Kolmapäev, 26. veebruar 2014

Patagoonia- matkajate paradiis


Hakkame siis otsast peale. Esiteks muidugi tuleks mainida, et paadituur toimus. Veetsime mõned tunnid Beagle'i kanalil sõites, imetlesime loodust, hingasime karsket õhku ning  "nautisime" meeldivaid aroome, mis eraldusid lindude ja merilõvide kolooniatest. Tutvusime lühikese jalutuskäigu jooksul ka kohaliku taimestikuga, mis on siin karmis kliimas väga habras. Palju kurja on teinud eurooplaste poolt sisseveetud võõrloomad, eriti närilised, kes söögi otsinguil õõnestavad tihedat samblikku ning muud maakatet. Meie giid oli suht asjalik vend, pool bioloog/ekstreemsportlane ja giid. Kuna lähiajal pidavat Ushuaias toimuma ülemaailmne slaalomietapp, esimene üldse siinkandis, siis pidi ta koos nooremate sellidega selleks treenima, et Argentiina eest võistelda.

Ushuaiast võtsime ette pikema bussisõidu Tšiili linna Punta Arenasesse, seal jalutasime niisama ringi ning sõime ilmatu suure portsu kala ära. Sealt edasi 3h sõitu põhja poole ja oledki Puerto Nataleses, mis on matkajate baasiks, ettevalmistuseks, varustamiseks ning transpordikeskuseks.
Siit 1,5h bussisõidu kaugusele jääb Torres del Paine'i rahvuspark, mis on Patagoonia üheks vaatamisväärsuseks. Jõudsime linna pühapäeva õhtupoolikul. Bussijaamas tervitas meid kohe trobikond tolmuseid matkajaid, kelle jaoks matk mägedes oli juba seljataga. Linna saabus aga järjest uusi reisiselle. Õhtul poes käies tervitas lettidelt tühjus- müüdavamaks kraamiks šokolaad, makaronid, konservid, pähklid ja kuivatatud puuviljad ning WC-paber. Nimelt on Torres del Paine's võimalik teha erinevaid matku. Kõige populaarsem on nn W-matk, mis kestab 4 päeva, sellega näed mäemassiivi esikülje ära. Kõvematele tegijatele sümpatiseerib aga 9-päevane retk ümber mäe ning enamus matkajaid veab kogu vajamineva kraami endaga kaasas. Suured seljakotid, ligi 15kg, peavad mahutama nii telgi, magamiskoti, madratsi, mõned hilbud, söögitarbed, priimused, poti-panni ja muu vajaliku. Selle koormaga tuleb siis päevast-päeva mäest üles-alla liikuda. Võimalik on ööbida ka refugios, mis on siis selline lihtsam varjualune matkajatele, kel pole soovi kogu kraami enda seljas tassida. See on aga suht kallis, voodikoht u 40 dollarit öö pluss söögid-joogid. Kuigi linnas on võimalik kogu vajaminev kraam laenutada, ei julenud me eelneva pika matka kogemuse puudumiseta sellist retke raskete kottidega ette võtta, seetõttu otsustasime meie kolmanda variandi kasuks ja võtsime ette ühe päevase matka.

Nii startisime Puerto Natalesest 7.30 bussiga rahvuspargi poole. Hommikul oli bussijaam sigimist-sagimist täis, bussid olid viimse kohani välja müüdud.
Rahvusparki jõudes aeti kõik bussist välja, anti kiire ülevaade pargist, loeti sõnad peale, mida teha ja mida mitte, eriti pöörati tähelepanu tule tegemisele, sest on juhtunud, et ettevaatamatusest on turistid algatanud suuri tulekahjusid. Lõpuks korjati ka piletiraha, mis kohalikele 5000 ja turistidele 18 000 Tšiili raha, olenemata sellest mitu päeva sa pargis veedad. Nii tuli meil umbes 40 dollarit 8-tunnise piinlemise eest välja käia. Saime rajale peal kümmet hommikul teadmisega, et kell seitse õhtul läheb viimane väikebuss rahvuspargi väravatesse, kust saab tagasi Puerto Natalesesse.
Mis seal siis ikka. Asusime teele. Matk algas kohe tunnise tõusuga mööda kivist ja kruusast rada, kuidagimoodi sai sealt ähkides ja puhkides üles, et veidi aega tasasemal teel taastuda. Laskusime uuesti alla jõe äärde, jalutasime metsarajal üles-alla oma tunnikese ja siis algas viimane lõputõus. Järsk rada üles vaatekohani.
Kohati oli kõrgeid astmeid, siis ära tatsatud kruusaseid ja tolmuseid lõike, nii sai mindud muudkui samm sammu haaval, jalg jala ette astudes, mitte millelegi muule mõeldes kui jalgade asetusele rajal. Rahvast muudkui vooris üles-alla, mõned allatulijad libisesid ja komistasid, osad vastutulijad naeratasid, mõni julgustas ja kinnitas, et minna veel vaid 15 minutit. Üles jõudes tõusis tuul ja lõpuks oli rada kivide vahelt raske leida, vaid mõned oranžid postid näitasid teed. Seal tuule vihisedes mõtled, et mis k*rdi pärast oli vaja siia ronida. Siiski, kui ühe suure kivimüraka tagant need kuulsad Torrese tipud paistma hakkasid ning laguuni äärde jõudsid, tundsid, et nähtud vaev oli seda väärt. Kauaks seda ilu nautima ei saanud jääda, tuul puhus ja külm puges kontidesse, vaid mõned pildid ja vaate mällusöövitamine ja algas laskumine. Niigi väsinud jalgadele on allaminek eriti julm, oht komistada ja jalgu väänata hoiab lihaseid pinges, mis väsitab, peale tunnist laskumist jalad all värisevad. Hommikul kaasa tehtud võileivad kugistasime alla matka lõpus. Meile sellest päevasest retkest täiesti piisas, jõudsime tagasi Puerto Natalesesse 22 ajal, et väsinud kontidele pehmes voodis puhaste linade vahel puhkust anda. Kuidagimoodi õnnestus meil endid nii haigeks kõndida, et paar päeva olid jalad ikka päris valusad.

Peale matka sõitsime Tšiilist Argentiinasse, et El Calafate lähistel Perito Moreno liustik ära vaadata. Peatusime El Calafates ühes väga lahedas hostelis nimega I Keu Ken, sealt organiseerisime ka minibussiga väikese tuuri liustikuni. Meie bussijuht/giid tegi fotopeatusi, rääkis juurde huvitavaid lugusid ning vedas meid ilusti rahvuspargi väravasse. Veetsime liustiku vastaskaldale ehitatud kõnniteedel ja platvormidel 3 tundi, imetlesime Perito Moreno liustikku mitme külje pealt. Kui enamus maailma liustikest sulab, siis Moreno on stabiilne või isegi kasvab. Pidevalt sajab lund juurde ning surub jääd allapoole. Tihti juhtub, et jää sulgeb veetee kahe järve vahel, mistõttu tõuseb vesi ühel pool meetrite võrra. Lisaks silmailule pakub Perito Moreno ka helidemängu. Eriti võimas on raksatus, kui liustiku küljest murdunud jää vette prantsatab. Isegi väiksem tükike tekitab vägeva kuuldemängu. Eriti tasub liustikku vaatama minna päikeselise päeva teises pooles, kui soojusest järjest enam tükke hakkab eralduma. Meie pidime aga juba 3 ajal tagasi linna sõitma, kus meid viidi empanadasid sööma, see selline kohalik pirukas kas loomaliha, taimetoidu, kala või lambalihaga. Eks see üks pisitillu tükike oli, tasuta sai ju, ega siis ei saa priisata.

El Calafatest liikusime edasi 3h bussisõidu kaugusele El Chalteni, mis on Argentiina Patagoonia matkakeskuseks. Kui meie liinibuss linna jõudis tehti kohe kohustuslik peatus rahvuspargi Los Glaciares infokeskuse juures, kus anti juhiseid, tutvustati erinevaid radu ning anti soovitusi, mis tuleks teha kui peaks sattuma kokku puumaga, keda olla viimasel ajal siinkohas näha. Otsisime oma hosteli üles, viskasime kotid maha ja tegime linnale ringi peale.
Õnneks on tegemist väikese külaga, paar toidupoodi, bussijaam, kool, postkontor, mitukümmend suveniiripoodi ja restorani ja hulgim majutusasutusi. Külas puudub telefonilevi ning wifi levigi on nõrgavõitu. Esimesel päeval käisime kahe künka otsas, vaatasime ühele ja teisele poole orgu ja harjutasime niisama oma väsinud jalgu, et uueks pikemaks kõnnakuks valmis olla, tuul oli tol päeval väga vali, nii ei soovitatud ka Mt Fitzroy juurde ronida, võib ohtlik olla. Pühapäeva hommikul avanes aga aknast välja vaadates vaade ilusale sinisele taevale. Ajasime end maast lahti ning asusime 8-tunnisele matkale. Ikka ja jälle tuli esimene tund võtta tõusu, rada ronis mööda mäeselga muudkui ülespoole. Nii me tatsasime seal metsa vahel kuni avanes vaade Fitzroy mäele. Ilus. Õnneks järgnes sellele pea 1,5 h tasast rada orus, metsa vahel, soisel pinnal, kärestikulise jõe ääres. Hea on see, et võid jõest muudkui vett juurde võtta, kõik liustike sulavesi ja täiesti joodav. Väga hea maitsega. Kogu sellele trillatrallale ja lihtsale rajale tuli aga lõpp, kui raja ääres oli kiri. JÄRGNEV RAJALÕIK AINULT KOGENENUD MATKAJATELE, LAHTINE KRUUS JA KIVID. TUULEGA OLLA ERITI ETTEVAATLIK. Oh õudu ja jälle hakkas see tee ussi kombel mäkke ketrama. Järks oli, kohati vägagi. Jälle need lahtised kivid, kõrged astmed. Muudkui astud ja astud aga lõppu ei tule. Lasime muudkui kiiremaid sportlasi endast mööda, osad ju lausa jooksevad üles, mõni astub mõne sammu, loeb pulssi.
Meie läheme lihtsalt tahtejõu najal üles, alla ka k*rat ei anna. Kord peab ju kohale ka jõudma, ja kui siis vaatad, et saabki tõus otsa, siis teed veel kaks sammu ja näed, et veel üks küngas vaja ületada. Sellel künkal kaob aga rada, on mingid kulunud jäljed, kruus on laiali kantud, paar tokki vist märgivad rada, aga kuskil selle kivivalli taga ongi ju see laguun, ruttame suvaliselt üles, vahetpole, alla tulla on nagunii kehvem, eks siis pärast vaatab kuidas saab.

Aga seal ta siis on. Mount Fitzroy teravad tipud ja laguun. Sel korral meil ilmaga veab, päike paistab, nii ei tee me väikesest tuuleiilist märkamagi. Veedame seal tunnikese, siis hakkame alla sättima. Alguses on raske, aga siis kopeerime teiste tehnikat ja hakkame sörkima ja vahelduseks hüppama. Eriti mõnus on seda teha väikese kaldenurgaga liivasel rajal, saab mõnusa hoo sisse ning tolm lendab. Seekord jõuame alla suht kiiresti, põikame ka ühe telklaagri juurest läbi, mis asub Capri järve kaldal. Väga mõnus rahulik paik. Üks igati korda läinud päev. Järgmisel päeval puhkame ja peesitame, sest ilm on superkena. Teisipäeva 25. veebruari varahommikul istusime bussi peale ja veetsime 24 tundi mööda Ruta 40 maanteed sõites. Bussis oli väga palav, tee oli pikk, kohati kruusane, tolm keerles, peatusi tehti harva, pikad sirged lõigud keset eimidagit. Üks asula, siis tükk tühja maad, mõned laamad, lambad ja lehmad siin ja sealpool ja siis jälle tühjus. Sile maa mõne madala põõsaga, taamal, kuskil kaugel, kohati mõni mägi. Kolmapäeva hommikul jõudsime El Bolsóni, mis selline hipide öko-orgaaniline väikelinnake. Meie hostel pidavat kuulu järgi olema üks Argentiina parimaid, väga sõbralikud on nad küll, isegi varahommikul lubati meil sisse tulla, saime elutoas diivanitel veidi tukastada ja siis pakuti veel üliorgaanilist ökomahe hommikusööki. Isegi moosid on neil siin ise tehtud, ja leib, nii head pole tükk aega saanud. Nüüd aga pisike puhkus, siis jalutus ümbruskonnas ja homme kohalikule käsitööturule.

Neljapäev, 13. veebruar 2014

Fin del Mundo ehk maailma lõpus

Lõunasele paadituurile tõmbas tugev tuul täna kriipsu peale. Nii otsustasime viimase kolme päeva pikkadest matkadest väsinud kontidele ja lihastele armu anda ning veidi lõdvemalt võtta. Lebotame niisama, käisime suveniiripoodides ja vaatasime turismibüroode vaateakendelt viimase hetke pakkumisi Antarktikasse väljuvatele tuuridele. Järgmisel nädalal väljuvale 2-nädalasele reisile saaks koha 6300 usa dollari eest, hind sisaldab kõike: söögid-joogid, ekskursioonid, giidid, kindlustus jne. Kontrollisin kohe Eesti Loto kodulehelt kas numbritega näkkas, aga, oh ei- seda hirmu küll pole, lotovõit sel nädalal jäi tulemata, eks peab siit kuidagi omade vahenditega odavalt edasi põhjapoole liikuma. Õnneks on meil veel Uruguais hea kursiga vahetatud Argentiina peesosid. Siin pangaautomaadist raha võttes on ametlik kurss täitsa jama. Nt 1 Usa dollar on ligikaudu 8 peesot, samas nii Uruguais, kui ka siin kohalikul nö mustal turul vahetades saab 11,5. Samuti reklaamivad mõned suveniiripoed ja hostelid, et vahetavad dollareid kursiga 1 10-le, kuigi ametlikult seda teha ei tohiks. Raha kurss on siin pidevas kõikumises, kohalikel paistab olevat raske saada pangast dollareid ametlikult, see on vaid limiteeritud grupi privileeg. Samas soovivad kõik omada vähegi kindlamat vääringut.
See raha värk on siin ikka keeruline küll, varsti saavad dollarid meil otsa, õnneks liigume paari päeva pärast Tšiili, ehk saab sealt veel dollareid. Muidu läheb siin niigi kallis Patagoonias liiga kulukaks. Ahjaa, vist on jäänud mainimata, et oleme otsapidi Argentiinas, kohas nimega Ushuaia ehk nö maailma lõpus. Siit edasi lõunasse minnes saab ainult Antarktikasse.

Aga alustame nüüd sealt kust pooleli jäi. Aga kus see jutt eelmine kord lõppeski. Igatahes Uruguais olles veetsime Punta del Diablos kolm mõnusat päeva. Viimasel päeval käisime sealt päevasel reisil Cabo Polonias, mis on üks eriti huvitav koht. Küla rahvuspargis liivaluidete ja ookeani vahel, seal pole jooksvat vett ega elektrit, on vaid mudased külavaheteed, lagunevad hütid, paar hostelit, paarkümmend söögikohta, mitukümmend hipit ning sadakond turisti. Kohalik valitsus soovib rahvuspargi alale jäänud inimesi sealt ümber kolida. Nt ei lubata sinna maju juurde ehitada, olemasolevaid ei saa remontida, kui maja hakkab lagunema, siis nii ta jääbki, varsti on hunnik puitu, kive ja muud prahti. Küllasse ei saa muudmoodi kui nelikveolise masinaga. Turiste veavad sinna selleks valmistatud veokid, mis inimesi rahvuspargi väravatest poole tunniga loksutades külasse veavad ja hiljem tagasi. Kindlasti seni nähtust üks huvitavaim koht.

Punta del Diablost sõitsime kaheks ööks Punta del Estesse. Esimene päev oli ilus rannailm, alles õhtul hakkas sadama. Koht iseenesest on täiesti tavaline kuurort, rand paksult rahvast täis, kaubatänavad, suveniiripoed. Enamus puhkajaid on kas Argentiinast või Brasiiliast. Õhtul algas aga hull äikesetorm, sadas, välgutas ja paukus öö läbi ja uude päeva välja. Linnaga tutvusime juba suurt tähelepanu tõmmanud värvilistes vihmakeepides. Järgmisel päeval Montevideos kallas jätkuvalt tundide viisi. Peatusime couchsurferite Nicoláse ja Santiago juures. Santiago, kes pidi õppima eelseisvaks inseneriteaduse eksamiks, tegi õppetöösse pausi. Sõitsime kõik üheskoos bussiga linna teise ossa, võtsime auto ning tegime uppuvas linnas tuuri. Kui vihm pealelõunal vaibus pani Santiago meid kesklinnas maha. Jalutasime paar tundi ja siis põikasime õhtuse mängu ootuses Estadio Centario juurest läbi. Meie majutaja Nicolás üritas meile pileteid orgunnida. Päeval tekkis probleeme, kuna polnud meie dokumendinumbreid, tund enne mängu sulgus meie lähedal asuv piletimüügipunkt.
Staadioni juures oli sadu inimesi piletimüügi järjekorras, kes seisid lootuses, et ehk hakatakse mingi hetk midagi müüma.
Keegi midagi ei teadnud. Kui avavile oli kõlanud, selgu, et seal ei maksa enam passida. Nicolás orgunnis sõbralt auto, kihutasime linnas olevasse valuutavahetuspunkti, kus pidavat ka pileteid müüdama. Seal oli pea sada inimest järjekorras. Ootasime 10 minutit, rivi liikus teosammul, loobusime ja kimasime teise valuutapunkti. Seal selgus, et meie ID-kaardi numbriga ei saa pileteid soetada, sest programm ei tuvasta sellist riiki nagu Eesti. Selleks ajaks oli esimene poolaeg ka juba läbi. Otsustasime, et mis seal ikka, läheme proovime staadioni juures õnne. Nicolás käis väravast väravasse sama jutuga, et näete siin on kaks tüdrukut kaugelt-kaugelt maalt, kes tulid jalkat vaatama, oleme juba viimased tunnid lootusetult pileteid mööda linna taga ajanud aga tulutult. Meie hispaaniakeelt mitteoskajatele jäi osaks vaid head nägu teha. Igal pool raputati pead, et ei saa sisse. VIP sissepääsu juures oli paarikümnepealine grupp, kes soovis samuti stadionile pääseda.
Nende palvetele vastati sellega, et ukse ette saadeti nuiadega varustatud politseinikud ning grupi laialiajamiseks kaasati ka hobustel lisaväge. Lonkisime nukralt edasi viimase väravani. Ka seal meie jutt ei mõjunud, miskipärast aga olles paar meetrit eemale kõndinud, vilistas turva ja viipas käega meid tagasi. Lastigi sisse. Tasuta. Saimegi esimese jalgpalli MM-i finaalmängu staadionile jalkat vaatama. Nägime küll vaid teist poolaega, õnneks ka kahte väravat, mis tegid seisuks Peñarol-Defensor Sportingu vahel 2-2.

Montevideost sõitsime bussiga Colonia del Sacramentosse, mis suureks kohalikuks vaatamisväärsuseks. Ilm oli nii palav ja nätske, et suutsime paar tundi jalutada, kui vajasime juba kosutavat jäätist, et jaksaks edasi liikuda. Sealtsamast linnast sõitsime laevaga Buenos Airesesse, kus peatusime kaks järgnevat ööd couchsurferi Mariano juures, kes on kohalik spordiajakirjanik. Veetsime mõnusasti aega, sõime kombekohaselt hilja öösel pitsat ja muid saialisi, kuulasime huvitavaid pajatusi kohalikust jalkaelust ja uurisime muu riigis toimuva kohta. Siin blogis seda kõike edasi anda kahjuks ei jõua.
Buenos Aireses jalutasime kahel päeval mitukümmend kilomeetrit, nägime ilusaid värvilisi maju, tangotantsijaid, koerajalutajaid, rikaste ja vaeste piirkondi, tänavaturge, mausolem-surnuaeda, parke jne. Täitsa tore linn. Aega jäi kahjuks väheks. Nüüd küll jutust aitab, homme jälle päev. Loodetavasti siis paadituur toimub.



Esmaspäev, 3. veebruar 2014

Päikeselisest Brasiiliast vihmasesse Uruguaisse



Kust seda juttu nüüd alustadagi. Täna saab meil nädalake reisist täis ning bussides on loksutud juba 2500km. Nüüdseks oleme jõudnud Uruguaisse, kohta nimega Punta del Diablo, tegemist siis sellise külaga, kus elab u 700 püsielanikku, kuid suvel ehk siis kõrghooajal paisub elanikkond paarikümne tuhandeni. Ega siin ookeaniäärses külas muud polegi kui puidust osmikud ning tolmuteed.


Tegelikult tundub, et siinsed majad on taotluslikult sellised räämas ja omapärase olemisega. Täna siin aga "õnneks" suurt ei tolmanud, sest pool päeva sadas kui oavarrest.

Paari sõnaga ka meie viimase nädala tegemistest ning tähelepanekutest. Kuna viimase nädala jooksul oleme bussides veetnud pea kaks ööpäeva, siis tuleks mainida, et tegemist on täiesti korralike liiklusvahenditega. Ruumi on küllalt ning iga endast vähegi lugupidavam "famiilia", kes 12-tunnise sõidu ette on võtnud, varustab end selleks puhuks kogu tõsidusega. Kaasa veetakse ilmatusuured kirjud satsidega padjad, vooditekid ja termoskottides on igasugu söögi- ja joogikraami. "Mama" jagab lastele pea iga tunni tagant kotitäie krõpse, popkorni või suhkruküpsiseid. Lapsed manustavad neid kahe suupoolega nii kuis jaksavad, ning söögikordade vahepeal üritavad patjadest ja tekkidest ehitatud kuhja otsas tukastada.

Linnaliinibussides on lisaks juhile veel piletimüüja, kes istub spetsiaalses pukis paremal bussipoolel küljega sõidu suunas. Üldse tundub, et siin üritatakse võimalikult paljudele inimestele tööalast rakendust leida, nii teeb siin tööd 3 inimest, kuigi piisaks täiesti ühest kätepaarist, kaks molutavad nagunii niisama. Aga on tööd, on leiba.


On vast kõigile teada, et Lõuna-Ameerika riike ei peeta just kõige turvalisemateks sihtkohtadeks. Nii on ka meid mitmel korral hoiatatud, et seda ei tasuks teha, ja sinna ei tohiks kolama minna jne.
Viimane selline olukord oli siis Santa Catarina saarel, kui soovisime minna päevasele matkale saare lõunatipus asuvale eraldatud rannale, kuhu ei saa muudmoodi kui paadiga või matkates.
Kui me siis hostelis teejuhiseid küsisime, öeldi et seal on ohtlik, ja olevat liikunud jutud, et seal metsas pätid varitsevad ja röövivad turiste, ja et targem oleks hoopis nendega saare põhjaosasse tuurile minna. Arvestades aga turistide ja seljakotirändurite hulka, mis seal saarel tiirles, siis me mõtlesime, et vast see asi ikka nii hull ei ole.

Pantano do Sul'ist otsustasime me rannale paadiga minna. Esialgu oli sõit täitsa tore, kergelt ainult õõtsutas paati, aga lahesopist välja saades saime ka korralikku ookeanilainetust tunda. Vot see enam nii meeldiv ei olnudki, õnneks premeeriti meid delfiinide nägemisega.

Eraldatud rannast oli aga jutt kaugel, rahvast oli seal mitmekümne ringis ning matkajaid muudkui tuli juurde. Kui me siis matkates tagasi liikusime uhas meist mööda nii mõnigi surfilaud kaenlas ja vastu tuli mitu rühma noori, kes nädalavaetuseks rannale ja laguuni äärde telkima suundusid.

Ilmad on seni olnud väga palavad ning eriti julm on magada sellistes tingimustes konditsioneerita toas, nüüd on aga vihmaseid päevi oodata ning suuremat suve enne paari kuu möödumist meil loota pole, sest all Patagoonias on ilmad juba jahedavõitu.