Patagoonia- matkajate paradiis

Hakkame siis otsast peale. Esiteks muidugi tuleks mainida, et paadituur toimus. Veetsime mõned tunnid Beagle'i kanalil sõites, imetlesime loodust, hingasime karsket õhku ning  "nautisime" meeldivaid aroome, mis eraldusid lindude ja merilõvide kolooniatest. Tutvusime lühikese jalutuskäigu jooksul ka kohaliku taimestikuga, mis on siin karmis kliimas väga habras. Palju kurja on teinud eurooplaste poolt sisseveetud võõrloomad, eriti närilised, kes söögi otsinguil õõnestavad tihedat samblikku ning muud maakatet. Meie giid oli suht asjalik vend, pool bioloog/ekstreemsportlane ja giid. Kuna lähiajal pidavat Ushuaias toimuma ülemaailmne slaalomietapp, esimene üldse siinkandis, siis pidi ta koos nooremate sellidega selleks treenima, et Argentiina eest võistelda.

Ushuaiast võtsime ette pikema bussisõidu Tšiili linna Punta Arenasesse, seal jalutasime niisama ringi ning sõime ilmatu suure portsu kala ära. Sealt edasi 3h sõitu põhja poole ja oledki Puerto Nataleses, mis on matkajate baasiks, ettevalmistuseks, varustamiseks ning transpordikeskuseks.

Siit 1,5h bussisõidu kaugusele jääb Torres del Paine'i rahvuspark, mis on Patagoonia üheks vaatamisväärsuseks. Jõudsime linna pühapäeva õhtupoolikul. Bussijaamas tervitas meid kohe trobikond tolmuseid matkajaid, kelle jaoks matk mägedes oli juba seljataga. Linna saabus aga järjest uusi reisiselle. Õhtul poes käies tervitas lettidelt tühjus- müüdavamaks kraamiks šokolaad, makaronid, konservid, pähklid ja kuivatatud puuviljad ning WC-paber. Nimelt on Torres del Paine's võimalik teha erinevaid matku. Kõige populaarsem on nn W-matk, mis kestab 4 päeva, sellega näed mäemassiivi esikülje ära. Kõvematele tegijatele sümpatiseerib aga 9-päevane retk ümber mäe ning enamus matkajaid veab kogu vajamineva kraami endaga kaasas. Suured seljakotid, ligi 15kg, peavad mahutama nii telgi, magamiskoti, madratsi, mõned hilbud, söögitarbed, priimused, poti-panni ja muu vajaliku. Selle koormaga tuleb siis päevast-päeva mäest üles-alla liikuda. Võimalik on ööbida ka refugios, mis on siis selline lihtsam varjualune matkajatele, kel pole soovi kogu kraami enda seljas tassida. See on aga suht kallis, voodikoht u 40 dollarit öö pluss söögid-joogid. Kuigi linnas on võimalik kogu vajaminev kraam laenutada, ei julenud me eelneva pika matka kogemuse puudumiseta sellist retke raskete kottidega ette võtta, seetõttu otsustasime meie kolmanda variandi kasuks ja võtsime ette ühe päevase matka.

Nii startisime Puerto Natalesest 7.30 bussiga rahvuspargi poole. Hommikul oli bussijaam sigimist-sagimist täis, bussid olid viimse kohani välja müüdud.

Rahvusparki jõudes aeti kõik bussist välja, anti kiire ülevaade pargist, loeti sõnad peale, mida teha ja mida mitte, eriti pöörati tähelepanu tule tegemisele, sest on juhtunud, et ettevaatamatusest on turistid algatanud suuri tulekahjusid. Lõpuks korjati ka piletiraha, mis kohalikele 5000 ja turistidele 18 000 Tšiili raha, olenemata sellest mitu päeva sa pargis veedad. Nii tuli meil umbes 40 dollarit 8-tunnise piinlemise eest välja käia. Saime rajale peal kümmet hommikul teadmisega, et kell seitse õhtul läheb viimane väikebuss rahvuspargi väravatesse, kust saab tagasi Puerto Natalesesse.

Mis seal siis ikka. Asusime teele. Matk algas kohe tunnise tõusuga mööda kivist ja kruusast rada, kuidagimoodi sai sealt ähkides ja puhkides üles, et veidi aega tasasemal teel taastuda. Laskusime uuesti alla jõe äärde, jalutasime metsarajal üles-alla oma tunnikese ja siis algas viimane lõputõus. Järsk rada üles vaatekohani.

Kohati oli kõrgeid astmeid, siis ära tatsatud kruusaseid ja tolmuseid lõike, nii sai mindud muudkui samm sammu haaval, jalg jala ette astudes, mitte millelegi muule mõeldes kui jalgade asetusele rajal. Rahvast muudkui vooris üles-alla, mõned allatulijad libisesid ja komistasid, osad vastutulijad naeratasid, mõni julgustas ja kinnitas, et minna veel vaid 15 minutit. Üles jõudes tõusis tuul ja lõpuks oli rada kivide vahelt raske leida, vaid mõned oranžid postid näitasid teed. Seal tuule vihisedes mõtled, et mis k*rdi pärast oli vaja siia ronida. Siiski, kui ühe suure kivimüraka tagant need kuulsad Torrese tipud paistma hakkasid ning laguuni äärde jõudsid, tundsid, et nähtud vaev oli seda väärt. Kauaks seda ilu nautima ei saanud jääda, tuul puhus ja külm puges kontidesse, vaid mõned pildid ja vaate mällusöövitamine ja algas laskumine. Niigi väsinud jalgadele on allaminek eriti julm, oht komistada ja jalgu väänata hoiab lihaseid pinges, mis väsitab, peale tunnist laskumist jalad all värisevad. Hommikul kaasa tehtud võileivad kugistasime alla matka lõpus. Meile sellest päevasest retkest täiesti piisas, jõudsime tagasi Puerto Natalesesse 22 ajal, et väsinud kontidele pehmes voodis puhaste linade vahel puhkust anda. Kuidagimoodi õnnestus meil endid nii haigeks kõndida, et paar päeva olid jalad ikka päris valusad.

Peale matka sõitsime Tšiilist Argentiinasse, et El Calafate lähistel Perito Moreno liustik ära vaadata. Peatusime El Calafates ühes väga lahedas hostelis nimega I Keu Ken, sealt organiseerisime ka minibussiga väikese tuuri liustikuni. Meie bussijuht/giid tegi fotopeatusi, rääkis juurde huvitavaid lugusid ning vedas meid ilusti rahvuspargi väravasse. Veetsime liustiku vastaskaldale ehitatud kõnniteedel ja platvormidel 3 tundi, imetlesime Perito Moreno liustikku mitme külje pealt. Kui enamus maailma liustikest sulab, siis Moreno on stabiilne või isegi kasvab. Pidevalt sajab lund juurde ning surub jääd allapoole. Tihti juhtub, et jää sulgeb veetee kahe järve vahel, mistõttu tõuseb vesi ühel pool meetrite võrra. Lisaks silmailule pakub Perito Moreno ka helidemängu. Eriti võimas on raksatus, kui liustiku küljest murdunud jää vette prantsatab. Isegi väiksem tükike tekitab vägeva kuuldemängu. Eriti tasub liustikku vaatama minna päikeselise päeva teises pooles, kui soojusest järjest enam tükke hakkab eralduma. Meie pidime aga juba 3 ajal tagasi linna sõitma, kus meid viidi empanadasid sööma, see selline kohalik pirukas kas loomaliha, taimetoidu, kala või lambalihaga. Eks see üks pisitillu tükike oli, tasuta sai ju, ega siis ei saa priisata.

El Calafatest liikusime edasi 3h bussisõidu kaugusele El Chalteni, mis on Argentiina Patagoonia matkakeskuseks. Kui meie liinibuss linna jõudis tehti kohe kohustuslik peatus rahvuspargi Los Glaciares infokeskuse juures, kus anti juhiseid, tutvustati erinevaid radu ning anti soovitusi, mis tuleks teha kui peaks sattuma kokku puumaga, keda olla viimasel ajal siinkohas näha. Otsisime oma hosteli üles, viskasime kotid maha ja tegime linnale ringi peale.

Õnneks on tegemist väikese külaga, paar toidupoodi, bussijaam, kool, postkontor, mitukümmend suveniiripoodi ja restorani ja hulgim majutusasutusi. Külas puudub telefonilevi ning wifi levigi on nõrgavõitu. Esimesel päeval käisime kahe künka otsas, vaatasime ühele ja teisele poole orgu ja harjutasime niisama oma väsinud jalgu, et uueks pikemaks kõnnakuks valmis olla, tuul oli tol päeval väga vali, nii ei soovitatud ka Mt Fitzroy juurde ronida, võib ohtlik olla. Pühapäeva hommikul avanes aga aknast välja vaadates vaade ilusale sinisele taevale. Ajasime end maast lahti ning asusime 8-tunnisele matkale. Ikka ja jälle tuli esimene tund võtta tõusu, rada ronis mööda mäeselga muudkui ülespoole. Nii me tatsasime seal metsa vahel kuni avanes vaade Fitzroy mäele. Ilus. Õnneks järgnes sellele pea 1,5 h tasast rada orus, metsa vahel, soisel pinnal, kärestikulise jõe ääres. Hea on see, et võid jõest muudkui vett juurde võtta, kõik liustike sulavesi ja täiesti joodav. Väga hea maitsega. Kogu sellele trillatrallale ja lihtsale rajale tuli aga lõpp, kui raja ääres oli kiri. JÄRGNEV RAJALÕIK AINULT KOGENENUD MATKAJATELE, LAHTINE KRUUS JA KIVID. TUULEGA OLLA ERITI ETTEVAATLIK. Oh õudu ja jälle hakkas see tee ussi kombel mäkke ketrama. Järks oli, kohati vägagi. Jälle need lahtised kivid, kõrged astmed. Muudkui astud ja astud aga lõppu ei tule. Lasime muudkui kiiremaid sportlasi endast mööda, osad ju lausa jooksevad üles, mõni astub mõne sammu, loeb pulssi.

Meie läheme lihtsalt tahtejõu najal üles, alla ka k*rat ei anna. Kord peab ju kohale ka jõudma, ja kui siis vaatad, et saabki tõus otsa, siis teed veel kaks sammu ja näed, et veel üks küngas vaja ületada. Sellel künkal kaob aga rada, on mingid kulunud jäljed, kruus on laiali kantud, paar tokki vist märgivad rada, aga kuskil selle kivivalli taga ongi ju see laguun, ruttame suvaliselt üles, vahetpole, alla tulla on nagunii kehvem, eks siis pärast vaatab kuidas saab.

Aga seal ta siis on. Mount Fitzroy teravad tipud ja laguun. Sel korral meil ilmaga veab, päike paistab, nii ei tee me väikesest tuuleiilist märkamagi. Veedame seal tunnikese, siis hakkame alla sättima. Alguses on raske, aga siis kopeerime teiste tehnikat ja hakkame sörkima ja vahelduseks hüppama. Eriti mõnus on seda teha väikese kaldenurgaga liivasel rajal, saab mõnusa hoo sisse ning tolm lendab. Seekord jõuame alla suht kiiresti, põikame ka ühe telklaagri juurest läbi, mis asub Capri järve kaldal. Väga mõnus rahulik paik. Üks igati korda läinud päev. Järgmisel päeval puhkame ja peesitame, sest ilm on superkena. Teisipäeva 25. veebruari varahommikul istusime bussi peale ja veetsime 24 tundi mööda Ruta 40 maanteed sõites. Bussis oli väga palav, tee oli pikk, kohati kruusane, tolm keerles, peatusi tehti harva, pikad sirged lõigud keset eimidagit. Üks asula, siis tükk tühja maad, mõned laamad, lambad ja lehmad siin ja sealpool ja siis jälle tühjus. Sile maa mõne madala põõsaga, taamal, kuskil kaugel, kohati mõni mägi. Kolmapäeva hommikul jõudsime El Bolsóni, mis selline hipide öko-orgaaniline väikelinnake. Meie hostel pidavat kuulu järgi olema üks Argentiina parimaid, väga sõbralikud on nad küll, isegi varahommikul lubati meil sisse tulla, saime elutoas diivanitel veidi tukastada ja siis pakuti veel üliorgaanilist ökomahe hommikusööki. Isegi moosid on neil siin ise tehtud, ja leib, nii head pole tükk aega saanud. Nüüd aga pisike puhkus, siis jalutus ümbruskonnas ja homme kohalikule käsitööturule.