Pühapäev, 20. aprill 2014

Kolm nädalat Boliivias


Esialgu oli meil plaanis Boliivias veeta ainult kaks nädalat. Tuur Uyunis ning sealt siis Sucre ja Santa Cruzi kaudu La Pazi. Nagu eelmises postituses sai mainitud, ootasime Uyunis ühe päeva, et saada tuurile firmaga Red Planet Expeditions, mida paljud meile soovitanud olid. Esmaspäeval, 31. märtsil startisime Toyota Land Cruiseriga teele. Kotid pakiti ilusasti auto katusele, toidukraam laaditi peale ning nii ronisime viiekesi koos juhi ja giidiga autosse. Meie tuurigrupis olid siis lisaks meile kahele veel ameeriklannast füsioterapeut-farmipidaja Ann-Casey, Talibani-võitleja väljanäegemisega austraallane Nick ning Lõuna-Aafrika Vabariigis üles kasvanud britt Nikki. Lõbus seltskond, vahva giid ning hull autojuht.
Esimesel päeval käisime nn rongide surnuaial ning soolakõrbes, vaatasime ühe soolafarmi tööd ja tegemisi, ning jalutasime Incahuasi saarel keset soolajärve. Otseloomulikult on vaja kõikidel turistidel selles soolaolustikus teha lollakaid pilte ehk nn silmapetekaid. Kindlasti tuleb fotosessiooni ajal teha ka mõned hüppe- ning evolutsioonipildid. Meie tegime ühe eriti "löda" käruka ka, ülejäänud, Lääne turistid, vaatasid meid imelike nägudega ja mõtlesid vast, et mis see maarahvas möllab. Õhtuks jõudsime soolahotelli, kus ootas ees rikkalik õhtusöök ja hulgim huvitavaid jutuajamisi teiste reisilistega.
Teisel päeval sõitsime mööda Dalí kõrbe, ühe järve juurest teise juurde, nägime flamingosid ja vicuñasid, maastikud vaheldusid ning õhtupoolikul jõudsime 5000m kõrgusel asuvate Sol de Mañana geisrite juurde. Teise öö veetsime natuke tagasihoidlikumates tingimustes, kuivkäimla lehkas korralikult, pesemisvõimalusi polnud ning toas oli sutsu jahe. Samas oli meie hostel Polques'i kuumaveeallikate juures. Nii saime peale õhtusööki paar tunnikest kuumas vees solistada, vaadata taevatähti ning loetleda õhtuhämaruses mööduvaid autosid, mis pidavat n-ö kõrvalisi teid pidi Tšiilisse narkootikume ja salakaupa vedama. Võibolla on see lihtsalt linnalegend, aga mida need uhked maasturid seal öisel ajal piiri lähedal tühjal maal ikka teevad.
Teised tuurigrupid oma maasturitega ööbisid kõik pooleteisetunnise sõidu kaugusel ning tulid suplema alles varahommikul. Ja neid džiibitäite viisi turiste oli seal palju. Paarkümmend autotäit iga päev ning enamus Land Cruiseritega, mis eelnevalt rikaste boliivlaste kasutada olnud. Aga minek oli masinatel hea, meie autojuht selgelt nautis sõitmist, ja noh, ega sellise autoga oleks endalgi tore üks Lõuna-Ameerika ekspeditsioon ette võtta.
Kolmandal päeval külastasime veel nn Rohelist järve (Laguna Verde), mis asub Boliivia, Tšiili ja Argentiina piiril, viskasime kiire pilgu Licancaburi vulkaanile ning siis algas tagasisõit Uyuni poole. Lõunapeatus oli väga mõnusas kohas, rohelisel aasal punaste kivimoodustiste vahel koos laamade ja eeslitega. Kolmapäeval, 2. aprillil jõudsime Uyunisse rahulolevate turistidena tagasi, saamaks teada, et kohalikud kaevurid on alustanud streigiga.
Kui siin streigitakse, siis ikka niimoodi, et mitmeks päevaks blokeeritakse teed. Meil oli soov minna Sucresse, kuid selleks et sinna saada tuleb sõita läbi Potosi, mis on Boliivia kaevanduste süda. Potosi linn ja ümbruskond oli täielikult blokeeritud ning kõik suuremad maanteed kinni. Uyunist sai bussiga ainult Orurosse, sealt edasi La Pazi poole olevat teedel olnud 3-4 blokaadi. Esimene vaba koht lennukile oli järgmise nädala esmaspäevaks. Nii liikus Uyunis neid mornide nägudega turiste ikka hulgim ringi. Ka meie tegime seal linnas bussijaama vahet käies mitukümmend tiiru.
Kogu aeg raputati pead ja öeldi, et veel polevat uudiseid tulnud ja et streikijad ning valitsuse esindajad polevat kokkuleppele jõudnud. Põhjuseks vist see olnud, et Boliivia praegune president Evo Morales on suht vaskapoolne sell, kes tahtvat enamuse kaevandusi ja suurematest ettevõtetest riigistada, mille vastu sõdivadki just erasektoritesse jäävad kaevurid, kes soovivad jätkuvalt omada kontrolli selle üle, kuhu, kellele ja mis alustel maavarasid müüa.
Riigi eelmine president, Ameerikas üleskasvanud vend, müüs pea kõik riigiettevõtted eraomandisse ja välisfirmadele ning kui tal lõpuks elu raskeks tehti ning La Pazi keskväljakul pea maha taheti lõigata, otsustas too koos suure riigirahaga USAsse põgeneda. Kuna tegemist on USA kodanikuga, siis väike Boliivia seda tüüpi koos rahaga enam ei näe.

Peale kahepäevast ootamist väsisid kaevurid lõpuks ära ning ÜLLATUS- nädalavahetuseks oli blokaad läbi, meie saime terve päikeselise päeva Sucresse sõita ja elu läks edasi. Pühapäeval 6.aprillil käisime Sucrest pea 70-kilomeetri kaugusel Tarabuco külas turul, kuhu kohalik rahvas ning turistid tulevad kauplema ja ostlema. Seal oli näha palju erinevaid hõime ning mitmekülgseid riietumisstiile. Õhtupoolikul jalutasime Boliivia ametlikus pealinnas Sucres, mis on koloniaalarhitektuuri heaks näidiseks.
Sucre on seljakotirändurite seas popiks kohaks, kus õppida hispaania keelt ning süüa keskturul ohtra vahukoorega puuviljasalatit.
Sucrest sõitsime ööbussiga Samaipatasse. Tahtsime küll veidikenegi päevavalges sõita, kuid nagu tavaks, pikemaid vahemaid sõidetakse siin ainult öösel. Tee oli kurviline, kruusane ja piiretest polnud haisugi. Buss oli rahvast täis, palav ja tolmune.
Samaipatasse pidime jõudma hommikul kell 5, meie bussijuht tatsas gaasipedaali aga nii usinasti, et olime juba öösel enne kolme inimtühjas külas kohal. Broneerisime endale juba paar päeva varem toa La Posada Del Solis, omanik lubas meid kenasti öösel varju alla võtta, tuleb vaid kella helistada. Täitsa mõnus, võtsime siis suuna hotellile, sada meetrit enne kohalejõudmist läks terves külas elekter ära. Niipalju siis uksekella helistamisest. Maja oli raudaiaga piiratud, väravad lukus ning ainus viis andmaks teada, et kaks väsinud ning tolmust rändurit ootavad värava taga sissepääsu, oli uksekell. Aga elektrit ju polnud, nii istusime seal oma seljakottide otsas tunnikese, kui vool korraks sähvatas, paraku ei jõudnud me nii kiiresti end maast lahti ajada, kui juba jälle valgus kadus. Ootasime veel, umbes poole viie ajal tuli vool kolmeks minutiks tagasi, siis saime jaole ning lõpuks keegi tuli ja lasi meid diivanile tukastama.

Samaipatas käisime ka ühel päevasel tuuril. Olime meie kaks ning hispaaniakeelne giid, kuidagimoodi saime asjad aetud ning informatsiooni vastu võetud. Retk algas tunnise tõusuga nätskes metsatukas ning mäenõlval, siis laskusime mööda loomarada koos eesli, lehmade ning koeraga jõe äärde. Sealt edasi matkasime mööda jõge. Kohati olime rinnuli vees, vahepeal oli vesi üldse üle pea. Andis ikka trikitada, et kilekotti mässitud fotokas kuivaks jääks. Triin üritas kuidagimoodi ühe käega ujumisliigutust tehes ning teise käega fotokat pea kohal hoides veepinnale püsima jääda, Kadri vandus alla ning sulpsas ühes seljakotiga vette.
Kott oli meil igast kraami täis, nii tõmbas vool Kadri vee alla, kus too veidi rahmeldades mõne hetke pärast ja kerge paanika silmis taas pinnale ilmus, kuid mütsilätu oli selleks ajaks juba oma teed läinud. Edaspidi tuli juba müts hambus edasi hulpida.
Samaipatast Santa Cruzi liikusime minibussiga, kus jalutasime niisama suht sihitult ringi, sõime jäätist ning turul imeodavaid roogasid. Santa Cruz on siis Boliivia üks suuremaid linnasid, kus asub enamus suurtööstustest. Üpriski brasiiliapärne elulaad ning väljanägemine. Sealt liikusime ööbussiga edasi La Pazi. Sõit pidi kestma 15 tundi, läks aga hoopis 21. Õnneks oli El Dorado nimeline buss suht OK ning ruumi oli laialt.

La Pazi jõudes tervitas meid jahe ilm ning hõre õhk. Linn asub 3500m kõrgusel, mägisel maastikul. Üles-alla vantsimine võtab suht võhmale. Tegime ka tasuta linnatuuri Red Capi agentuuriga, mis oli vägagi informatiivne kolmetunnine jalutuskäik mööda ajaloolist linnasüdant. Tuur algas San Pedro vangla juurest, kus pidavat elama 2500 inimest, kellest enamus on narkokurjategijad. Vanglas töötab 12 valvurit ja seda ka ainult väljaspool, mis tähendab, et vanglas sees on vangide võim.
Nii on võimalik seal raha eest kõike soetada, mõnusamat elamispinda jne. Kunagi tehti sinna tuure ka, aga enam ei olevat võimalik. Sissesaamine pidi olema enamvähem ok, aga et sealt ka välja saada, siis tuleb korralik summa välja käia. Kõndisime turgudel ning kuulasime huvitavaid lugusid La Pazist ning Boliivia ajaloost, kultuurist ning uskumustest.

Otsustasime Boliivas ka vihmametsade piirkonda minna. Ostsime suht soodsa edasi-tagasi lennu Rurrenabaquesse, kuhu bussiga oleks pidanud loksuma pea 24h.
Jõudsime Rurresse esmaspäeval 14.aprillil ja broneerisime järgmiseks päevaks 3-päevase pampa tuuri. Võrreldes La Paziga oli ilm niiske ja palav. Teisipäeva hommikul selgus aga, et sel päeval tuur mingil põhjusel ei välju ning me peame veel ühe päeva ootama. Eeldatavasti ei saadud tuuri jaoks piisavalt rahvast kokku ning meie kahe pärast eraldi ei hakatud mingit paati välja saatma. Õnneks tuuriagentuur maksis meie hosteli ja vahetas tagasilennu reedeks hilisemale kellaajale. Dolphins Traveli nimelise agentuuriga oli meid 10 inimest tuurile minemas.
Sõitsime autoga 3,5 tundi mööda tolmust ning auklikku teed, mida ääristasid loomakorjused. Nimelt oli Rurre ja Amazoni kandis jaanuaris ja veebruaris suured vihmasajud ning enamus maa-alast pooleteisemeetrise veekihi all. Nii jäid paljud loomad veevangi ning uppusid, osad jäid nälga. Meie giidi sõnul hukkus sadu tuhandeid loomi, farmerid kannatasid suuri kahjusid ning liha hinnad on viimaste kuude jooksul kahekordistunud.
Edasi liikusime juba paadiga Yacuma pampas. Meie tuurigrupis oli lisaks meile kahele veel üks eestlane, polegi tükk aega ühegi kaasmaalasega trehvanud. Tuur ise oli suht ok, kolme päeva jooksul nägime palju erinevaid linde, ahve, kilpkonni, roosasid delfiine ning kaimane. Püüdsime piraajasid, käisime öösel helendavaid kaimanite silmi vaatamas ning veetsime niisama aega oma majutuses, mis oli vees asuv postide peale ehitatud puidust hoone, mille all elutsesid kaimanid ja toas nahkhiired.
Toit oli rikkalik ning maitsev, kuigi Kadril õnnestus kuidagimoodi kuskilt mingi kõhutõbi hankida. Reedel asusime Rurre poole tagasiteele, meie lend väljus õhtul enne kuut. Esiteks läks meie paadil mootoriga midagi tuksi, siis õnnestus meie autojuhil auto mudasse kinni sõidutada. Kõige parem oli selle asja juures see, et juba kaugelt oli näha, et tee vasakul küljel on kohalik liinibuss suurde lompi kinni jäänud, sellest hoolimata otsustas meie juht paremalt pool suure hooga läbi sõita.
Enne palus kõigil autost väljuda ja käis lombis kontrollimas ka. Vesi ulatus korralikult põlvini, juht ja giid võtsid paar kivi ning viskasid lompi. Siis istus juht autosse ning üritas sealt hooga läbi sõita. Otseloomulikult jäi esiratas auku kinni ning auto ei liikunud ei edasi, ei tagasi. Selle ajaga oli tekkinud bussi taha juba kolm veoautot, kust kokku ilmus välja vähemalt 10 elukutselist autojuhti, kes seisid siis käed puusas lombi ääres ja vaatasid kõike pealt. Siis otsustati ühe veoautoga buss välja tõmmata, meie autot aga ei puudutatud.
Lõpuks kümme tarka panid auto taha köie ja üritasid niimoodi meie autot sealt mudaaugust välja saada, seejärel ilmus sinna lõpuks üks auto, mis siis ka meie auto välja tõmbas. Olenemata sellest, et oli näha, et sellest mudaaugust pole võimalik väiksematel masinatel läbi sõita, üritasid peale meie auto väljatõmbamist veel teisedki läbi minna, kes kohe ise ka kinni jäid. Ei saagi aru, kas tegemist on hullude optimistidega või on nad lihtsalt lollid. Kui me siis sealt lõpuks minema saime, hakkasid veoautode juhid kahte kirkat ja labidat jagades läbi selle lombi teed rajama. Meil polnud aga aega seal passida, sest aeg pressis takka, lennukist maha ka ei tahtnud jääda. Õnneks jõudsime õigeks ajaks lennujaama, kui Rurre lennuväljal asuvat hoonet nii võiks nimetada.
Lennuk, millega tagasi La Pazi sõitsime, oli kõige pisem millega üldse kunagi sõitnud oleme. 19-kohaline, reisilisi oli reede õhtul kokku 6. Eriti kõhe hakkas siis, kui poole lennu peal, õhtuhämaruses, pandi minoorne klassikaline muusika peale, lennuk rappus õhuaukudes ning lähenesime mägedele. Nüüd oleme juba tagasi La Pazis ja ootame homset jalgrattatuuri, siis Titicaca järve äärde ning millalgi uuel nädalal üritame lõpuks ka Peruusse siseneda.