Esmaspäev, 31. märts 2014

Kõrb, ookean ja altiplano ehk kaks nädalat Argentiina ja Tšiili põhjaosas

Pool päeva Boliivia teedel tekitas suurema peavalu kui kaks eelnevat kuud Argentiina ja Tšiili teedel kokku. Nimelt saabusime reedel Tšiilist Boliiviasse, ületasime piiri Lauca rahvuspargis ning siis suundusime La Pazi poole. Kuna ilmateade lubas siia paari ilusat ilma, siis otsustasime kohe Uyuni soolakõrbe plaani võtta. Astusime Patacamayas bussi pealt maha ning otsisime transporti lõunasse, seal olles saime esmakordselt aru, et oleme ikkagi Lõuna-Ameerikasse jõudnud. Linnas polnud bussiterminali, kõik sõidukid peatusid suvaliselt tee ääres, lasid reisilisi maha ning võtsid uued peale. Tee ääres käis vilgas elu, kohalikud Boliivia naised müüsid kõikvõimalikku söögikraami, kodutud koerad siblisid kioskite ja autode vahel ringi ning minibussi juhid hõikusid ja otsisid uusi reisilisi. Ka meie otsustasime minibussiga edasi Orurosse sõita. Kadri sai kael kõveras tagasistmel passida ja Triin hõivas juhi kõrvalistme, kust avanes hea vaade jubedale liikluskultuurile. Üldse ei saa aru, miks siin teedel on näiteks pidev- või topeltjooned, nendest ei pea mittekeegi mittemidagi. Liiklusmärgid on lihtsalt teeääre kaunistuseks, möödasõitu keelav märk eeldab just pimedates kurvides suurtest veokitest mööda kihutamist. Meie minibussi möödasõidu sooritamine oli ka vahva, see Toyota bussike oli nii ära sõidetud, et käiguvahetus jumpsis päris korralikult, nii tahtis nii mõnigi kord meie auto mõõdasõidul otsad anda, autol oli ikka korralikult hing kinni. Ja muidugi pikivahe, või siis selle puudumine. Täiesti normaalne on passida suure veoki taga, 90km/h sõidukiiruse juures, nii umbes viie meetri kaugusel. Üks hetk palusid meie kaasreisilised autojuhil veidi hoogu maha võtta "despacio, por favor" ("aeglasemalt, palun").
Järgmine kord on kavalam bussi tagumisse otsa istuda, siis ei pea seda hullust nii lähedalt tunnistama. Aga kui me arvasime, et see kahetunnine minibussi sõit oli jube, siis ööbuss Orurost Uyunisse oli veel hullem. Üheksa tundi vanas kolisevas bussis auklikel ning kohati puuduvatel teedel. Mitte just kõige ruumikam buss, terminalist lahkudes oli buss viimse istekohani täis, nii eriti mugavat sõitu oodata ei olnud, vähemalt sai vahekäiku jalgu sirutada, seda aga ainult viieks minutiks, sest bussiterminali kõrvalt tuli peale veel reisilisi, kes siis end bussi vahekäiku paigutasid. Nii oli vahekäik täis kotte, tekke ning toidumoona. Väga mõnus. Lisaks sellele topiti ka pea kohal olevad pagasihoiud kraami täis, kust siis öösel meile üks riisikott ning pakk puuvilju pähe kukkusid. Lisaks sellele oli bussis üpriski jahe, nii oli arusaadav kogu see meeletu tekkide vedamine. Kuueks hommikul olime Uyunis kohal, saime lõpuks bussist välja ning jalgu sirutada. Otsisime kohe hotelli, et saada sooja tuppa. Hotelli leidsime, maksime ka suht korralikult, aga soojast toast võis vaid unistada. Lubati, et päeva peale päike soojendab toa üles.

Kiiresti ka viimase kahe nädala sündmustest. Cafayates, veinistanduste piirkonnas, käisime ka korralikus restoranis söömas. Teenindus, toit ning atmosfäär olid super, meiesuguste tolmuste seljakotireisiliste jaoks selge priiskamine, vähemalt nii tundus meile kui kilomeetri kauguselt viinamarjaistanduste vahelt avanes vaade uhkele beežile hoonele.
Külastajaid oli sel laupäevasel lõunal üpriski palju, nii tuli meilgi pool tunnikest lauda oodata. Piattelli restoran ongi selle piirkonna üheks parimaks söögikohaks tunnistatud. Õnneks olid hinnad sellise taseme kohta päris soodsad. Vein oli vee hinnas, praed olid maitsvad ja peenelt esitletud ning magustoidud viisid keele alla. Soovitame soojalt.

Cafayatest sõitsime edasi Saltasse, kus jalutasime paar tunnikest linna peal ringi ning sõitsime siis edasi Jujuysse. Otsisime ööbimise ning järgmisel päeval orgunnisime tuuri. Käisime Purmamarcas, Tilcaras ning Humahuacas, palju infot jäi tuuril meil järjekordselt arusaamatuks, sest giid oli ainult hispaaniakeelne.
Õnneks oli seltskonnas üks tore pensionär Buenos Airesest, kes meile olulisemad asjad inglise keelde tõlkis. Muidu olid suht ilusad ja turistikad kohad ning esimesed korralikud suveniirikad. Üritasime suuremast ostlemisest hoiduda, lootuses soodsamatele hindadele Boliivias, kuigi jah, hinnad võrreldes Patagooniaga olid Argentiina põhjaosas juba tunduvalt etemad.
Jujuyis istusisime 19. märtsil kella kolme ajal öösel bussi peale ning sõitsime Tšiili San Pedro de Atacamasse. Piir oli järjekordselt kõrgustes, umbes 4000 meetri kõrgusel ja väga külm. Õnneks asub San Pedro linnake suht orus, nii on seal päeval ikkagi väga palav. Kindlasti üks kõige turistikamaid kohti senise reisi jooksul. Pisike linnake on ääreni turiste täis. Iga nurga peal on reisiagentuurid, mis pakuvad erinevaid poolepäevaseid tuure ümbruskonda. Linnas saab laenutada jalgrattaid, et omal käel veidi ringi tiirutada, saab ka liivalauatada.
Meie käisime kahel tuuril, esimesel päeval sõitsime Land Roveriga Valle de la Lunasse (kuuorg), imetlesime huvitavat (soola)maastikku, kõndisime koobastes ning koos sadade teistega vaatasime päikeseloojangut Atacama kõrbe kohal. Pakutud tuuridest otsustasime minna ka Tatio geisreid vaatama. Tuur algas hommikul kell neli, kui tuldi ja korjati meid hostelist peale. Sõitsime pea 2 tundi, jõudsime päikesetõusuks geisrite juurde.
Sõime hommikust ning siis läksime geisrite vahele jalutama. Väga-väga külm oli, lõdisesime nagu hullud, mõned vapramad käisid ka termides suplemas, olevat suht jahe vesi olnud. Geisrite juurest sõitsime edasi, tegime mõned fotopeatused ning juba keskpäevaks olime  San Pedros tagasi, Aji Verde hostelis tegime raamatuid lugedes õhtuse bussi ootuses aega parajaks. Suund siis Calama kaudu Iquiquesse.
Iquiquesse pidime esialgu vaid pooleks päevaks jääma, kuid vaadates Boliivia ilmateadet, otsustasime paar päeva ookeani ääres konte soojendada. Istusime rannas, lugesime raamatuid, mängisime hostelis pinksi ning lauajalgpalli ning lihtsalt puhkasime. Lisaks kõigele ilusale kogesime vähemalt kuute maavärinat- diivanid värisesid ikka korralikult, pinksi laud kolises mõnusalt ning hosteli administraator jooksis toast välja. Kohalikud on ikka väga hirmul, sest pisikesi maavärinaid on viimaste nädalate jooksul olnud palju ning Tšiili põhjaosa on hoiatatud ka suurema maavärina eest. Ka tsunaami oht on suur. Iquiquest liikusime järgmisesse ookeaniäärsesse linna Aricasse, kus nautisime viimaseid sooje päevi rannas, sest edasi oli suund Lauca rahvusparki Tšiili Boliivia piiril. Peatusime külas nimega Putre, kus esimesel päeval ei teinud midagi. Kuna tulime otse mere äärest 3500 meetri kõrgusele, siis algul oli hingamine suht raske.
Iga kiiremgi liigutus võttis võhmale, söögiisu polnud. Osadel reisilistel, kes meiega samast Arica hostelist Putresse tulid, tekkis aga peavalu. Meie otsutasime kohe, et esimesel päeval me lihtsalt aklimatiseerume, sest järgmisel päeval viis tuur meid 4500 peale altiplanoga tutvuma. Chungara järv, vulkaanid, Parinacota küla, palju loomi (alpakad, laamad, vincuñad) ning vähe turiste. Samas läheb läbi rahvuspargi maantee, mida mööda veetakse suurte rekkadega igasugu kraami Aricast Boliiviasse. Nii on just piiripunkti lähedal teeääred paksult prügi täis.
Õhtul käisime tuurikaaslastega Putres alpaka liha söömas, seltskonnas olid Tšiili päritolu Hispaanias üles kasvanud ning nüüd Prantsusmaal elav massöör koos pranstlannast mesinikuga ning kaks ungarlast Budapestist, kes kuuekuusel reisil läbi Lõuna-Ameerika ja Kariibimere saarte. Üritasime ungarlastega leida ühist keelt, nendele koolis olevat õpetatud üht lauset, mis nii eesti kui ungari keeles peaks kõlama sarnaselt. Selleks on siis "Kala ujub vee all"!!!, unagri keelne vaste kõlas meie kõrvadele siiski nagu ehtne gögöz-mögöz.

Ja siin me nüüd siis olemegi, Uyunis, ootame et homme, 31. märtsil, 3-päevasele tuurile minna. Otsustasime ühe päeva oodata, et saada tuurile firmaga Red Planet, mida on meile paljud soovitanud. Tegemist on küll ühe kallima tuurioperaatoriga, samas on giid ingliskeelne, mitte nagu enamus tuure, kus giid-autojuht-kokk räägib ainult hispaania keelt. Loodame, et ilm peab ning väga külm ei ole, kuigi jah, igaks juhuks varustasime end linnas juba mütside, kinnaste ning villaste sokkidega. Hotellid on siin ikka jube külmad. Jutu järgi pidavat meie praegune ulualune olema ok koht.
Ega me suurt muud ei palugi, kui sooja vett, sellega oleme juba leppinud, et toad on siin kütteta uberikud. Aga siin pole ei sooja vett, kiiret wifit ega hommikusööki, on vaid paari sentimeetrine pragu akna ja seina vahel, kus mõnusasti jahedat õhku sisse puhub. Kadri pakkis end soojalt sisse: kindad, sokid ja müts leiavad juba täna öösel kasutust. JULM. Ja homme tuurile, kus eeldatavasti pidid olema veelgi külmemad majutusasutused. Tuleb vastu pidada.


Laupäev, 15. märts 2014

couchsurfing'ust ja muust Argentiinas ja Tšiilis


Olemegi otsapidi Argentiina põhjaossa välja jõudnud. Peatume hetkel Cafayate nimelises väikelinnas veiniistanduste keskel. Käisime eile väikesel ümbruskonna tuuril, mis meid erinevaid kivist moodustusi, ahelikke, looduslikku amfiteatrit ning muud huvitavat vaatama viis. Tegemist oli puhtalt visuaalse tuuriga, sest meie giid inglise keelt ei osanud ning isegi meie hispaaniakeelsetele tuurikaaslastele andis infot ainult siis, kui nemad midagi küsisid. See selleks, vähemalt vaated olid ilusad.

Keerame nüüd aga ajaratta kahe nädala võrra tagasi ning alustame Barilochest. Linn ise on Šveitsi mõjutustega, nii on keskväljakul alpilinnakese stiilis palgist hooned, linnatänavaid ääristavad šokolaadipoed, suveniirikad, restoranid ning mitukümmend kõhukottidega mitteametlikke rahavahetajaid, kes hõiguvad turistidest möödujatele muudkui "change, cambio, change, cambio, change...".
Meie ainsaks ettevõtmiseks Bariloche ning Argentiina järvistu piirkonnas jäi pisike jalgrattatuur mägisel teel. Õnneks ei pidanud jalgrattaga kohe linnaliikluses pead vaevama, sai bussiga 20km eemale jalgrattalaenutusse sõita, kus anti ülevaade, kuhu minna, mida teha. Esialgu oli täitsa tore sõita allamäge, tuul vihises ja nägu oli naerul. Kurvi tagant aga avanes vaade esimesele tõusule, egas midagi, kõristasime käike vahetada ning kuidagimoodi saime esimesest tõusust üles. Tee aga oli kitsas, autojuhid hullud ning päike paistis kuklasse. Esimese peatuse tegime ühe Argentiina uhkeima hotelli Llao Llao juures, mis ehtne Alpi hotell, ümbritsetud järvede ning golfiradadega.
Siis veel veidi tõuse ja langusi, matkaradu ja ilusaid vaateid ning lühike peesitamine kivisel rannal. Saamaks eriti kena vaadet järvestikule tuli aga jalgadele valu anda ning mööda tõuse edasi sõtkuda. Paaris kohas osutus asi aga nii hulluks, et tuli lausa ratta seljast maha ronida ning ratast käe kõrval lükates edasi vantsida. 30-kilomeetrine ring sellisel rajal võttis suht võhmale, nii tuli end Barilochesse tagasi jõudes kindlasti jäätisega premeerida, õnneks seda kraami nad teha oskavad.

Kuna Barilochest bussiga otse Pucóni ei saanud, liikusime hoopis edasi põhja poole San Martin de los Andesesse. Peatusime couchsurfer'ite juures linnast 7km eemal. Linnake ise on üpris kena, korras ja enam-vähem puhas, pisikese järve kaldal. Meil seal pikemaks peatumiseks aega ei olnudki, sest eesmärk oli veeta paar päeva Tšiili ekstreemspordi pealinnas Pucónis. Siiski oli San Martinis veedetud pool päeva suht meeldejääv, seda suuresti tänu meie kirevatele majutajatele.
Kuna sattusime nende juurde pühapäeval, mil nad organiseerivad traditsioonilist ühist õhtusööki, saime meiegi sellest peost osa. Juba lõuna ajal nende juurde jõudes toimus köögis hull askeldamine, rulliti tainast, hakiti juurikaid, valmistati magustoite. Enamuse tööst tegi ära Uruguai päritolu Sebastián, kes on töötu kokk. Tegelikult töötabki enamus inimesi selles majas restoranides, vähemalt see osa, kes tööl suvatseb käia. Nimelt, meie majutaja, Buenos Airesest pärit Magali, loobus töötamast ning elatab end majapinna rentimisest. Meie sealoleku ajal ehitati maja külge uut uberikku, kuhu saaks veel ühe üürilise sisse paigutada. Majas elab kokku 6 inimest, kellest 3 on tubades ning ülejäänud 3 vaatavad kuhu elutoas trummide ja tätoveerimislaua vahele päeva lõppedes oma ase paigutada. Lisaks majaelanikele ühines seltskonnaga ka õhtusöögiks paar sõpra. Kahjuks osa seltskonnast inglise keelt ei osanud ning ega meie hispaania keele oskus pole ka paranenud, nii jäi palju arusaamatuks ning osa vestlusest oletuste põhiseks. Punt oli muidugi suht kirju, üks kõrendliku olemisega taimetoitlasest tätoveerija, kes oma ninale osutades lausus "mussulman", ehk siis veerand türklane. Lisaks veel teinegi tätokate tegija, briti päritolu anarhistist vegan, kellel sooviks lähiajal minna Antarktika lähistele vaalade kaitsele. Juttu jätkus kauemakski, istusime öösel umbes kella kolmeni ning siis viskasime korraks pikali, et poole kuueks bussipeatusesse minna.

Ees oli järjekordne piiriületus ning sihtpunktiks Pucón, kus oli plaanis matkata, külastada terme ning ronida Villarrica vulkaani otsa ning piiluda üle ääre aktiivse vulkaani sisse. Kõikidele uhketele plaanidele tõmbas aga kriipsu peale tatise limaskestaga Kadri, kel ilmnes külmetushaigus, värises teine oma kinnise ninaga nelja villase ja ühe vatiteki all, ajas ühe käega Sudafedi, ning teisega imehead Sahne-Nuss šokolaadi näost sisse. Kuna Kadril ka kolme päeva möödudes oli olemine endiselt niru ning kiiret paranemist ei paistnud, siis otsustasime liikuda edasi ja võtsime ööbussi Valparaísosse.
Valparaíso on UNESCO nimekirja kuuluv maailmapärandi linn, mis asub Vaikse ookeani kaldal. Kuna tegemist on sadamalinnaga , siis pole tavaturistil mere äärde suurte kõrgete kraanade ja konteinerite vahele asja, tuleb niisama linnatänavatel üles-alla jalutada või sõita funiculari ehk trammiga, mis vähemtreenitud kehad plekk-kuudis mööda mäeselga üles veab. Proovisime selle ühel korral ka ära, logises ja krigises teine hullumoodi, nii ostustasime edaspidi kondimootorit kasutada. Õnneks nende kasutamise eest hingehinda ei nõuta ning raskete kottidega liigeldes on hea jalavaeva vähendada. Linn on suht huvitav, värvilised majad, graffiti seintel, mis ei ole mingi suvaline sigrimigri, vaid korralik kunstiteos, isegi trepid on värvitud ning pildikesi täis maalitud. Vaatamist on, kellele aga selline hipiliku hingamisega linnake ei sümpatiseeri, võib sõita 5km kaugusel asuvasse Viña del Mar'i, mis on ehtne kuurort. Liivased rannaribad, uhked hotellid ning restoranid. Jalutasime paar tundi ning liitusime siis meie couchsurferist majutaja Rodrigo sõbranna sünnipäevapeoga, mida peeti 18-korruselise kortermaja katusel. Tellitud oli DJ, pakuti jooke ning sööki, mida valmistati suures kastrulis, kus üheskoos podisesid vorstikesed, kartulid, kapsas ning teod. Suht veider kooslus ja üpriski omamoodi maitsega. 


Edasi viis tee meid Santiagosse, kuhu meid kutsus enda juurde ööbima nii mitugi couchsurferit, otsustavaks sai Pablo kutse juures see, et tegemist on suure jalkafänniga, kes teadis nimetada vähemalt kolme pallurit: Poomi, Operit ning Lindperet. Pablo on vabakutseline (aja)kirjanik, hobikokk ning üks super võõrustaja. Pühapäeval ühinesime lõunasöögiks tema ja ta sõpradega. Seltskonnas olid näiteks lennufirma LAN tööhull Andrés, kes polevat 2 aastat päevagi puhkust võtnud; Ameerika saatkonna tööline Põhja-Carolinast pärit Andrew, kes pidi kesköö paiku end lennujaama seadma, et Tšiilisse saabuvat USA asepresidenti kottide vedamisega abistada; ning José. José on vist Pablo kõige naljakam ja kõige suurem jalkafännist sõber. Kui sulle kuskil Tšiilis ikka üks juuratudeng teab nimetada Tallinna Levadiat ning rohkem Läti ja Soome pallureid kui meie kahepeale kokku, siis kukub karp ikka lahti küll. Kahe seal veedetud päeva jooksul käisime Joséga linnatuuril, nautisime Pablo maitsvaid roogasid ning vaatasime kahte kõige kehvemat filmi, mis kunagi tehtud "Bitch Slap" ja "Sharknado". Tegelikult oligi plaanis leida võimalikult saastad filmid ning neid vaadata, nii ei pidanudki pettuma ju, nagu José ütles, need filmid on nii halavad, et muutuvad tänu oma ajuvabadusele "superteosteks". Vaatasime YouTubes'ist ka kohalikke staare ning José tutvustas oma lemmik salsaartiste, tema suureks lemmikuks on Gloria Estefan, samas meeldis talle ka Soome heavy-metal. Igatahes väga meeldejäävad karakterid ning toredad paar päeva, kahjuks tuli meil kotid pakkida ning suunduda Mendozasse.
Tee sinna oli väga äge, üle mägede, läbi tunnelite, möödusime Andide kõrgemaitest tippudest ning jõudsime lõpuks veinistandusteni. Mendoza linnas endas suurt midagi vaadata ei ole, kuna me pole ka erilised veinisõbrad, siis tegime seal vaid kiire peatuse ning külastasime veiniistanduse asemel hoopis oliiviõli farmi ning maitsesime erinevaid eksemplare. Mendozast suundusime ööbussiga Tucumáni, kust edasi Cafayatesse, kokku pea 24h bussides loksumist, vähemalt filmid olid head ning buss pooltühi, nii sai üksinda kahe istme peal kuidagimoodi soigutud.
Nüüd aga ajame end maast lahti ning läheme jalutame veidi veiniistanduste vahel, üritame kuskil raksus käia ning kohalikku viinamarja (Torrontés) maitsta.