couchsurfing'ust ja muust Argentiinas ja Tšiilis

Olemegi otsapidi Argentiina põhjaossa välja jõudnud. Peatume hetkel Cafayate nimelises väikelinnas veiniistanduste keskel. Käisime eile väikesel ümbruskonna tuuril, mis meid erinevaid kivist moodustusi, ahelikke, looduslikku amfiteatrit ning muud huvitavat vaatama viis. Tegemist oli puhtalt visuaalse tuuriga, sest meie giid inglise keelt ei osanud ning isegi meie hispaaniakeelsetele tuurikaaslastele andis infot ainult siis, kui nemad midagi küsisid. See selleks, vähemalt vaated olid ilusad.

Keerame nüüd aga ajaratta kahe nädala võrra tagasi ning alustame Barilochest. Linn ise on Šveitsi mõjutustega, nii on keskväljakul alpilinnakese stiilis palgist hooned, linnatänavaid ääristavad šokolaadipoed, suveniirikad, restoranid ning mitukümmend kõhukottidega mitteametlikke rahavahetajaid, kes hõiguvad turistidest möödujatele muudkui "change, cambio, change, cambio, change...".

Meie ainsaks ettevõtmiseks Bariloche ning Argentiina järvistu piirkonnas jäi pisike jalgrattatuur mägisel teel. Õnneks ei pidanud jalgrattaga kohe linnaliikluses pead vaevama, sai bussiga 20km eemale jalgrattalaenutusse sõita, kus anti ülevaade, kuhu minna, mida teha. Esialgu oli täitsa tore sõita allamäge, tuul vihises ja nägu oli naerul. Kurvi tagant aga avanes vaade esimesele tõusule, egas midagi, kõristasime käike vahetada ning kuidagimoodi saime esimesest tõusust üles. Tee aga oli kitsas, autojuhid hullud ning päike paistis kuklasse. Esimese peatuse tegime ühe Argentiina uhkeima hotelli Llao Llao juures, mis ehtne Alpi hotell, ümbritsetud järvede ning golfiradadega.

Siis veel veidi tõuse ja langusi, matkaradu ja ilusaid vaateid ning lühike peesitamine kivisel rannal. Saamaks eriti kena vaadet järvestikule tuli aga jalgadele valu anda ning mööda tõuse edasi sõtkuda. Paaris kohas osutus asi aga nii hulluks, et tuli lausa ratta seljast maha ronida ning ratast käe kõrval lükates edasi vantsida. 30-kilomeetrine ring sellisel rajal võttis suht võhmale, nii tuli end Barilochesse tagasi jõudes kindlasti jäätisega premeerida, õnneks seda kraami nad teha oskavad.

Kuna Barilochest bussiga otse Pucóni ei saanud, liikusime hoopis edasi põhja poole San Martin de los Andesesse. Peatusime couchsurfer'ite juures linnast 7km eemal. Linnake ise on üpris kena, korras ja enam-vähem puhas, pisikese järve kaldal. Meil seal pikemaks peatumiseks aega ei olnudki, sest eesmärk oli veeta paar päeva Tšiili ekstreemspordi pealinnas Pucónis. Siiski oli San Martinis veedetud pool päeva suht meeldejääv, seda suuresti tänu meie kirevatele majutajatele.

Kuna sattusime nende juurde pühapäeval, mil nad organiseerivad traditsioonilist ühist õhtusööki, saime meiegi sellest peost osa. Juba lõuna ajal nende juurde jõudes toimus köögis hull askeldamine, rulliti tainast, hakiti juurikaid, valmistati magustoite. Enamuse tööst tegi ära Uruguai päritolu Sebastián, kes on töötu kokk. Tegelikult töötabki enamus inimesi selles majas restoranides, vähemalt see osa, kes tööl suvatseb käia. Nimelt, meie majutaja, Buenos Airesest pärit Magali, loobus töötamast ning elatab end majapinna rentimisest. Meie sealoleku ajal ehitati maja külge uut uberikku, kuhu saaks veel ühe üürilise sisse paigutada. Majas elab kokku 6 inimest, kellest 3 on tubades ning ülejäänud 3 vaatavad kuhu elutoas trummide ja tätoveerimislaua vahele päeva lõppedes oma ase paigutada. Lisaks majaelanikele ühines seltskonnaga ka õhtusöögiks paar sõpra. Kahjuks osa seltskonnast inglise keelt ei osanud ning ega meie hispaania keele oskus pole ka paranenud, nii jäi palju arusaamatuks ning osa vestlusest oletuste põhiseks. Punt oli muidugi suht kirju, üks kõrendliku olemisega taimetoitlasest tätoveerija, kes oma ninale osutades lausus "mussulman", ehk siis veerand türklane. Lisaks veel teinegi tätokate tegija, briti päritolu anarhistist vegan, kellel sooviks lähiajal minna Antarktika lähistele vaalade kaitsele. Juttu jätkus kauemakski, istusime öösel umbes kella kolmeni ning siis viskasime korraks pikali, et poole kuueks bussipeatusesse minna.

Ees oli järjekordne piiriületus ning sihtpunktiks Pucón, kus oli plaanis matkata, külastada terme ning ronida Villarrica vulkaani otsa ning piiluda üle ääre aktiivse vulkaani sisse. Kõikidele uhketele plaanidele tõmbas aga kriipsu peale tatise limaskestaga Kadri, kel ilmnes külmetushaigus, värises teine oma kinnise ninaga nelja villase ja ühe vatiteki all, ajas ühe käega Sudafedi, ning teisega imehead Sahne-Nuss šokolaadi näost sisse. Kuna Kadril ka kolme päeva möödudes oli olemine endiselt niru ning kiiret paranemist ei paistnud, siis otsustasime liikuda edasi ja võtsime ööbussi Valparaísosse.

Valparaíso on UNESCO nimekirja kuuluv maailmapärandi linn, mis asub Vaikse ookeani kaldal. Kuna tegemist on sadamalinnaga , siis pole tavaturistil mere äärde suurte kõrgete kraanade ja konteinerite vahele asja, tuleb niisama linnatänavatel üles-alla jalutada või sõita funiculari ehk trammiga, mis vähemtreenitud kehad plekk-kuudis mööda mäeselga üles veab. Proovisime selle ühel korral ka ära, logises ja krigises teine hullumoodi, nii ostustasime edaspidi kondimootorit kasutada. Õnneks nende kasutamise eest hingehinda ei nõuta ning raskete kottidega liigeldes on hea jalavaeva vähendada. Linn on suht huvitav, värvilised majad, graffiti seintel, mis ei ole mingi suvaline sigrimigri, vaid korralik kunstiteos, isegi trepid on värvitud ning pildikesi täis maalitud. Vaatamist on, kellele aga selline hipiliku hingamisega linnake ei sümpatiseeri, võib sõita 5km kaugusel asuvasse Viña del Mar'i, mis on ehtne kuurort. Liivased rannaribad, uhked hotellid ning restoranid. Jalutasime paar tundi ning liitusime siis meie couchsurferist majutaja Rodrigo sõbranna sünnipäevapeoga, mida peeti 18-korruselise kortermaja katusel. Tellitud oli DJ, pakuti jooke ning sööki, mida valmistati suures kastrulis, kus üheskoos podisesid vorstikesed, kartulid, kapsas ning teod. Suht veider kooslus ja üpriski omamoodi maitsega. 

Edasi viis tee meid Santiagosse, kuhu meid kutsus enda juurde ööbima nii mitugi couchsurferit, otsustavaks sai Pablo kutse juures see, et tegemist on suure jalkafänniga, kes teadis nimetada vähemalt kolme pallurit: Poomi, Operit ning Lindperet. Pablo on vabakutseline (aja)kirjanik, hobikokk ning üks super võõrustaja. Pühapäeval ühinesime lõunasöögiks tema ja ta sõpradega. Seltskonnas olid näiteks lennufirma LAN tööhull Andrés, kes polevat 2 aastat päevagi puhkust võtnud; Ameerika saatkonna tööline Põhja-Carolinast pärit Andrew, kes pidi kesköö paiku end lennujaama seadma, et Tšiilisse saabuvat USA asepresidenti kottide vedamisega abistada; ning José. José on vist Pablo kõige naljakam ja kõige suurem jalkafännist sõber. Kui sulle kuskil Tšiilis ikka üks juuratudeng teab nimetada Tallinna Levadiat ning rohkem Läti ja Soome pallureid kui meie kahepeale kokku, siis kukub karp ikka lahti küll. Kahe seal veedetud päeva jooksul käisime Joséga linnatuuril, nautisime Pablo maitsvaid roogasid ning vaatasime kahte kõige kehvemat filmi, mis kunagi tehtud "Bitch Slap" ja "Sharknado". Tegelikult oligi plaanis leida võimalikult saastad filmid ning neid vaadata, nii ei pidanudki pettuma ju, nagu José ütles, need filmid on nii halavad, et muutuvad tänu oma ajuvabadusele "superteosteks". Vaatasime YouTubes'ist ka kohalikke staare ning José tutvustas oma lemmik salsaartiste, tema suureks lemmikuks on Gloria Estefan, samas meeldis talle ka Soome heavy-metal. Igatahes väga meeldejäävad karakterid ning toredad paar päeva, kahjuks tuli meil kotid pakkida ning suunduda Mendozasse.

Tee sinna oli väga äge, üle mägede, läbi tunnelite, möödusime Andide kõrgemaitest tippudest ning jõudsime lõpuks veinistandusteni. Mendoza linnas endas suurt midagi vaadata ei ole, kuna me pole ka erilised veinisõbrad, siis tegime seal vaid kiire peatuse ning külastasime veiniistanduse asemel hoopis oliiviõli farmi ning maitsesime erinevaid eksemplare. Mendozast suundusime ööbussiga Tucumáni, kust edasi Cafayatesse, kokku pea 24h bussides loksumist, vähemalt filmid olid head ning buss pooltühi, nii sai üksinda kahe istme peal kuidagimoodi soigutud.

Nüüd aga ajame end maast lahti ning läheme jalutame veidi veiniistanduste vahel, üritame kuskil raksus käia ning kohalikku viinamarja (Torrontés) maitsta.