, mis asub 3800m kõrgusel ning veetsime seal kaks viimast päeva Boliivias. Käisime paadituuril Isla del Solil ning jalutasime saare põhja- ja lõunaosas. Täitsa ilus kant, eriti tore on see, et siinkandis kannavad kohalikud naised uhkusega traditsioonilisi rõivaid ning peakatteid. Ahjaa, nende kübaratega olevat see lugu, et tegelikult olid need mõeldud meestele. Ehk siis kunagi paar sajandit tagasi saadeti Euroopast Boliivia kaevuritele koormate viisi neid peakatteid, sest arvati, et tegemist on niivõrd lühikest kasvu inimestega, et küllap nende pea ümbermõõt ka suht väike, aga võta näpust, pead on neil sama suured kui eurooplastelgi. Ega siis hakatud kogu seda koormat tagasi ka saatma, väideti, et tegelikult ongi tegemist väga popi naistemoega Euroopas.

Eks siis kohalikud naised võtsid ka selle moeröögatuse omaks ja seda tänapäevani. Olenevalt sellest, kuidas too torbik peas asetseb, saab öelda, kas tegemist on abielus, vallalise või lesega. Eriti põnev nähtus on see, et kui sadama hakkab, siis urgitsevad kõik daamid taskust kilekoti välja ning mässivad kübara sellesse ja nii juba ühes kilekotiga rändab too asjandus tagasi pähe.

Aprilli lõpus jõudsime ka Peruusse. Võtsime suuna Arequipale, kus Triin sai mingisuguse kõhutaudi, väänles valudes pool päeva, siis sai lõpuks vaevast lahti. Otseses mõttes. Järgmisel päeval sai juba ka väike linnatuur tehtud ning siis Colca kanjonisse, mis on kaks korda sügavam kui Suur Kanjon USAs. See on ka Peruu üheks külastatavaimaks kohaks. Eriti populaarne on seal varahommikuti kondorite vaatamine, neid sinna juba jagub, aga turiste on seal ikkagi tunduvalt rokhem kui neid linde.

Enamik reisilisi teeb sealkandis ka paaripäevase giidiga matka. Meil polnud erilist tahtmist kellegi tempos tatsata, nii otsustasime omal käel päevase retke ette võtta. Ütleme kohe ära, et üks loll plaan. No milleks on vaja end terve päev piinata. Ühe hooga 1200m laskumist, siis mingil suvalisel oaasil tunnike puhkust ning tagasi üles. Juttude järgi pidi võtma 3,5 tundi aega, jajah, meil läks nii kaua, et alles õhtupimeduses saime tagasi hostelisse. Kõrguste vahe, väsimus ning paaripäevatagune pasataud absoluutselt ei soosinud meie seekordset sooritust. Normaalsed inimesed ikka läksid eelmisel õhtul sinna oaasi ööbima ning siis varahommikul tagasi, mitte meie kombel pealelõunasel ajal põrgukuumuses. Peale seda retke sättisime end ööbussile suunaga Cuscole.

Cusco on väga ilus ajalooline linn, natuke sant ilm oli aga muidu täitsa tore. Jalutasime terve päeva ringi, sõime eht läänelikku hommikusööki seljakotirändurite ühes meeliskohas  Jack's Cafe ja vaatasime jalkat kohalikus Iiri pubis. Järgmisel päeval suundusime Agua Calientesesse. Kui me terve selle reisi jooksul oleme üritanud suht soodsalt reisida, kasutada kondimootorit niipalju kui võimalik ja üldse säästa, siis Machu Picchule otsustasime minna eht turistlikkul kombel, ehk rongi ja bussiga ning vähese vaevaga.

Kui keegi on juhtunud vaatama Kanal 2 saadet Kaks Kanget, siis vast teavad Margna ning Jõekalda erinevaid reisistiile. No seni üritame nii igal võimalusel nö Margnat teha ehk võimalikult soodsalt reisida, siis sel korral, Machupicchule minnes, tegime Jõekaldat. Soliidselt, puhtalt ning värskena rongi ja bussiga kohale. Ei mingit enesepiinamist 4-päevasel inkamatkal, isegi sissepääsuni otsutasime minna bussiga ning vältida kahetunnist matka mööda treppe üles.

Kuna igal pool soovitati Machu Picchule minna varahommikul, et vältida rahvamasse, siis ajasime end juba 5 ajal maast lahti, et 5.30 esimese bussiga sissepääsuni sõita. Selline kaval plaan oli aga veel ligikaudu kolmesajal inimesel, kes meiega tol varahommikul bussi ootasid. Me mahtusime alles kümnenda bussi peale!!! Külastajaid igatahes jagus, tipphooajal pidavat neid varemeid külastama ligi 3000 inimest päevas. Kõige parem on see, et tegelikult pole ajaloolased ning muud targad selgusele jõudnud, et milleks see linn sinna omal ajal rajatud oli. 

Peale Machu Picchut käisime ka Ollantaytambo varemetes ning siis Cuscosse tagasi, kust sõitsime pea 20 tundi bussiga Icasse. Õnneks Cruz del Sur'i buss oli võimas- laiad nahkistmed, personaalne telekas, toitlustus ja muud mugavused. Samas bussijuhid on ikka endiselt hulljulged ning kimavad kitsastel kurvilistel teedel elu eest. Nii juhtuski, et hommikul kella viie ajal leidsime end peale korralikku raksatust kiviseinast. Eks vastutulnud suure veoki juht ei tahtnud oodata ning meid kurvis mööda lasta, mille peale meie bussijuht hullema vältimiseks kiviseina rammis. Tulemuseks oli see, et bussi tagarehvid olid kraavis ja buss toetus raskusega kaljunukile. Tunnike pusimist ning sõitsime edasi kõrbeoaasi Huacachina poole, kus tegime lühikese liivalauatamise ja buggy tuuri. Too buggy on siis selline putukalaadse väljanähemisega sõiduriist, kus 10 turisti rihmadega kinnitatult loksuvad mööda liivadüüne üles-alla sõites. Vahepeal on ikka päris õudne, ega muu aita, kui silmad kinni pigistada ning vaid vahel piiluda, milliste hullude manöövritega järgmiseks hakkama saadakse. Hullem sõit kui Ameerika mägedel kuskil lõbustuspargis. Oli üpris lõbus.

Kolm päeva veetsime Peruu pealinnas Limas.

Ööbisime Miraflorese linnaosas, mis on suht ameerikaliku olemisega koht. Väga viisakas, puhas, korralikud poed, restoranid, esindatud on kõik Ameerika brändid alustades Starbucksi, Dunkin Donutsi ja lõpetades KFCga. Kesklinn seevastu on veidi kulunuma olemisega. Seal on ilusad katedraalid, kirikud ning muud koloniaalsed hooned, samas ka veidi räpasem. Üldse on Lima tohutusuur linn, kus elab vist üle 7 miljoni inimese.

Limas osalesime ka lühikesel kokanduskursusel SkyKitchenis, kus õppisime tegema nelja traditsioonilist Peruu toitu: mahedat kartuli, avokaado ja kana vormi, vürtsikat ning ohtra sibulaga toorest valget kala ehk cebichet, loomaliha riisi ja friikatega ning rasvast imbuvaid sõõrikuid. Loodetavasti midagi õpitust ka kinnistus, et siis kunagi koduste vahenditega järgi proovida. Ise ka ei jõua ära imestada, milliste maitsvate roogadega hakkama saime.

Limas istusime jällegi bussi peale ning sõitsime 8 tundi sisemaale, et jõuda mägedesse, ning kohta nimega Huaraz. Seal tegime ühe päevase matka Laguna 69 juurde.

Aega kulus umbes 6 tundi, tegelikult rada reljeefilt raske polnudki, võhmale võttis see, et matka alustasime 3800m pealt ning tõusime 4400 peale. Õhk oli hõre, vaated ilusad. Kahjuks laguuni äärde jõudes oli ilm pilves ning vaated mägedele jäid meil sel korral nägemata. Üritasime seda puudujääki veits korvata ning sõitsime järgmisel päeval taksoga ühe teise järve äärde. Laguna Parón asub siis Carazi linnast 32 km kaugusel, meil võttis sinna jõudmine 2 tundi aega, sest tee ketras muudkui üles ja üles ja üles. Jälle u 2000m jagu tõusu, sel korral õnneks taksos istudes.

Carazist võtsime järjekordse ööbussi, mis meid nüüd ookeani äärde Trujillosse viis. Peatusime seal lähedal asuvas surfarite väikelinnas Huanchacos 3 päeva, mitte seetõttu, et meile õudsalt oleks meeldinud too kole liivane rand, või tühi kõrbelinn, või, et me oleks läbi käinud kõik lähedalolevad Kolumbuse eelsed Chan Chani paleed ja linnarajatised ja muud värgid, oh ei.

Põhjus selles, et Triin jälle haige. Tüütas jälle "vana sõber" reisijate kõhulahtisus. Seekord korraliku palavikuga, niiet avanes võimalus üle vaadata kohalik velskripunkt. Kogemus omaette, väikene keelebarjäär oli, aga saime hakkama ja antibiootikumiravi pandi paariks päevaks peale. Eks näis kuidas mõjub.

Nüüd oleme Peruu viimases peatuspaigas nimega Máncora, see selline rannaküla. Üpris turistikas, rannariba ise pole suurem asi, aga ajab asja ära. Vähemalt ilm on soe, kui mitte liigagi palav. Naudime siis viimaseid päevi siin soojas, sest Ecuadori vist lubas vihma. Järgmised paar nädalat veedame siis Ecuadoris, kust juuni alguseks tuleb end juba Kolumbia pealinnna vedada, et sealt Amazoni äärde lennata, kust paadiga Manausse ning valmis Brasiilias nautima tervelt kuu aega kestvat suurt jalgpallipidu.

Kolm nädalat Boliivias

Esialgu oli meil plaanis Boliivias veeta ainult kaks nädalat. Tuur Uyunis ning sealt siis Sucre ja Santa Cruzi kaudu La Pazi. Nagu eelmises postituses sai mainitud, ootasime Uyunis ühe päeva, et saada tuurile firmaga Red Planet Expeditions, mida paljud meile soovitanud olid. Esmaspäeval, 31. märtsil startisime Toyota Land Cruiseriga teele. Kotid pakiti ilusasti auto katusele, toidukraam laaditi peale ning nii ronisime viiekesi koos juhi ja giidiga autosse. Meie tuurigrupis olid siis lisaks meile kahele veel ameeriklannast füsioterapeut-farmipidaja Ann-Casey, Talibani-võitleja väljanäegemisega austraallane Nick ning Lõuna-Aafrika Vabariigis üles kasvanud britt Nikki. Lõbus seltskond, vahva giid ning hull autojuht.

Esimesel päeval käisime nn rongide surnuaial ning soolakõrbes, vaatasime ühe soolafarmi tööd ja tegemisi, ning jalutasime Incahuasi saarel keset soolajärve. Otseloomulikult on vaja kõikidel turistidel selles soolaolustikus teha lollakaid pilte ehk nn silmapetekaid. Kindlasti tuleb fotosessiooni ajal teha ka mõned hüppe- ning evolutsioonipildid. Meie tegime ühe eriti "löda" käruka ka, ülejäänud, Lääne turistid, vaatasid meid imelike nägudega ja mõtlesid vast, et mis see maarahvas möllab. Õhtuks jõudsime soolahotelli, kus ootas ees rikkalik õhtusöök ja hulgim huvitavaid jutuajamisi teiste reisilistega.

Teisel päeval sõitsime mööda Dalí kõrbe, ühe järve juurest teise juurde, nägime flamingosid ja vicuñasid, maastikud vaheldusid ning õhtupoolikul jõudsime 5000m kõrgusel asuvate Sol de Mañana geisrite juurde. Teise öö veetsime natuke tagasihoidlikumates tingimustes, kuivkäimla lehkas korralikult, pesemisvõimalusi polnud ning toas oli sutsu jahe. Samas oli meie hostel Polques'i kuumaveeallikate juures. Nii saime peale õhtusööki paar tunnikest kuumas vees solistada, vaadata taevatähti ning loetleda õhtuhämaruses mööduvaid autosid, mis pidavat n-ö kõrvalisi teid pidi Tšiilisse narkootikume ja salakaupa vedama. Võibolla on see lihtsalt linnalegend, aga mida need uhked maasturid seal öisel ajal piiri lähedal tühjal maal ikka teevad.

Teised tuurigrupid oma maasturitega ööbisid kõik pooleteisetunnise sõidu kaugusel ning tulid suplema alles varahommikul. Ja neid džiibitäite viisi turiste oli seal palju. Paarkümmend autotäit iga päev ning enamus Land Cruiseritega, mis eelnevalt rikaste boliivlaste kasutada olnud. Aga minek oli masinatel hea, meie autojuht selgelt nautis sõitmist, ja noh, ega sellise autoga oleks endalgi tore üks Lõuna-Ameerika ekspeditsioon ette võtta.

Kolmandal päeval külastasime veel nn Rohelist järve (Laguna Verde), mis asub Boliivia, Tšiili ja Argentiina piiril, viskasime kiire pilgu Licancaburi vulkaanile ning siis algas tagasisõit Uyuni poole. Lõunapeatus oli väga mõnusas kohas, rohelisel aasal punaste kivimoodustiste vahel koos laamade ja eeslitega. Kolmapäeval, 2. aprillil jõudsime Uyunisse rahulolevate turistidena tagasi, saamaks teada, et kohalikud kaevurid on alustanud streigiga.

Kui siin streigitakse, siis ikka niimoodi, et mitmeks päevaks blokeeritakse teed. Meil oli soov minna Sucresse, kuid selleks et sinna saada tuleb sõita läbi Potosi, mis on Boliivia kaevanduste süda. Potosi linn ja ümbruskond oli täielikult blokeeritud ning kõik suuremad maanteed kinni. Uyunist sai bussiga ainult Orurosse, sealt edasi La Pazi poole olevat teedel olnud 3-4 blokaadi. Esimene vaba koht lennukile oli järgmise nädala esmaspäevaks. Nii liikus Uyunis neid mornide nägudega turiste ikka hulgim ringi. Ka meie tegime seal linnas bussijaama vahet käies mitukümmend tiiru.

Kogu aeg raputati pead ja öeldi, et veel polevat uudiseid tulnud ja et streikijad ning valitsuse esindajad polevat kokkuleppele jõudnud. Põhjuseks vist see olnud, et Boliivia praegune president Evo Morales on suht vaskapoolne sell, kes tahtvat enamuse kaevandusi ja suurematest ettevõtetest riigistada, mille vastu sõdivadki just erasektoritesse jäävad kaevurid, kes soovivad jätkuvalt omada kontrolli selle üle, kuhu, kellele ja mis alustel maavarasid müüa.

Riigi eelmine president, Ameerikas üleskasvanud vend, müüs pea kõik riigiettevõtted eraomandisse ja välisfirmadele ning kui tal lõpuks elu raskeks tehti ning La Pazi keskväljakul pea maha taheti lõigata, otsustas too koos suure riigirahaga USAsse põgeneda. Kuna tegemist on USA kodanikuga, siis väike Boliivia seda tüüpi koos rahaga enam ei näe.

Peale kahepäevast ootamist väsisid kaevurid lõpuks ära ning ÜLLATUS- nädalavahetuseks oli blokaad läbi, meie saime terve päikeselise päeva Sucresse sõita ja elu läks edasi. Pühapäeval 6.aprillil käisime Sucrest pea 70-kilomeetri kaugusel Tarabuco külas turul, kuhu kohalik rahvas ning turistid tulevad kauplema ja ostlema. Seal oli näha palju erinevaid hõime ning mitmekülgseid riietumisstiile. Õhtupoolikul jalutasime Boliivia ametlikus pealinnas Sucres, mis on koloniaalarhitektuuri heaks näidiseks.

Sucre on seljakotirändurite seas popiks kohaks, kus õppida hispaania keelt ning süüa keskturul ohtra vahukoorega puuviljasalatit.

Sucrest sõitsime ööbussiga Samaipatasse. Tahtsime küll veidikenegi päevavalges sõita, kuid nagu tavaks, pikemaid vahemaid sõidetakse siin ainult öösel. Tee oli kurviline, kruusane ja piiretest polnud haisugi. Buss oli rahvast täis, palav ja tolmune.

Samaipatasse pidime jõudma hommikul kell 5, meie bussijuht tatsas gaasipedaali aga nii usinasti, et olime juba öösel enne kolme inimtühjas külas kohal. Broneerisime endale juba paar päeva varem toa La Posada Del Solis, omanik lubas meid kenasti öösel varju alla võtta, tuleb vaid kella helistada. Täitsa mõnus, võtsime siis suuna hotellile, sada meetrit enne kohalejõudmist läks terves külas elekter ära. Niipalju siis uksekella helistamisest. Maja oli raudaiaga piiratud, väravad lukus ning ainus viis andmaks teada, et kaks väsinud ning tolmust rändurit ootavad värava taga sissepääsu, oli uksekell. Aga elektrit ju polnud, nii istusime seal oma seljakottide otsas tunnikese, kui vool korraks sähvatas, paraku ei jõudnud me nii kiiresti end maast lahti ajada, kui juba jälle valgus kadus. Ootasime veel, umbes poole viie ajal tuli vool kolmeks minutiks tagasi, siis saime jaole ning lõpuks keegi tuli ja lasi meid diivanile tukastama.

Samaipatas käisime ka ühel päevasel tuuril. Olime meie kaks ning hispaaniakeelne giid, kuidagimoodi saime asjad aetud ning informatsiooni vastu võetud. Retk algas tunnise tõusuga nätskes metsatukas ning mäenõlval, siis laskusime mööda loomarada koos eesli, lehmade ning koeraga jõe äärde. Sealt edasi matkasime mööda jõge. Kohati olime rinnuli vees, vahepeal oli vesi üldse üle pea. Andis ikka trikitada, et kilekotti mässitud fotokas kuivaks jääks. Triin üritas kuidagimoodi ühe käega ujumisliigutust tehes ning teise käega fotokat pea kohal hoides veepinnale püsima jääda, Kadri vandus alla ning sulpsas ühes seljakotiga vette.

Kott oli meil igast kraami täis, nii tõmbas vool Kadri vee alla, kus too veidi rahmeldades mõne hetke pärast ja kerge paanika silmis taas pinnale ilmus, kuid mütsilätu oli selleks ajaks juba oma teed läinud. Edaspidi tuli juba müts hambus edasi hulpida.

Samaipatast Santa Cruzi liikusime minibussiga, kus jalutasime niisama suht sihitult ringi, sõime jäätist ning turul imeodavaid roogasid. Santa Cruz on siis Boliivia üks suuremaid linnasid, kus asub enamus suurtööstustest. Üpriski brasiiliapärne elulaad ning väljanägemine. Sealt liikusime ööbussiga edasi La Pazi. Sõit pidi kestma 15 tundi, läks aga hoopis 21. Õnneks oli El Dorado nimeline buss suht OK ning ruumi oli laialt.

La Pazi jõudes tervitas meid jahe ilm ning hõre õhk. Linn asub 3500m kõrgusel, mägisel maastikul. Üles-alla vantsimine võtab suht võhmale. Tegime ka tasuta linnatuuri Red Capi agentuuriga, mis oli vägagi informatiivne kolmetunnine jalutuskäik mööda ajaloolist linnasüdant. Tuur algas San Pedro vangla juurest, kus pidavat elama 2500 inimest, kellest enamus on narkokurjategijad. Vanglas töötab 12 valvurit ja seda ka ainult väljaspool, mis tähendab, et vanglas sees on vangide võim.

Nii on võimalik seal raha eest kõike soetada, mõnusamat elamispinda jne. Kunagi tehti sinna tuure ka, aga enam ei olevat võimalik. Sissesaamine pidi olema enamvähem ok, aga et sealt ka välja saada, siis tuleb korralik summa välja käia. Kõndisime turgudel ning kuulasime huvitavaid lugusid La Pazist ning Boliivia ajaloost, kultuurist ning uskumustest.

Otsustasime Boliivas ka vihmametsade piirkonda minna. Ostsime suht soodsa edasi-tagasi lennu Rurrenabaquesse, kuhu bussiga oleks pidanud loksuma pea 24h.

Jõudsime Rurresse esmaspäeval 14.aprillil ja broneerisime järgmiseks päevaks 3-päevase pampa tuuri. Võrreldes La Paziga oli ilm niiske ja palav. Teisipäeva hommikul selgus aga, et sel päeval tuur mingil põhjusel ei välju ning me peame veel ühe päeva ootama. Eeldatavasti ei saadud tuuri jaoks piisavalt rahvast kokku ning meie kahe pärast eraldi ei hakatud mingit paati välja saatma. Õnneks tuuriagentuur maksis meie hosteli ja vahetas tagasilennu reedeks hilisemale kellaajale. Dolphins Traveli nimelise agentuuriga oli meid 10 inimest tuurile minemas.

Sõitsime autoga 3,5 tundi mööda tolmust ning auklikku teed, mida ääristasid loomakorjused. Nimelt oli Rurre ja Amazoni kandis jaanuaris ja veebruaris suured vihmasajud ning enamus maa-alast pooleteisemeetrise veekihi all. Nii jäid paljud loomad veevangi ning uppusid, osad jäid nälga. Meie giidi sõnul hukkus sadu tuhandeid loomi, farmerid kannatasid suuri kahjusid ning liha hinnad on viimaste kuude jooksul kahekordistunud.

Edasi liikusime juba paadiga Yacuma pampas. Meie tuurigrupis oli lisaks meile kahele veel üks eestlane, polegi tükk aega ühegi kaasmaalasega trehvanud. Tuur ise oli suht ok, kolme päeva jooksul nägime palju erinevaid linde, ahve, kilpkonni, roosasid delfiine ning kaimane. Püüdsime piraajasid, käisime öösel helendavaid kaimanite silmi vaatamas ning veetsime niisama aega oma majutuses, mis oli vees asuv postide peale ehitatud puidust hoone, mille all elutsesid kaimanid ja toas nahkhiired.

Toit oli rikkalik ning maitsev, kuigi Kadril õnnestus kuidagimoodi kuskilt mingi kõhutõbi hankida. Reedel asusime Rurre poole tagasiteele, meie lend väljus õhtul enne kuut. Esiteks läks meie paadil mootoriga midagi tuksi, siis õnnestus meie autojuhil auto mudasse kinni sõidutada. Kõige parem oli selle asja juures see, et juba kaugelt oli näha, et tee vasakul küljel on kohalik liinibuss suurde lompi kinni jäänud, sellest hoolimata otsustas meie juht paremalt pool suure hooga läbi sõita.

Enne palus kõigil autost väljuda ja käis lombis kontrollimas ka. Vesi ulatus korralikult põlvini, juht ja giid võtsid paar kivi ning viskasid lompi. Siis istus juht autosse ning üritas sealt hooga läbi sõita. Otseloomulikult jäi esiratas auku kinni ning auto ei liikunud ei edasi, ei tagasi. Selle ajaga oli tekkinud bussi taha juba kolm veoautot, kust kokku ilmus välja vähemalt 10 elukutselist autojuhti, kes seisid siis käed puusas lombi ääres ja vaatasid kõike pealt. Siis otsustati ühe veoautoga buss välja tõmmata, meie autot aga ei puudutatud.

Lõpuks kümme tarka panid auto taha köie ja üritasid niimoodi meie autot sealt mudaaugust välja saada, seejärel ilmus sinna lõpuks üks auto, mis siis ka meie auto välja tõmbas. Olenemata sellest, et oli näha, et sellest mudaaugust pole võimalik väiksematel masinatel läbi sõita, üritasid peale meie auto väljatõmbamist veel teisedki läbi minna, kes kohe ise ka kinni jäid. Ei saagi aru, kas tegemist on hullude optimistidega või on nad lihtsalt lollid. Kui me siis sealt lõpuks minema saime, hakkasid veoautode juhid kahte kirkat ja labidat jagades läbi selle lombi teed rajama. Meil polnud aga aega seal passida, sest aeg pressis takka, lennukist maha ka ei tahtnud jääda. Õnneks jõudsime õigeks ajaks lennujaama, kui Rurre lennuväljal asuvat hoonet nii võiks nimetada.

Lennuk, millega tagasi La Pazi sõitsime, oli kõige pisem millega üldse kunagi sõitnud oleme. 19-kohaline, reisilisi oli reede õhtul kokku 6. Eriti kõhe hakkas siis, kui poole lennu peal, õhtuhämaruses, pandi minoorne klassikaline muusika peale, lennuk rappus õhuaukudes ning lähenesime mägedele. Nüüd oleme juba tagasi La Pazis ja ootame homset jalgrattatuuri, siis Titicaca järve äärde ning millalgi uuel nädalal üritame lõpuks ka Peruusse siseneda. 

Kõrb, ookean ja altiplano ehk kaks nädalat Argentiina ja Tšiili põhjaosas

Pool päeva Boliivia teedel tekitas suurema peavalu kui kaks eelnevat kuud Argentiina ja Tšiili teedel kokku. Nimelt saabusime reedel Tšiilist Boliiviasse, ületasime piiri Lauca rahvuspargis ning siis suundusime La Pazi poole. Kuna ilmateade lubas siia paari ilusat ilma, siis otsustasime kohe Uyuni soolakõrbe plaani võtta. Astusime Patacamayas bussi pealt maha ning otsisime transporti lõunasse, seal olles saime esmakordselt aru, et oleme ikkagi Lõuna-Ameerikasse jõudnud. Linnas polnud bussiterminali, kõik sõidukid peatusid suvaliselt tee ääres, lasid reisilisi maha ning võtsid uued peale. Tee ääres käis vilgas elu, kohalikud Boliivia naised müüsid kõikvõimalikku söögikraami, kodutud koerad siblisid kioskite ja autode vahel ringi ning minibussi juhid hõikusid ja otsisid uusi reisilisi. Ka meie otsustasime minibussiga edasi Orurosse sõita. Kadri sai kael kõveras tagasistmel passida ja Triin hõivas juhi kõrvalistme, kust avanes hea vaade jubedale liikluskultuurile. Üldse ei saa aru, miks siin teedel on näiteks pidev- või topeltjooned, nendest ei pea mittekeegi mittemidagi. Liiklusmärgid on lihtsalt teeääre kaunistuseks, möödasõitu keelav märk eeldab just pimedates kurvides suurtest veokitest mööda kihutamist. Meie minibussi möödasõidu sooritamine oli ka vahva, see Toyota bussike oli nii ära sõidetud, et käiguvahetus jumpsis päris korralikult, nii tahtis nii mõnigi kord meie auto mõõdasõidul otsad anda, autol oli ikka korralikult hing kinni. Ja muidugi pikivahe, või siis selle puudumine. Täiesti normaalne on passida suure veoki taga, 90km/h sõidukiiruse juures, nii umbes viie meetri kaugusel. Üks hetk palusid meie kaasreisilised autojuhil veidi hoogu maha võtta "despacio, por favor" ("aeglasemalt, palun").

Järgmine kord on kavalam bussi tagumisse otsa istuda, siis ei pea seda hullust nii lähedalt tunnistama. Aga kui me arvasime, et see kahetunnine minibussi sõit oli jube, siis ööbuss Orurost Uyunisse oli veel hullem. Üheksa tundi vanas kolisevas bussis auklikel ning kohati puuduvatel teedel. Mitte just kõige ruumikam buss, terminalist lahkudes oli buss viimse istekohani täis, nii eriti mugavat sõitu oodata ei olnud, vähemalt sai vahekäiku jalgu sirutada, seda aga ainult viieks minutiks, sest bussiterminali kõrvalt tuli peale veel reisilisi, kes siis end bussi vahekäiku paigutasid. Nii oli vahekäik täis kotte, tekke ning toidumoona. Väga mõnus. Lisaks sellele topiti ka pea kohal olevad pagasihoiud kraami täis, kust siis öösel meile üks riisikott ning pakk puuvilju pähe kukkusid. Lisaks sellele oli bussis üpriski jahe, nii oli arusaadav kogu see meeletu tekkide vedamine. Kuueks hommikul olime Uyunis kohal, saime lõpuks bussist välja ning jalgu sirutada. Otsisime kohe hotelli, et saada sooja tuppa. Hotelli leidsime, maksime ka suht korralikult, aga soojast toast võis vaid unistada. Lubati, et päeva peale päike soojendab toa üles.

Kiiresti ka viimase kahe nädala sündmustest. Cafayates, veinistanduste piirkonnas, käisime ka korralikus restoranis söömas. Teenindus, toit ning atmosfäär olid super, meiesuguste tolmuste seljakotireisiliste jaoks selge priiskamine, vähemalt nii tundus meile kui kilomeetri kauguselt viinamarjaistanduste vahelt avanes vaade uhkele beežile hoonele.

Külastajaid oli sel laupäevasel lõunal üpriski palju, nii tuli meilgi pool tunnikest lauda oodata. Piattelli restoran ongi selle piirkonna üheks parimaks söögikohaks tunnistatud. Õnneks olid hinnad sellise taseme kohta päris soodsad. Vein oli vee hinnas, praed olid maitsvad ja peenelt esitletud ning magustoidud viisid keele alla. Soovitame soojalt.

Cafayatest sõitsime edasi Saltasse, kus jalutasime paar tunnikest linna peal ringi ning sõitsime siis edasi Jujuysse. Otsisime ööbimise ning järgmisel päeval orgunnisime tuuri. Käisime Purmamarcas, Tilcaras ning Humahuacas, palju infot jäi tuuril meil järjekordselt arusaamatuks, sest giid oli ainult hispaaniakeelne.

Õnneks oli seltskonnas üks tore pensionär Buenos Airesest, kes meile olulisemad asjad inglise keelde tõlkis. Muidu olid suht ilusad ja turistikad kohad ning esimesed korralikud suveniirikad. Üritasime suuremast ostlemisest hoiduda, lootuses soodsamatele hindadele Boliivias, kuigi jah, hinnad võrreldes Patagooniaga olid Argentiina põhjaosas juba tunduvalt etemad.

Jujuyis istusisime 19. märtsil kella kolme ajal öösel bussi peale ning sõitsime Tšiili San Pedro de Atacamasse. Piir oli järjekordselt kõrgustes, umbes 4000 meetri kõrgusel ja väga külm. Õnneks asub San Pedro linnake suht orus, nii on seal päeval ikkagi väga palav. Kindlasti üks kõige turistikamaid kohti senise reisi jooksul. Pisike linnake on ääreni turiste täis. Iga nurga peal on reisiagentuurid, mis pakuvad erinevaid poolepäevaseid tuure ümbruskonda. Linnas saab laenutada jalgrattaid, et omal käel veidi ringi tiirutada, saab ka liivalauatada.

Meie käisime kahel tuuril, esimesel päeval sõitsime Land Roveriga Valle de la Lunasse (kuuorg), imetlesime huvitavat (soola)maastikku, kõndisime koobastes ning koos sadade teistega vaatasime päikeseloojangut Atacama kõrbe kohal. Pakutud tuuridest otsustasime minna ka Tatio geisreid vaatama. Tuur algas hommikul kell neli, kui tuldi ja korjati meid hostelist peale. Sõitsime pea 2 tundi, jõudsime päikesetõusuks geisrite juurde.

Sõime hommikust ning siis läksime geisrite vahele jalutama. Väga-väga külm oli, lõdisesime nagu hullud, mõned vapramad käisid ka termides suplemas, olevat suht jahe vesi olnud. Geisrite juurest sõitsime edasi, tegime mõned fotopeatused ning juba keskpäevaks olime  San Pedros tagasi, Aji Verde hostelis tegime raamatuid lugedes õhtuse bussi ootuses aega parajaks. Suund siis Calama kaudu Iquiquesse.

Iquiquesse pidime esialgu vaid pooleks päevaks jääma, kuid vaadates Boliivia ilmateadet, otsustasime paar päeva ookeani ääres konte soojendada. Istusime rannas, lugesime raamatuid, mängisime hostelis pinksi ning lauajalgpalli ning lihtsalt puhkasime. Lisaks kõigele ilusale kogesime vähemalt kuute maavärinat- diivanid värisesid ikka korralikult, pinksi laud kolises mõnusalt ning hosteli administraator jooksis toast välja. Kohalikud on ikka väga hirmul, sest pisikesi maavärinaid on viimaste nädalate jooksul olnud palju ning Tšiili põhjaosa on hoiatatud ka suurema maavärina eest. Ka tsunaami oht on suur. Iquiquest liikusime järgmisesse ookeaniäärsesse linna Aricasse, kus nautisime viimaseid sooje päevi rannas, sest edasi oli suund Lauca rahvusparki Tšiili Boliivia piiril. Peatusime külas nimega Putre, kus esimesel päeval ei teinud midagi. Kuna tulime otse mere äärest 3500 meetri kõrgusele, siis algul oli hingamine suht raske.

Iga kiiremgi liigutus võttis võhmale, söögiisu polnud. Osadel reisilistel, kes meiega samast Arica hostelist Putresse tulid, tekkis aga peavalu. Meie otsutasime kohe, et esimesel päeval me lihtsalt aklimatiseerume, sest järgmisel päeval viis tuur meid 4500 peale altiplanoga tutvuma. Chungara järv, vulkaanid, Parinacota küla, palju loomi (alpakad, laamad, vincuñad) ning vähe turiste. Samas läheb läbi rahvuspargi maantee, mida mööda veetakse suurte rekkadega igasugu kraami Aricast Boliiviasse. Nii on just piiripunkti lähedal teeääred paksult prügi täis.

Õhtul käisime tuurikaaslastega Putres alpaka liha söömas, seltskonnas olid Tšiili päritolu Hispaanias üles kasvanud ning nüüd Prantsusmaal elav massöör koos pranstlannast mesinikuga ning kaks ungarlast Budapestist, kes kuuekuusel reisil läbi Lõuna-Ameerika ja Kariibimere saarte. Üritasime ungarlastega leida ühist keelt, nendele koolis olevat õpetatud üht lauset, mis nii eesti kui ungari keeles peaks kõlama sarnaselt. Selleks on siis "Kala ujub vee all"!!!, unagri keelne vaste kõlas meie kõrvadele siiski nagu ehtne gögöz-mögöz.

Ja siin me nüüd siis olemegi, Uyunis, ootame et homme, 31. märtsil, 3-päevasele tuurile minna. Otsustasime ühe päeva oodata, et saada tuurile firmaga Red Planet, mida on meile paljud soovitanud. Tegemist on küll ühe kallima tuurioperaatoriga, samas on giid ingliskeelne, mitte nagu enamus tuure, kus giid-autojuht-kokk räägib ainult hispaania keelt. Loodame, et ilm peab ning väga külm ei ole, kuigi jah, igaks juhuks varustasime end linnas juba mütside, kinnaste ning villaste sokkidega. Hotellid on siin ikka jube külmad. Jutu järgi pidavat meie praegune ulualune olema ok koht.

Ega me suurt muud ei palugi, kui sooja vett, sellega oleme juba leppinud, et toad on siin kütteta uberikud. Aga siin pole ei sooja vett, kiiret wifit ega hommikusööki, on vaid paari sentimeetrine pragu akna ja seina vahel, kus mõnusasti jahedat õhku sisse puhub. Kadri pakkis end soojalt sisse: kindad, sokid ja müts leiavad juba täna öösel kasutust. JULM. Ja homme tuurile, kus eeldatavasti pidid olema veelgi külmemad majutusasutused. Tuleb vastu pidada.

couchsurfing'ust ja muust Argentiinas ja Tšiilis

Olemegi otsapidi Argentiina põhjaossa välja jõudnud. Peatume hetkel Cafayate nimelises väikelinnas veiniistanduste keskel. Käisime eile väikesel ümbruskonna tuuril, mis meid erinevaid kivist moodustusi, ahelikke, looduslikku amfiteatrit ning muud huvitavat vaatama viis. Tegemist oli puhtalt visuaalse tuuriga, sest meie giid inglise keelt ei osanud ning isegi meie hispaaniakeelsetele tuurikaaslastele andis infot ainult siis, kui nemad midagi küsisid. See selleks, vähemalt vaated olid ilusad.

Keerame nüüd aga ajaratta kahe nädala võrra tagasi ning alustame Barilochest. Linn ise on Šveitsi mõjutustega, nii on keskväljakul alpilinnakese stiilis palgist hooned, linnatänavaid ääristavad šokolaadipoed, suveniirikad, restoranid ning mitukümmend kõhukottidega mitteametlikke rahavahetajaid, kes hõiguvad turistidest möödujatele muudkui "change, cambio, change, cambio, change...".

Meie ainsaks ettevõtmiseks Bariloche ning Argentiina järvistu piirkonnas jäi pisike jalgrattatuur mägisel teel. Õnneks ei pidanud jalgrattaga kohe linnaliikluses pead vaevama, sai bussiga 20km eemale jalgrattalaenutusse sõita, kus anti ülevaade, kuhu minna, mida teha. Esialgu oli täitsa tore sõita allamäge, tuul vihises ja nägu oli naerul. Kurvi tagant aga avanes vaade esimesele tõusule, egas midagi, kõristasime käike vahetada ning kuidagimoodi saime esimesest tõusust üles. Tee aga oli kitsas, autojuhid hullud ning päike paistis kuklasse. Esimese peatuse tegime ühe Argentiina uhkeima hotelli Llao Llao juures, mis ehtne Alpi hotell, ümbritsetud järvede ning golfiradadega.

Siis veel veidi tõuse ja langusi, matkaradu ja ilusaid vaateid ning lühike peesitamine kivisel rannal. Saamaks eriti kena vaadet järvestikule tuli aga jalgadele valu anda ning mööda tõuse edasi sõtkuda. Paaris kohas osutus asi aga nii hulluks, et tuli lausa ratta seljast maha ronida ning ratast käe kõrval lükates edasi vantsida. 30-kilomeetrine ring sellisel rajal võttis suht võhmale, nii tuli end Barilochesse tagasi jõudes kindlasti jäätisega premeerida, õnneks seda kraami nad teha oskavad.

Kuna Barilochest bussiga otse Pucóni ei saanud, liikusime hoopis edasi põhja poole San Martin de los Andesesse. Peatusime couchsurfer'ite juures linnast 7km eemal. Linnake ise on üpris kena, korras ja enam-vähem puhas, pisikese järve kaldal. Meil seal pikemaks peatumiseks aega ei olnudki, sest eesmärk oli veeta paar päeva Tšiili ekstreemspordi pealinnas Pucónis. Siiski oli San Martinis veedetud pool päeva suht meeldejääv, seda suuresti tänu meie kirevatele majutajatele.

Kuna sattusime nende juurde pühapäeval, mil nad organiseerivad traditsioonilist ühist õhtusööki, saime meiegi sellest peost osa. Juba lõuna ajal nende juurde jõudes toimus köögis hull askeldamine, rulliti tainast, hakiti juurikaid, valmistati magustoite. Enamuse tööst tegi ära Uruguai päritolu Sebastián, kes on töötu kokk. Tegelikult töötabki enamus inimesi selles majas restoranides, vähemalt see osa, kes tööl suvatseb käia. Nimelt, meie majutaja, Buenos Airesest pärit Magali, loobus töötamast ning elatab end majapinna rentimisest. Meie sealoleku ajal ehitati maja külge uut uberikku, kuhu saaks veel ühe üürilise sisse paigutada. Majas elab kokku 6 inimest, kellest 3 on tubades ning ülejäänud 3 vaatavad kuhu elutoas trummide ja tätoveerimislaua vahele päeva lõppedes oma ase paigutada. Lisaks majaelanikele ühines seltskonnaga ka õhtusöögiks paar sõpra. Kahjuks osa seltskonnast inglise keelt ei osanud ning ega meie hispaania keele oskus pole ka paranenud, nii jäi palju arusaamatuks ning osa vestlusest oletuste põhiseks. Punt oli muidugi suht kirju, üks kõrendliku olemisega taimetoitlasest tätoveerija, kes oma ninale osutades lausus "mussulman", ehk siis veerand türklane. Lisaks veel teinegi tätokate tegija, briti päritolu anarhistist vegan, kellel sooviks lähiajal minna Antarktika lähistele vaalade kaitsele. Juttu jätkus kauemakski, istusime öösel umbes kella kolmeni ning siis viskasime korraks pikali, et poole kuueks bussipeatusesse minna.

Ees oli järjekordne piiriületus ning sihtpunktiks Pucón, kus oli plaanis matkata, külastada terme ning ronida Villarrica vulkaani otsa ning piiluda üle ääre aktiivse vulkaani sisse. Kõikidele uhketele plaanidele tõmbas aga kriipsu peale tatise limaskestaga Kadri, kel ilmnes külmetushaigus, värises teine oma kinnise ninaga nelja villase ja ühe vatiteki all, ajas ühe käega Sudafedi, ning teisega imehead Sahne-Nuss šokolaadi näost sisse. Kuna Kadril ka kolme päeva möödudes oli olemine endiselt niru ning kiiret paranemist ei paistnud, siis otsustasime liikuda edasi ja võtsime ööbussi Valparaísosse.

Valparaíso on UNESCO nimekirja kuuluv maailmapärandi linn, mis asub Vaikse ookeani kaldal. Kuna tegemist on sadamalinnaga , siis pole tavaturistil mere äärde suurte kõrgete kraanade ja konteinerite vahele asja, tuleb niisama linnatänavatel üles-alla jalutada või sõita funiculari ehk trammiga, mis vähemtreenitud kehad plekk-kuudis mööda mäeselga üles veab. Proovisime selle ühel korral ka ära, logises ja krigises teine hullumoodi, nii ostustasime edaspidi kondimootorit kasutada. Õnneks nende kasutamise eest hingehinda ei nõuta ning raskete kottidega liigeldes on hea jalavaeva vähendada. Linn on suht huvitav, värvilised majad, graffiti seintel, mis ei ole mingi suvaline sigrimigri, vaid korralik kunstiteos, isegi trepid on värvitud ning pildikesi täis maalitud. Vaatamist on, kellele aga selline hipiliku hingamisega linnake ei sümpatiseeri, võib sõita 5km kaugusel asuvasse Viña del Mar'i, mis on ehtne kuurort. Liivased rannaribad, uhked hotellid ning restoranid. Jalutasime paar tundi ning liitusime siis meie couchsurferist majutaja Rodrigo sõbranna sünnipäevapeoga, mida peeti 18-korruselise kortermaja katusel. Tellitud oli DJ, pakuti jooke ning sööki, mida valmistati suures kastrulis, kus üheskoos podisesid vorstikesed, kartulid, kapsas ning teod. Suht veider kooslus ja üpriski omamoodi maitsega. 

Edasi viis tee meid Santiagosse, kuhu meid kutsus enda juurde ööbima nii mitugi couchsurferit, otsustavaks sai Pablo kutse juures see, et tegemist on suure jalkafänniga, kes teadis nimetada vähemalt kolme pallurit: Poomi, Operit ning Lindperet. Pablo on vabakutseline (aja)kirjanik, hobikokk ning üks super võõrustaja. Pühapäeval ühinesime lõunasöögiks tema ja ta sõpradega. Seltskonnas olid näiteks lennufirma LAN tööhull Andrés, kes polevat 2 aastat päevagi puhkust võtnud; Ameerika saatkonna tööline Põhja-Carolinast pärit Andrew, kes pidi kesköö paiku end lennujaama seadma, et Tšiilisse saabuvat USA asepresidenti kottide vedamisega abistada; ning José. José on vist Pablo kõige naljakam ja kõige suurem jalkafännist sõber. Kui sulle kuskil Tšiilis ikka üks juuratudeng teab nimetada Tallinna Levadiat ning rohkem Läti ja Soome pallureid kui meie kahepeale kokku, siis kukub karp ikka lahti küll. Kahe seal veedetud päeva jooksul käisime Joséga linnatuuril, nautisime Pablo maitsvaid roogasid ning vaatasime kahte kõige kehvemat filmi, mis kunagi tehtud "Bitch Slap" ja "Sharknado". Tegelikult oligi plaanis leida võimalikult saastad filmid ning neid vaadata, nii ei pidanudki pettuma ju, nagu José ütles, need filmid on nii halavad, et muutuvad tänu oma ajuvabadusele "superteosteks". Vaatasime YouTubes'ist ka kohalikke staare ning José tutvustas oma lemmik salsaartiste, tema suureks lemmikuks on Gloria Estefan, samas meeldis talle ka Soome heavy-metal. Igatahes väga meeldejäävad karakterid ning toredad paar päeva, kahjuks tuli meil kotid pakkida ning suunduda Mendozasse.

Tee sinna oli väga äge, üle mägede, läbi tunnelite, möödusime Andide kõrgemaitest tippudest ning jõudsime lõpuks veinistandusteni. Mendoza linnas endas suurt midagi vaadata ei ole, kuna me pole ka erilised veinisõbrad, siis tegime seal vaid kiire peatuse ning külastasime veiniistanduse asemel hoopis oliiviõli farmi ning maitsesime erinevaid eksemplare. Mendozast suundusime ööbussiga Tucumáni, kust edasi Cafayatesse, kokku pea 24h bussides loksumist, vähemalt filmid olid head ning buss pooltühi, nii sai üksinda kahe istme peal kuidagimoodi soigutud.

Nüüd aga ajame end maast lahti ning läheme jalutame veidi veiniistanduste vahel, üritame kuskil raksus käia ning kohalikku viinamarja (Torrontés) maitsta.