Las kallab...

Uus-Meremaa on meid tervitanud erakordselt sita suusailmaga. Isegi kohalikud paluvad kehva ilma pärast vabandust ja ütlevad, et nad ei mäleta isegi, millal viimati nii märg ja kõle suvi oli. Tore teada, et siis just hea ja sooja ilma ootuses praegusele aastaajale oma reisi planeerisime. Aga pole kehva ilma, on vaid sitt varustus.  Aga ei tasu pikalt ilma üle nuriseda ning tuleb võtta sellest teiselpool maakera asuva riigi külastamisest maksimum.

Niisiis, 20nda jaanuari varahommikul lendasime Melbourne’ist  Virgin Australia lennufirmaga Christchurchi. Lend oli napp 3 tundi ja Uus-Meremaa passikontroll palju sõbralikum kui Austraalia oma, see-eest uuris toll kotid ikka üle, sest Kadri oma ausast meelest soovis oma Austraalias ostetud chia seemned ära deklareerida. Meid suunati seetõttu kohe teise vahesse, saadeti kotid lindile, valgustati läbi ning siis üks tädi kummikinnaste ja taskulambiga uuris ja puuris seda chia seemnete pakki ja andis tagasi. Ei tundunud vast nii ohtlikud, et nendega sisse poleks lubatud, aga enne kui muidugi täitsa vabasse alasse sisse saime, saadeti üks koer ka meid veel nuuskima. Täis kontroll ikka.

Christchurch’i lennujaam oli mõnus pisike- mitmed autorendifirmad, kohalikud telefoni SIM-kaardi pakkujad ning turismiinfo igasuguste ilusate värviliste raamatutega. Meie võtsime rendiauto lõuna saarel kaheksateistkümneks päevaks Apex Car Rental nimelise firmaga. Meile anti üks 120 000km läbisõiduga Toyota Yarise köks. Otseloomulikult ei läinud meil kõik nii ludinalt kui lootsime, sest selgus, et Triinu juhiloale on ikkagi tõlget vaja, mis-siis et igal pool mujal maailmas on Euroopa Liidu formaat toiminud igasuguste probleemideta.  Põhjuseks see, et Uus-Meremaal on autorent väga popp, kuid mitte just kõik muumaalased pidavat aru saama, et liiklus toimub siin riigis vasakul pool, sestap on nii mõnigi Hiina uusrikkur oma uhkes valges maasturis end mõnikord valelt poolt teed leidnud.  

Christchurch’i me ei külastanud, sest mitmed inimesed on maininud, et pole erilist mõtet selles maavärina poolt räsitud linnas aega viita, nii võtsime suuna hoopis Tekapo järve äärde. Teel sinna tegime juba mõned peatused, käisime toidupoes ning nautisime esimesi vaateid mägedele. Meie hostel Tekapos oli väga mõnus koht, kus end pikast sõidupäevast välja puhata.

Järgmisel hommikul alustasime kohe ühe 3-tunnise kõnnakuga Mt Johns’i tippu. Esimene mõnus matk ning kenad vaated, peale seda sõitsime aga Mt Cook’i külla, kus peatusime kaks päeva. Kahjuks ilmaga meil seal aga ei vedanud, sadas ja oli udune ning isegi lumi tuli hommikuks maha. Seega jäi meil kahjuks ära plaanitud Mueller Hut’i matk.

Tegime hoopis lühemaid kõnnakuid Tasman’i liustiku ja järve läheduses, ning kõnnaku Kea Point’i, millest hea ilmaga oleks avanenud ilus vaade Hooker Valley’le. Õnneks viimasel hommikul päike paistis ning taevas polnud mitte ühtegi pilve. Saime ilusasti oma mõnusa 3-tunnise matka seal populaares Hooker’i orus ära teha.

Rada lookles mööda jõge ja kolm korda ületasime ka rippsildu ning lõpuks jõudsime liustikujärve äärde, mille taustal Uus-Meremaa kõrgeim tipp Mt Cook. Väga ilus ja populaarne matk, rahvast oli palju. Peale seda kõnnakut sõitsime aga edasi, tegime peatuse ka Omarama savikaljude juures ja õhtuks ookeani äärde. Öömaja meil bronnitud polnud, aga õnneks saime juba kella kaheksa ajal Moeraki külas motelli.

Järgmisel hommikul vaatasime Moeraki Boulders’id ära, need on sellised vahvad ümarad kivitötsakad. Mõned olid tükkideks lagunenud, ning ühte, millel auk sees, ronis Kadri pea ees sisse, niiet ainult jalad olid taeva poole näha. Lähedal pilti teinud Hiina turistid said kõhutäie naerda, mine sa tea, võib-olla tegid hiljem järgi.

Siis sõitsime mööda ilusat rannikut muudkui lõuna poole, käisime ka Otago poolsaarel, jalutasime rannikul ja karjamaade vahel, sõitsime palju. Õhtuveerul käisime ka Nugget Point’i majaka juures ning enne pargi sulgemist jooksime kiiresti ka Cathedral’i koobaste juurest läbi. Meil ju nagu ikka, suured plaanid ja palju vaja läbi käia ja ära näha, nii ei jõudnud öömajale ka enne kui kell kümme õhtul.

Peatusime Lazy Dolphin’i nimelises hostelis Curio Bay’s. Hea oli see, et õhtul sinna jõudes oli uks lahti, retseptsioonis tahvli peal olid nimed kirjas, et kes kus toas on, tunne end vabalt  ning sea end õhtale. Hommikul tuli muidugi keegi ikka vaatama ka, et kõik külalised kenasti oma ööbimise eest tasuks. Väga mõnus süsteem.

Uus päev algas aga padusaju ja orkaanilaadse tuulega. Tegelikult oli terve päev väga imelik, kohati sadas, siis näitas päikest, siis kimbutas tuul. Rannikul jalutades oli tunne, et tuul viib jalad alt. Isegi autos istudes oli hull loksumine. Tugevat tuult trotsides käisime ära lõunasaare lõunapoolseimates tippudes Slope Point’is ja Bluff’is. Õhtuks jõudsime Bob ja Maxine Backpackers hostelisse Te Anaus, kus peatusime kolm ööd. Neljapäeval, 26ndal võtsime natuke rahulikumalt. Tegime vaid ühe 3-tunnise kõnnaku järveäärsel metsarajal, Kepler Trek’i esimestel kilomeetritel ning külastasime Te Anau suveniiripoode ning nautisime varast õhtut hostelis ühise filmivaatamisega hubases elutoas.

Järgmine päev aga sõitsime Milford Sound’i, mida nimetatakse ka kaheksandaks maailmaimeks. Tegime seal fjordil kahetunnise kruiisi Real Journeys’e alusega. Kuna vihma sadas siis oli veejugasid mööda mäeseinu alla tulemas palju. Paarile statsionaarsele kosele sõitis laev ka hästi lähedale ning meil õnnestus täiesti läbimärjaks saada, sest uudishimust oli vaja ju ikka laeva eesotsas passida niikaua kui kannatab. Sõit oli kena, tegemist ühe popima turismiatraktsiooniga siin riigis.

Kahjuks jälle ilm paranemise märke ei näidanud ning väike matk Key Summit’i tippu tuli meil ette võtta mõnusas udukotis. Mitte kui midagi polnud näha. Õnneks olid tipus ilusad plakatid üleval, et võiks ette kujutada, mis seal udu taga paista võiks. Kõnnak ise oli mõnus, mitte eriti raske. Sealt edasi sõitsime tagasi hostelisse. Teed on kurvilised ning üles-alla, nii võtab sõit Milford Sounds’ist Te Anau’sse üle kahe tunni.

Laupäeva, 28.jaanuari hommikul tegime aga kiiresti minekut, et võimalikult vara Queenstown’i jõuda. Enne veel aga sõitsime Remarkables’i suusakeskusesse, saime seal veidi lumel kõndida ning nagu hullud esmast lund nähes lolle pilte teha. Kuna ilm oli kena, siis põikasime ka lähedal asuvasse Arrowtown’i, mis selline kena vanade puumajadega linnake.

Ja siis lõpuks suund Queenstown’ile. Viskasime kotid hostelisse ning seejärel linnaga tutvuma. Kuna seal asuvad iga nurga peal turismifirmad, kes sulle igasugu rohkem ja vähem ekstreemseid tuure üritavad pähe määrida, siis ega meilgi muud üle jäänud kui sukelduda sellesse adrenaliinimaailma. Bronnisime ka endale siis ühe õhulennu.

Pühapäeval sõitsime mööda kena järveäärset teed Glenorchy poole, tegime seal külakohvikus kiire brunch’i ning siis ühte Paradise-nimelist orgu avastama. Juttude järgi on seal filmitud Sõrmusteisanda film, ei tea kaasa rääkida, pole ju näinud seda klassikat. Aga seal on isegi vastavad 4-WD tuurid, mis sind siis filmivõtete paikadesse viivad, annavad mingi keebi selga ja mõõga kätte ning turistid saavad kuskil aasal ja metsatukas pilti teha.  Kahjuks me eriti kaugele ei jõudnud, sest üks jõgi sõi tee ära.

Egas muud kui tuldud teed tagasi Queesntown’i. Õhtul käisime ka burksi söömas, juba omaette turismi sihtkohaks muutunud Fergburger’is. Ootasime 15 minutit järjekorras, siis esitasime tellimuse ning seejärel ootasime 35 minutit oma burgerit. Seal on koguaeg selline elav järjekord, lihtsalt nii popp koht. Aga ei saa kurta, burks oli väga maitsev.

Esmaspäeval 30.jaanuril tegime suhteliselt varajase äratuse, et tunniajase sõidu kaugusel asuvasse Wanaka linna jõuda. SkyDive Wanaka’s oli meil aeg kella 11ks. Ootamist oli seal omajagu, sest üle pika aja oli hea ilm ning asi toimis kui konveieril. Päeva jooksul hüppas täiesti töökorrast lennukist alla 190 terve mõistuse (?)  juures olevat inimest. Kuna üks lennuk võtab korraga peale 7 hüppajat, siis oli järjekord pikk. Selgus, et tegemist oli aasta kiireima päevaga.

Meie otsustasime hüpata 4,5km kõrguselt vaba langemisega 60 sekundit. Töö oli kiire ja korralik. Iga asja jaoks eraldi inimene. Näidati turvalisuse videot, seejärel anti oranž kombekas selga, rakmed aeti peale ning siis müts pähe ja prillid ette. Isegi hapnikumask anti. Igaks juhuks. Ja siis ronisime lennukisse. Tihedalt kahes reas, külg-külje kõrval. Kõrgusevõtt toimus sel lennuaparaadil küll väga kiiresti. N-ö dropzone’i jõudes tõmmati lennukilt luuk üles ja vups-vups hüppasime instruktorite külge kinnitatult alla. Kõik käis nii kiiresti, et midagi ei jõudnud mõelda. Veidi kõhe oli seal lennuki ääre peal istuda- all suur tühjus.

Aga siis tuli kätega rakmeist kinni võtta ning pea taha ajada ja instruktori õlale kallutada. Seejärel ei mingit hoiatust ja kiire instruktori kallutus ning nii olidki pea ees, selja peal ja ei tea kuidas veel alla kukkumas. Ja see oli see kõige parem osa. Kõrvad muidugi läksid lukku ning suu ja põsed laperdasid nii et ila lendas. Aga millised vaated, ei jõudnud seda kõike sisse ammutada kui juba avati langevari. See osa oli selline rippumine, niiet ripu ja naudi vaateid. Maandumine oli ka sujuv. Väga äge kogemus. Kadri muidugi avas rahakoti suu ja plekkis ka isikliku kaameramehe eest, et oleks pärast hea vaadata millise totra ilmega see õhulend sooritatud sai.

Kuna see skydive võttis meil nii palju aega, siis me enam ühele soovitud matkale ei jõudnudki, poleks vist enne pimedat tagasi linna jõudnud. Otsustasime sõita hoopis ühe lühema matka algusesse. Rob Roy liustiku kõnnak ise võttis meil 3,5 tundi reibast kõndimist edasi-tagasi. Enamuse ajast metsas. Vaated olid enam-vähem. Oleks  me vaid teadnud, et see sõit sinna nii kaua aega võtab, siis oleks võinud tolle teise matka tehagi. Tee oli kruusane ja treppis, poole maa peal aeti lambaid ühest aedikust teise, nii tuli neid passida, ja siis hakkasid need igasugused väikesed jõed taaskord tee peale pressima.

Mõni oli täitsa läbitav, aga meil too auto istub ikka suht madalal, nii tuli Kadril paar korda tonnaaži vähendamiseks hoopis jalgsi need suured lombid läbida. Paaris sügavamas kohas käis aga ikkagi paar raksatust ja vesi lendas kapotile kah. Õnneks saime kohale ja tagasi ka. Ainult et järgmisel päeval paarist sügavamast august läbi sõites tegi krõõbsat- krõõbsat, tuli välja, et saime auto kõhu alt mingi plastmassi ikka lahti. Aga kui muu ei aita, siis teip ikka! Vähemalt ei laperda enam. Ja oleme ilusti läänekaldale jõudnud ja sadanud on juba 12 tundi järjest...

Kuidas me tümmibussiga mööda kõrbe sõitsime

Selleks korraks siis ongi orgunnitud tuur sellel reisil läbi saanud. Järjekordselt sai kinnitust tõsisasi, et me pole suuremad  grupireisi fännid. Ei meeldi meile suures parves lennata J Muidugi ei saa öelda, et kõik nii hirmus oleks olnud, tegelikult oli kokkuvõttes täitsa talutav. Lihtsalt meie jaoks oli  liigset kiirustamist ning teinekord mõttetut passimist omajagu palju, aga eks see tuleb ka sellest, et kes mida oluliseks peab. Meile meeldiks rohkem ringi rassida ja koguaeg midagi uut teha ja näha ning vahest harva vaid niisama lebotada.  

Seltskond oli reisil mitmekülgne. Oli noori käed rüppes istuvaid saksa abituriente, vast ülikooli lõpetanud inglise põllumehi ning vanemaid veidi kaagutavaid ja kamandavaid õpetajaid suurtest inglise keelt kõnelevatest riikidest.

Meie giid oli pesueht Austraalia väikelinna farmiplika, ainult et rastapatsidega. Keeras hoolikalt bussirooli, juhendas kokkamise vägesid ning  mängis pikkade sõitude ajal vahvalt diskorit, niiet kõlaritele anti hoolega valu ja kohati tundus, et oleme mingisse noorte diskobussi sattunud.

Nagu eelmises postituses sai mainitud, siis tegemist oli 13-päevase tuuriga algusega Melbourne’ist. Enamjaolt olid meil kõik varased hommikud, äratused kella 4-6 paiku, et jõuaks matkad ning olulisemad füüsilist pingutust nõudvad ettevõtmised enne hullu palavust ära teha.  Tuuri viimastel päevadel telkides olid ka kõik söögikorrad hinnas, niiet teoorias oli kõigil vaja käed toidutegemise juures külge lüüa. Sõime nii pastat kui tegime ka grilli, maitsesime känguruliha ka.

Melbourne’ist sõitsime kohe Great Ocean Road’ile, mida  mööda kruiisisime paarsada kilomeetrit, tegime ohtralt fotopeatusi, vaatasime koaalasid, emusid ja kängurusid (suurtele looduses nähtud känguruhordidele vaatamata saime ainukese pildi siiski alles loomapargis, kus armas loomake poksikoti all lebotas) ning 12 Apostli juures võitlesime hirmsate turistihordidega hea fotopositsiooni eest.

Väga ilus rannik ja ilmaga meil ka vedas, tegelikult läkski meil järk-järgult ainult palavamaks. Adeleide’i sattusimegi kuumalaine ajal, 43 kraadi tuli ikka ära, kuigi rekordiks sai ikka William Creeki kandis talutud 45 kraadi. Jõhker. Selline tunne, et koguaeg istuks poolköetud saunas kus mitte kuskilt leevendust ei saa, isegi öösel mitte, eriti kui sulle juhtub selline tuba, kus konditsioneer keeldub töötamast. Sellisel juhul 35-kraadises toas magades erilist und küll ei tule.

Selle reisi jooksul käisime ka paaris ilusas kohas lühematel paaritunnistel matkadel. Esimeseks neist oli  päiksestõusu vaatamine Grampians’i rahvuspargis, paar päeva hiljem jalutasime palavas Flinders Ranges’is Wilpena Pound’is ja reisi lõpu poole Outback’is olles Kings Canyon’i ja Kata Tjuta rahvuspargi matkad, mis olid kindlasti reisi parimateks.

Kilomeetreid läbisime korralikult, oli pikki sõidupäevi mööda sirgeid teid läbi tühja maa. Peatusime nii William Creek’is, kus käisime pisikese lennukiga ka Eyre järve kohal sõitmas, ning Coober Pedy’is, kus ööbisime maa-aluses hostelis ning tutvusime opaalikaevandamisega. Viimased kolm ööd olime aga telklaagris, magasime nn swag’is, ehk sellises paksus magamiskotis tähistaeva all. Sääsed pinisesid kõrvus ning koguaeg oli tunne, et kuskilt võsast tuleb mingi madu ja poeb magamiskotti.

Tuuri jooksul  sai tehtud ka üks kahetunnine kõrvalepõige, kui meil tuli terve seltskonnaga lähimasse linna haiglasse sõita, sest üks veidi haige ja tatine saksa plika arvas, et hoolsa köhimse peale on tema oma roided murdnud. Haiglas muidugi öeldi talle, et võta valuvaigistit ja reisi edasi. Tolle sama plika sõbranna on aga habraste kätega, nimelt ühel õhtul söögivalmistamise aja porgandit hakkides tuli töö pooleli jätta, sest käed surid rasket ööd tehes  lihtsalt ära. Sellised toredad noored meil siis reisil. Nalja peab ka ikka saama, kuis siis muidu.

Otseloomulikult nägime ära ka Uluru, mis osade reisikaaslaste arvates on lihtsalt üks suur punane kivi keset ei midagit. Täitsa tore suur kivi muidugi. Outback seal Uluru kandis oli aga üpiski roheline, nimelt on viimasel ajal seal kõvasti sadanud, nii olid puud-põõsad lehtes, jõed kohati ikka täitsa vett täis ning muru roheline. Ei olnud üldsegi mitte mingit erilist kõrbe tunnet. Nii oli William Creek ja Beltana Station’i ümbrus hoopis palavamad ning kuivemad.

Nüüd kui see Austraalia Outback või kõrb nähtud ei pea küll enam uuesti sinna palavasse kuiva tagasi minema. Vahemaad asustatud paikade vahel on üüratult pikad, maapind tasane ning niikaugele kui silm ulatub on üks suur tühi väli. Seega niisama aja kokkuhoiu mõttes võib sellist tuuri muidugi teha, südasuvel muidugi ei pea kõrbesse pressima, sest palavus muutub kurnavaks, kuigi jah, eks lõpuks harjub kõigega.

Peale nn tuuri lõpupidu Alice Springs’is lendasime Adelaide’i kaudu tagasi Melbourne’i, kuhu  tuttav väliseestlane Anne autoga meile vastu tuli. Sõitsime sealt edasi pea tunni kaugusele jäävasse Wandongi väikelinna, kus kolm päeva tuttavate juures peatusime. Sealt käisime päeva-trippidel  erinevates kenades kohtades- esimesel päeval võtsime suuna Bonnie Doon järve äärde ning sõitsime ka kohalikku suusakeskusesse Mount Buller’isse, mis nüüd suvel oli küll väga vaikne ning suusaliftid kõik talveootuses.

Järgmisel päeval  käisime ka Echuca nimelises linnas, sõitsime vana aurulaevaga mööda Murray jõge ning nautisime sooja suveilma.  Viimasel päeval käisime veel rongiga Melbourne’is, et Queen Victoria turult odavaid suveniire leida ja õhtul vaatasime taaskord telekast tennist ning grillisime ja chillisime Johni sõpradega.

Nüüd oleme aga juba teist päeva Uus-Meremaa lõuna saarel autoga ringi sõitmas.  Ilm on vihmane ning siin Mt Cook'i lähedal hetkel 11 kraadi sooja. Korralik üleminek Austraalia palvuselt. Juba järgmises postituses pikemalt meie matkadest ning muust huvitavast siit kaugelt maalt!

Teeme otsa lahti...

PeipsiKajakad teevad seda jälle!  Oli juba viimane aeg seljakott kapist välja võtta, matkasaapad jalga panna ning päikeseprillid ninale seada.  Seekordne reis on meil suhteliselt tagasihoidlik (kõigest 3 kuud) ning vägagi organiseeritud ettevõtmine, niivõrd-kuivõrd. Tegelikult ei suutnud me taaskord jõulumeeleolus ning muidu kodus puhkust nautides siia blogisse mingit sissejuhatavat teksti valmis kirjutada, niiet nüüd juba reisi seitsmendal päeval teeme lõpuks kiire ülevaate, mis toimumas ja mis juba juhtunud.

Tänaseks oleme otsapidi maailma kuklapoolel, Austraalias. Naudime siin kohalikku suve. Teekonda siia alustasime aga juba 28ndal detsembril, kui Tallinn-Amsterdam-London liinil oma reisi esimese etapi läbisime ja seda mitte ilma viperusteta. Juba Tallinnast väljudes hilines lend kahe tunni võrra. Amsterdamis oli nimelt kõva udu ning lennugraafik seetõttu paigast ära.

Sobivalt hilines ka meie jätkulend Londonisse, nii saime ise ja ka pagas ilusti Amsterdamis lennukisse ning  õhtuks kenasti  Heathrow lennujaama.  29ndal detsembril lendasime Royal Brunei Airlines’ga Dubai ja Brunei kaudu Melbourne’i, kuhu jõudsime 31. detsembri hommikul kell 6.

Oleks siis, et meid oleks Austraalias kenasti avasüli vastu võetud, aga oh kus sa sellega, siin ikka vaadati passikontrollis vihaselt ja mornilt otsa. Küsiti, et mis siin teete, kuhu lähete ja kelle juures olete, kes need sugulased on keda siin külastate ja vaadates passi, küsis kas te üldse kodus ka olete, nii palju templeid. Kohe üldse ei tahetud meiesuguseid hea meelega riiki lasta.

Lennujaamast suundusime kohe linna ja oma ööbimiskohta South Yarra linnaosas, kus me kohe aga check-in teha ei saanud, seega jätsime kotid hoiule ning läksime hoopis jalgu sirutama, tegime hea pika kõnnaku. Brighton Beach’ilt St.Kildasse ja sealt siis rongiga tagasi ning magasime pea 5 tundi, et siis botaanikaaeda aastavahetuse ilutulestikku vaatama minna. Vaade oli hea ja raha lasti kõvasti taevasse.

1. jaanuaril tuli meie sugulane Vellu meile Melbourne’i vastu ja viis meid Newborough’sse. Seal käisime ka vanatädi Lindat vaatamas ning sõitsime ookeani äärde Inverlochi, sõime hääd ja paremat ja üldse oli see üks tore paaripäevane kokkusaamine.

Nüüd aga oleme 13-päevasel tuuril GAdventures firmaga. Tuur algab Melbourne’ist  ning viib meid lõpuks Uluruni välja. Peale 3-nädalast Austraalia etappi võtame aga suuna Uus-Meremaale, kus meil aega pea terve kuu, niiet esialgne plaan on meil rentida auto ning nii lõuna kui põhja saarele korralik ring peale teha. Kindlasti tahaks palju matkata ning muidu looduslikult kenades paikades viibida.  Sealt lendame Balile ning siis kuu aega hiljem Jakarta kaudu tagasi Londonisse, kust enne Eestisse naasmist  teeme kiire sutsu Küprosele, et märsti lõpus jalkakoondise selle aasta esimest mängu kaeda.

Selline kiire ülevaade siis, eks järgmine kord muljetab kuidas see tuur meil läks.

Tõmbame otsad kokku

Oi jah, eks nüüd ole juba tükk aega neid reisimuljeid seeditud, vaimu puhatud ning jõudu ja mõtteid kogutud, et need siia üles märkida, et ei juhtuks jälle nii nagu peale Aafrika reisi, kui kokkuvõtte kirjutamine venis nii kaua, et ununes sootuks. Viisakas oleks otsad kokku tõmmata, et siis kunagi varsti uue hooga puhtalt lehelt alustada. Kust ja millest, veel ei tea... Kui mitte enne, siis 4 aasta pärast Venemaa MM-il toimuvat tuleks ikka tagasihoidlikult kaema ja kajastama minna. Aga ei maksa ajas ette rutata... Nüüd kui ilusad suveilmad on ka Eestimaal läbi saanud ning vihmast tulenevalt on veidi tubasemate toimingute aeg, leidub meil lõpuks aega reisifotode sorteerimiseks ning blogi lõputeksti kirjutamiseks.

Meie tagasilend kodumaale oli 19. juulil, kui Riost, São Paolo ja Amsterdami kaudu 21. juulil tagasi koju jõudsime. Lend São Paolost oli ääreni täis ning seal järjekorras seistes ja lennukisse peale laskmist oodates võis kuulda uhkustamas inimesi, kel õnnestus mustal turul endale MMi finaalpilet 2000 euro eest lunastada. Tegemist polnud kummagi finalisti suurtoetajatega, vaid lihtsalt pungis rahakotiga Araabia ja Aasia päritolu rikkuritega. Kulutatakse ikka üüratuid summasid, et sellist suurt spordipidu oma silmaga vaadata.

Lennukis meil eriti aega tukastamiseks polnudki. Olles pool aastat reisil olnud, tuli nüüd ju kõik uuemad filmid lennumasina TV-süsteemis üle vaadata. Vaid paariks tunniks, enne maandumist, sai silmad korra kinni pandud. Õnneks oli meil Amsterdami lennujaamas 8 tundi aega, et siis kuskil nurgas lesida, tukastada ning Tallinna lendu oodata. Kui me siis peale keskööd kodumaa pinnal maandusime ning kotilindi juures oma pagaseid ootasime, selgus, et Kadri kott olla kuskile kaduma läinud. Õnneks saime selle siiski paari päeva pärast kätte. Selgus, et seljakotile ei piisanud veel reisimisest, nii tegi ta ühe kiire sutsaka ka Prantsusmaale. Nüüd on ta aga juba turvaliselt kapis peidus, ootamas uusi seiklusi.

Paari päeva eest sai ka veidi eelnevaid blogisissekandeid sirvitud ning loetud jaanuarikuusse jäävat sissejuhatavat juttu, kust ilmneb, et suurt kindlat plaani meil polnudki, oli vaid soov kohtuda huvitavate inimestega, tutvuda vaatamisväärsustega, veidi ringi kolada, seigelda jne. Kõike sai.. nägime ära Machu Picchu, veidi Amazonast, Patagoonia mäed, Buenos Airese tangotantsijad, Atacama kõrbe, kogesime elus esimest korda maavärinaid, matkasime 4000m kõrgusel Andides, oli meeleolukaid istumisi kaasreisilistega, nautisime suurt jalgpallipidu ehk MMi Brasiilias, veetsime tunde erinevates bussides loksudes, sõitsime nn Surmateel jalgratastega mööda kitsukest kuristikuserva mäest alla, "nautisime" reisiliste kõhulahtisusest tingitud "puhkepäevi", jälgisime harrastussportlaste toimetamisi Copacabana rannal, suplesime Atlandi ja Vaikses ookeanis, tegime lolle pilte Uyuni soolakõrbes, vaatasime MMi veerandfinaali Maracanãl, kauplesime kohalikega turgudel, "jätsime" ühe nutitelefoni Bogotás pättide saagiks, sõime häid toite, kohtusime toredate inimestega...

Mõni eelnimetatust vajaks vast täpsemat selgitust. Esiteks, couchsurfing'ut peab harrastama.
See on väga heaks võimaluseks tutvuda kohaliku elu ning inimestega. See ei ole pelgalt selline võlts esinduslik kultuuri- ning ajalootutvustus. Enamjaolt on tegemist inimestega, kel on huvi teiste inimeste ning kultuuride vastu, kes on abivalmis ning sõbralikud, ja kellega on tore vestelda tänapäevast, minevikust ning tulevikuplaanidest. See on hoopis midagi muud kui tuimalt reisikirju lugeda ning ammutada infot vaid  Lonely Planet'i reisijuhist. Tihti on tunne, et kuigi näed neid inimesi esimest korda elus ning suure tõenäosusega ka viimast korda, oleks nad siiski nagu vanad sõbrad, keda pole lihtsalt mõni aeg näinud.

Eriti selgelt tulevad meelde hilistesse õhtutundidesse veninud vestlused Joanna ja Davidiga Quitos, söögitegemised ja filmivaatamised Pablo ja Josega Santiagos, jalkamängule piletide orgunnimine Nicolásega Uruguays ning linnatuurid ja spordijutud Marianoga Buenos Aireses. On veel palju teisigi toredaid inimesi kohatud.

Teiseks võiks mainida, et sellistel pikkadel reisidel on alati tore kohata teisi eestlasi. Olgu siis selleks kokkusaamised kuskil Kagu-Aasia turul, Austraalia loomapargis või Brasiilia ranniku väikesaarel. Kui muidu võivad eestlased olla suht tuimad ning külmad olevused, siis võõrsil olles sellised tagasihoidvad barjäärid kaovad ning teise eestlasega suheldakse ikka kui vana sõbraga. Siinkohal tervitused Ristole, keda õnnestus kohata praamil, mis meid Ilha Grande saarelt tagasi maismaale viis. Toredaid elamusi Sulle, kus iganes sa ka ei seikleks, respect!

Ja tänud ka Sulle, Liis, et meid need paar nädalat seal Brasiilias välja kannatasid ning meie reisile veidi vürtsi lisasid. Just üks hull Saksa koondise toetaja oligi meil puudu :) Ei tea, mis mulje võis teistele Eestist jääda kui nad MMil kolme pikakasvulist ja valjuhäälset hullu Eesti naisjalkafänni nägid. Oli tore! Teine kordki.

Kolmandaks tuleks järjekordselt tunnistada fakti, et MM on lahe. Eriti lahedaks teevad selle ürituse igast maailmanurgast kokkutulnud jalkahullud, olenemata sellest, kas nende koondis finaalturniirile jõudis või ei.

Nii võis seal lisaks hollandlastele, sakslastele, argentiinlastele, brasiillastele kohata ka näiteks soomlasi, vietnamlasi, boliivlasi, lõuna-aafriklasi, ungarlasi ja muidugi ka meid, eestlasi. Kahju oli vaid sellest, et meil ei õnnestunud ise staadionil kaeda ühegi Lõuna-Ameerika meeskonna mängu. Kolumbialasi, tšiillasi, argentiinlasi, uruguailasi, mehhiklasi ning muidugi brasiillasi oli massiliselt. Tänu neile tekkis ka väga mõnus atmosfäär. Ja tegelikult võibki tagantjärele öelda, et väga hea, et finaali sai just Argentiina ja mitte Holland, sest nende toetajate heas mõttes hullumeelsus on lihtsalt imetlusväärne ja seda isegi vaid kuskil tänavatel jalkat vaadates. Eks argentiinlastel oli ka suur soov brasiillastele nende oma koduõuel koht kätte näidata. Meeleolu ja atmosfäär finaaliaegsel Rio Fan Fest'il oli ikka super. Võibolla isegi parem kui staadionil kuskil suvaliste üleilma kokkusõitnud jalkahuviliste vahel istudes.

Õige elamuse saab ikka vahetult hullumeelsete fännide keskel olles. Samas oli tipptasemel jalkat ka niisama staadionil hea vaadata, pingevabalt. Tunne pole tõepoolest seesama, mis Eesti koondise mängudel, missiis, et paberil pole me maailma tippmeeskondade hulgas, ning kodumängudel ei käi meil staadionil kümneid tuhandeid poolehoidjaid, ja et meil pole ka maailmakuulsaid staarmängijaid, aga sellest olenemata, ta on oma, ning iga Eesti koondise mängu eelselt ning ajal valdab hoopis teine tunne kui näiteks kuulsal Maracanãl Prantsusmaa ja Saksamaa veerandfinaali jälgides.

Neljandaks, matkata on mõnus. Pole paremat kui enda füüsilist pingutust kuskil mägedes ilusa vaatega premeerida. Selle pisiku saime hiljuti Suurbritannias elades, kui paaril korral nii Inglismaa kui Walesi mägedes matkasime. Asi hakkas sedavõrd meeldima, et polnudki muud varianti kui kunagisse unistustepiirkonda Patagooniasse matkama sõita. Tagantjärele on veidi kahju, et me omi võimeid alahindasime ning mitmepäevase matkakogemuse puudumise tõttu, ei võtnud ette kuulsat W matka Torres del Paine mäeahelikus. Nagu Kadri ütleb, jääb kripeldama. Aga pole hullu, on põhjust tagasi minna, sest sealkandis on veel väga palju avastada.

Viiendaks räägiks veidi n-ö statistikast. Terve reisi jooksul pidasime ilusti kulupäevikut ning nüüd on hea vaadata, kuhu kõige rohkem raha raiskasime. Kõige kulukamaks osutus ettearvatult transport, mille upitas üles muidugi igasuguste siselendude rohkus, sellele järgnes majutus ning siis söök-jook. Keskmise päevaraha poolest oli otseloomulikult kõige kulukam Brasiilias, seda suuresti tänu MMile ning ülepaisutatud hindadele. Kõige odavamaks osutus Ecuador. Reisi pikkuseks kujunes meil 176 päeva.

Lennukitega õhkutõusmisi oli 17, maandumisi õnneks ka sama palju, kokku olime lennukites üle 50 tunni. Bussides veetsime 470 tundi ehk pea kolm nädalat, pikim sõit oli 23-tunnine, kui Argentiinas mööda Ruta 40  El Chalténist El Bolsóni liikusime. Laevades kulus meil 70 tundi, millest 95% moodustas paadisõit mööda Amazonase jõge. 5 ööd veetsime lennujaama põrandatel, 15 ööd bussides, üldse oli erinevaid ööbimiskohti kokku umbes 110.

Nüüd peale reisi on meilt mitmeid kordi küsitud, et Kus kõige rohkem meeldis? Mis oli kõige nõmedam koht? Kas nüüd lõpuks olete reisimisest väsinud? Kuhu järgmine reis siis viib? Kuhu soovitaksite minna? Kus oli kõige ilusam? Kas oli väga must? Kas hispaania keelt nüüd oskate? Mis te sõite seal? Kuhu tagasi läheksite? Jne. Maru raske on vastata nendele küsimustele, jah, kohati oli must ja prügi palju, samas oli kohti, kus isegi poes kilekotte ei antud, et loodust ei reostataks. Hispaania keelt jäi täpselt nii palju külge, et hädapärase aetud saaks. Sõime igasuguseid asju, üks parem kui teine, nälga ei jäänud. Nõmedaid kohti ei olnud, olid paar paika, kuhu võib-olla teist korda tagasi ei peaks minema. Aga kuhu tagasi? Palju on neid kohti, kas siis Patagoonia, Rio de Janeiro, Ecuador või Uyuni soolakõrb, aga milleks minna tagasi, kui saab minna edasi. Milleks järjekindlalt minna tagasi ühte ja samasse kohta, kui saab mälestustesse koguda järjest enam häid ja ilusaid elamusi kohtadest, kuhu tagasi tahaks.

See rikastabki, see avardab maailmapilti, see suurendab soovi reisida, sest ilusaid kohti maailmas on rohkem, kui üks inimene elu jooksul suudab läbi käia. Selle reisiga sai jälle ports ilusaid mälestusi kogutud. Eks see reisimine üks mõnus mitteakadeemiline enesetäiendamine ole. Lollimaks me nende käimistega vaevalt et jääme. Aitäh ja uute seiklusteni!