teisipäev, 21. märts 2017

Kuu Indoneesias


Lendasime Uus-Meremaalt Balile 22. veebruaril. Esimesed 3 päeva-ööd peatusime Seminyakis. Tutvusime ja harjusime uue olukorraga, jalutasime mööda butiike ja kohvikuid täis tänavaid ning veetsime veits aega rannas. Liivariba seal just kõige parem pole ning vees hulbib omajagu plastikust prügi. Ühel päeval käisime ka taksoga väikesel tuuril.
Sõitsime Bukiti poolsaarele, külastasime Uluwatu templit, jälgisime mõnusast rannarestost surfarite lainesõite ning külastasime kaljule ehitatud Rock Bar´i. Baar ise asub siis ühes lukskuurortis ning on väga popp koht päikeseloojangu vaatamiseks. Söökide-jookide hinnad on korraliku Euroopa baari tasemel ning enamus klientuurist paistis olevat hoopistükis rikkad hiinlased. Tegemist on muidu üpris suure kohaga, baar mahutab 800 inimest erinevates kaljusoppides. Nautisime seal siis ilusat päikseloojangut ning 10-eurost smuutit ning siis taksoga meie tagasihoidlikku häärberisse tagasi.
See Kuta ja Seminyaki piirkond Balil tundus meile turistikas ning mitte eriti autentne, sestap otsustasime 26ndal jaanuaril hoopis Florese saarele lennata. Kuna sel reisil oli meil kindel soov teha ära sukeldumise kursus, siis peale mõningast taustauuringut otsustasime, et selle tegevusega alustamiseks on Florese saarel asuv Komodo rahvuspark parem variant kui ülerahvastatud Gili saared.
Labuan Bajos, kuhu me Florese saarel lendasime, asub mitmeid erinevaid sukeldumisfirmasid. Kuna tegemist on aga ikkagi madalhooajaga, siis paljud koolid kursusi ei pakkunud. Lõpuks õnnestus meil Komodo Dive Centre’i kaudu leida instruktor ning asi käsile võtta ning PADI Open Water Diver kursus ära teha. See on selline 3-päevane koolitus, mis hõlmab teooriat, oskusi vees ning 4 sukeldumist kuni sügavuseni 18 meetrit. Kogu selle kursuse lõpuks tuleb teha ka eksam ning siis kui läbi saad saadetakse sulle lõpuks ka pildiga sertifikaat, paberil ja koju kätte.

Esimene kursusepäev oli meil puhtalt 9 tundi teooriat- õhurõhud ja tihedused, silindrid ja tasakaalud ning mis kõik sai selgeks tehtud. Sekka veel omajagu teste ning kordamisi. Järgmisel päeval oli võimalus kõike õpitut ka praktikas proovida, kuna sukeldumise varustus tuli meil endil ise kokku panna, lisaraskused paika seada ning siis vette laskuda. Seal vees olles hakkasime  igasuguseid harjutusi tegema. Kuidas ikka vee all maski seest vett välja saada; kuidas regulaatorit sõbraga jagada, kui vee all peaks hapnik järsku otsa saama. Milline on õige hingamine, kuidas hoida tasakaalu vee all ning end hingamisega neutraalses olekus vee all hoida. Päris põnev, tegime ka esimese tunniajase sukeldumise. Kahjuks läksid Kadri kõrvad selle esimese sukeldumise ajal lukku, lootsime küll et ehk järgmine päev on parem aga võta näpust, hullem veel. Nii ei hakanudki igaks juhuks vee alla minema ning lükkasime oma viimase kursusepäeva edasi.
Kadri käis igaks juhuks ka kohalikus haiglas kontrollis, et kas midagi hullusti viga, sest kõrvad valutasid. Anti rohtu ning visiiditasu võeti ka korralikult. Seega otsustasime vahepeal hoopis 2-päevasel Komodo rahvuspargi laevatuuril ära käia. Kaks päeva kruiisisime merel. Paadikeses oli 10 turisti ning 3 meeskonnaliiget, söögid olid hinnas ning magamine oli kas laeva põrandal või katusel koos toredate lisadega nagu näiteks prussakad. Süüa tehti laeva põrandal, kus hakiti juurikaid ning küpsetati kala ja kana. Riisi loomulikult ka. Nälga ei jäänud.
Esimesel päeval käisime Rinca saarel ja tegime väikse kõnnaku et neid kuulsaid Komodo Draakoneid ehk elusuuri sisalikke näha. Nägime kah, aga mitte džunglis või looduses aga pargivahtide köögi juures. Põõnasid viludas. Tundusid kodustatud olevat.
Sealt edasi Pink Beach’ile snorgeldama ning õhtuveeruks Komodo saarele draakonijahile. Seal õnneks nägime ühte vennikest eriti koomiliselt mööda rada jooksmas enne kui too metsa peitu puges, ülejäänud sisalikud näidati meile jälle ette, üllatus-üllatus, köögi juures! Päikseloojanguks jäime ankrusse kohta, kus pimedas lendas tuhanded nahkhiiri ning oli ilus vaade tähistaevale.
Teisel hommikul ärkasime varakult, et Padari saarel väike kõnnak teha ning mäe otsast kena vaadet imetleda. Meie laevast tuli ainult 3 inimest matkale, sest ülejäänud läksid eelneval õhtul jookidega nii hoogu, et mõnel oli kena võimalus kalu sööta. Paari tunni pärast olid kõik aga vinksvonks rivis, et veidi snorgeldada.
Peale laevatuuri suundusime tagasi omakssaanud hotelli. Sel korral priiskasime korralikult, peatusime Puri Sari nimelises hotellis ning elasime kui kuninga kassid. Ega ta mingi eriline lukshotell ka polnud, aga see-eest töölised toredad ja abivalmid. Kõik tehti ette-taha ära, kõiki töötajaid olid informeeritud hotellikülaliste tegemistest, teati nimesid, päevaplaane jne. Hotell oli mõnus, restoranis toidud head, basseinis hea sulistada, ainult et sealne rannariba prügi täis, aga see oli seal kõikjal nii, plastikut hulpis vees igalpool. Tundub, et seal prügi lausa kukub käest ja sinna ta jääbki. Kurb.
Peale paaripäevast tuuritamist aga jumpsis Kadri kõrv endiselt, niiet tegime Lauban Bajo’st hoopis veel ühe väljasõidu. Seekord 3-päevase ning mägikülasse. Esimesel päeval sõitsime 7 tundi mööda päris kehva teed Waerebo Lodge´i, peatusime seal öö ning järgmisel hommikul matkasime Waerebo külla. Matk võttis 3 tundi. Õudsalt palav ja niiske, niiet kohati päris raske.
Küla ise on UNESCO pärand oma traditsiooniliste  koonusekujuliste majade poolest. Saabumisel viiakse sind kohe külavanemate vastuvõtule, kes sind siis õnnistavad ja tervitavad ning lubavad sind küla liikmeks sealviibimise ajal. Terve üks maja ongi seal mõeldud turistide majutamiseks. Ringjalt on põrandale seatud matid ning ööbijatele jagatakse padjad ja tekid.
Majutuse hinnas on ka kolm söögikorda, mida siis ühiselt teiste külastajatega suure ruumi põrandal süüakse. Teise päeva veetsimegi niisama külas olles ning kohalikku elu kaedes. Kolmandal päeval tulime tuldud teed tagasi. Alla saime pea 2 tunniga ning siis taksoga tagasi Labuan Bajo poole, kiire põige veel nn Spider Web ehk ämblikuvõrgu riisiväljadele.
7ndal märtsil õnnestus meil lõpuks ka vajalikud kolm sukeldumist ära teha, et sertifikaat saada. Eksami saime tehtud, oskused omandatud, vee-aluse maailmaga tutvutud ning uus tore asi jälle tehtud. Igatahes tahaks peagi uuesti vee alla.


8ndal märtsil aga lendasime tagasi Balile, peatusime öö Sanuris ning järgmisel päeval kiirpaadiga Lembongani saarele. Seal chillasime 3 päeva. Ühel päeval rentisime ka jalgrattad. Soovisime küll rollerit, aga kui ausast meelest tunnistasime et kumbki meist pole varem rolleriga sõitnud, siis rentijad osutasid kiirelt jalgrataste peale ning ütlesid, et võtkem parem need. Nojah. Eks me siis panime suure hooga kohe minema, et jõuaks rohkem vaadata, otseloomulikult saime kohe ka tõusu võtta. Rattad olid meil sellised mõnusad ärasõidetud roostetanud loksud, et nendega mäkke ei tõusnudki. Tegelikult tundus, et pool aega saigi rattaid hoopis käe kõrval aetud. Poole maa peal vajus Triinu ratta sadul ka alla ning seda polnud võimalik omade jõududega normaalsesse asendisse saada, nii tuli pool teed põlved lõua all köögakil sõita. Korralik trenn. Aga nägime veidi Lembongani ning ka Ceningani saart, peesitasime Les Pirates Club’i basseini ääres ning mekkisime nende eriti häid smuutisid ning siis veel paaris rannas fotopeatused.
Õhtupoolikul nautisime pitsat Hai Bar ja Grillis Mushroom Beach’il ja siis ratastega tagasi Jungutbatu külasse, kus ööbisime. Lõpp oli õnneks allamäge. Teisel päeval tegime poolepäevase snorgeldamise tuuri. Peatusime kolmes erinevas kohas, nägime hulganisti värvilisi kalu ning kahjustatud koralle, õnnestus ujuda ka 6 manta ray´ga.
  Tõestust pildimaterjalina aga paraku pole, sest GoPro lakkas koostööd tegemast.

12ndal mätsil suundusime Lembonganilt tagasi Balile. Sanuris tuldi meile meie uuest öömajast vastu ning sõidutati Ubudisse. Ubudis veetsime nädala. Seal võtsime ette sellise hullu asja, et ühinesime nn detox laagriga. Kerge paastumine või nii. Paketi hinnas siis igasugused erinevad massaažid, kehakoorimised, nöohooldused, shiatsu ja Bali massaažid, aroomiteraapia ning refleksioloogia ja jooga. Kolm korda päevas sai süüa, või noh, juua. Rohelisi mahlu. Spinati, kurgi, ingveri, õuna ja mis veel siin variantideks. Paar esimest päeva pidasime mahlade peal vastu, siis hakkas rohelisest vedelikust veidi pööritama, nii anti juurikate keeduvett lürpida, õnneks oli sellel veidi soolakas maitse. Mekkis päris hea. Kolmandal päeval kõht juba korises ning sai end supiga premeeritud, siis aga tagasi mahlade peale. Päris huvitav kogemus.
Viiendal päeval veeti meid ka veidi kohalikke vaatamisväärsusi kaema, nii käisime kohviistanduses ning riisiväljadel. Kuuendal päeval sai see üritus meil läbi ning lõunaks saime juba süüa. Toortoitu anti. Isegi õhtusöögiks anti tervislik toidupakett kaasa ning loeti sõnad peale, et mida lähipäeval süüa tasub, et kõhtu kohe ära ei ehmataks.
Viimased kaks päeva veetsime Canggus. See on selline rahulikum kant kui võrrelda Kuta või Seminyakiga. Ka kohalike püsivalt Balil elavate valgete kontsentratsioon on seal suur. Uhked villad, hipsterite baarid ning surfi rand. Pühapäeva õhtul käisime ka tuntud rannabaaris Finns Club´is, mis on väga popp lounge baar ning seega jällegi üpris kallis.
Esmaspäeval, 20ndal märtsil lendasime siis Indoneesia pealinna Jakartasse. Tohutu linnalahmakas ning esmapilgul mitte just eriti jalakäijasõbralik. Tegime linnas lühikese jalutuskäigu rahvusmonumendi juurde, mis otseloomulikult oli suletud, nagu ka üle tee asunud rahvusmuuseum. Järgmisel päeval käisime turul ning veetsime tunnikese tekstiilikaubamajas. On ikka valik siin. Ostsime isegi paar meetrit riiet, päris täpselt ei teagi mis plaanis sellest teha on, aga kui ikka 50% allahindlust tehakse, siis ei saa ju ostmata jätta. Kuna peale seda olime jalutamisest ning inimeste vahel rassimisest tüdinenud, siis juhuslikult sattus meie teele üks spa salong. Tegime kiire hoolduse jälle. Töö oli korralik ja soodne, tehti korralikul tasemel nöohooldus koos mõnusa massaažiga.
Siis sõitsime tuk-tukiga Kota linnaossa, mida siin vanalinnaks peetakse. Seal peaväljakul sattusime kohalike õpilaste piiramisringi, kes siis meid oma inglise keele praktikaks kasutasid. Paberile oli ritta pandud nii 20 küsimust, mida nad siis ilusti kokku veerides ette lugesid. Otseloomulikult oli vaja teha ka kõigiga sada selfie´t ning grupipilte. Kui me sellest haardest lõpuks vabanesime, siis käisime ka ühes mõnusas lokaalis einestamas. Hinnad olid muidugi suht krõbedad, kuid mõtlesime, et viimane õhtu ikkagi siin Indoneesias, võib ju priisata.

Nii ta on, juba homme pealelõunal algab lend Euroopa suunas. Läbi Brunei ja Dubai Londonisse, kust reedel sõidame paariks päevaks veel Küprosele. Nagu kunagi juba mainitud sai, ei saa seegi reis olla ju jalkavaba, nii läheme koondisele taaskord kaasa elama. Pöidlad pihku!