Reede, 18. juuli 2014

Ring on täis ehk tagasi Rios


Eelmine sissekanne sai lõpetatud suure matkamise lubadusega, aga laiskus võttis võimsust ning otsustasime Lopes Mendese rannale minna taksopaadiga. Palju lihtsamalt ning kiiremini sai kohale. Tegelikult paadiga otse randa ei saanudki, veidi tuli ikka metsavahel jalutada ka. Rand ise oli ilus, mõnus peenike liiv. Peesitamist saime nautida pea tunnikese, siis tõusis tuul ning kogu rahvamass pages puude alla varju, sest merelt tulev tumesinine pilv ei tõotanud head. Kössitasime ja külmetasime seal puude varjus pool tunnikest, siis otsustasime paadiga tagasi sõita, sest ei soovinud riskida sellega, et jääme tormi kätte ning õhtul mängu ei näegi. Õnneks saime peaaegu kohale, enne kui eriti hullusti kallama hakkas. Sai veel nalja visatud, et ju keegi kuskil seal üleval juba eelseisvale mängule mõeldes nutab, aga ega me siis veel teadnud, kudamoodi see õhtune Saksa-Brasiilia mäng kulgeb.

Meie seltskonnaga ühines ka üks saksa tüdruk meie hostelist, kes ei julenud üksi brasiillaste seas mängu vaadata. Rannabaaris oli õnneks teisigi Saksa toetajaid, nii oli üheskoos mõnusam seda Brasiilia õudusunenägu vaadata. Sakslased ei teadnud, kuidas peale neljandat väravat kõigele sellele reageerida ning kuidas käituda, rääkimata mis nägudega peale 7ndat väravat brasiillastele otsa vaadata. Täiesti müstiline õhtu.

Järgmisel päeval peesitasime juba hostelist mitte väga kaugele jääval rannal. Kõik meie suured plaanid matkamisest, paadituuridest ning muust põnevast, millega Ilha Grande saarel on võimalik tegeleda, jäidki teostamata. Niisama rannas mõnuleda oli ka hea. Järgmisel päeval elasime kaasa juba Hollandile, kahjuks ei õnnestunud neil aga  Argentiina kaitsest läbi murda.
Ilha Grandelt liikusime edasi pisikesse koloniaallinna Paraty'sse. Laeval trehvasime järjekordselt eestlast. Risto on selline vahva sell, kes hääletades ning juhutöid tehes siinmail rändab, hetkel koos sakslasest sõbrannaga, kellega töötati paar kuud Saksa koondise treeninglaagri külas, kus restoranis peaasjalikult mitusadat sealkandis baseeruvat saksa ajakirjanikku teenindati. Päris huvitav oli kuulata tema lugusid. Veetsime kaks õhtut lõbusasti üheskoos juttu puhudes. Õnneks Paratyl sadas, nii oligi meil jälle hea ettekääne, miks aeg tubaste toimingutega ehk ohtra söömisega sisustada. Paratylt sõitsime laupäeva hommikul juba kella seitsme ajal tagasi Rio de Janeirosse. Bronnisime endale kolm kohta Vidigali favelas asuvasse hostelisse.
Teel sinna sõitsime mööda uhkest Sheratoni hotellist, mille ümbruses palju saksa lippudega fänne. Nimelt peatus seal Saksa koondis. Hotelli ees seisis ka tiimi buss, siis oli meil jälle asi selge. Saksa võit oli kindel. Meie bussitabamine pole meid veel alt vedanud. Ja nagu me nüüd teame, nii ju läkski! Ei tea kellele neid ennustavaid kaheksajalgu ning muid veidraid loomi on vaja, kui teil on PeipsiKajakad, kes juba 2006. aastast on oma bussitabamistega täppi pannud.

Meie hostel asus suht kõrgel mäe otsas. Miskipärast ei tahtnud ükski takso meid üles viia ning mingi mototaksoga me oma kodinatega ka ei tahtnud ekstreemsõitu harrastama hakata. Hakkasime siis üles vantsima, kõigil üle 20 kilo turjal ja päike lagipähe lõõskamas.
Andis astuda. Vahepeal tekkis loobumismõte, aga soov oli jõuda kolmanda koha mänguks Fan Festile. Peale pooletunnist mäkketõusu ning tunnist puhkust liikusimegi Copacabanale. Rahvast oli juba piisavalt palju, nii ei õnnestunud meil enam Fan Festi alasse sisse saada. Vaatasime mängu veidi kaugemal. Brasiilia õudusunenägu jätkus, väga hambutu mäng. Vähemalt niigi palju oleks võinud oma rahvale rõõmu teha, et kolmaski koht koju jätta, aga oh ei.
Finaali päeval hakkasime juba varakult Copacabana suunas liikuma. Jõudsime sinna 4h enne mängu, kuid juba siis olid Fan Festile pääsemiseks paarisaja meetri pikkused järjekorrad. Enamuse moodustasid Argentiina koondise toetajad. Ilma finaalipiletita Argentiina fänne oli viimaste päevade jooksul Brasiiliasse sõitnud kümneid tuhandeid, kes siis valjuhäälselt oma meeskonda oli toetama tulnud. Eks neile oleks hästi meeldinud brasiillastele koht kätte näidada ning nende õuel suurt võitu tähistada. Nende sellekordse ürituse luhtas aga Saksmaa, kes teenitult selle turniiri võitis. Kuigi meie hoidsime ka Saksale pöialt, otsustasime mängule sinised särgid selga tõmmata, sest muidu iga nurga peal hüüti meile Alemanha, Deutchland, Germany. Ühesõnaga kõik peavad meid siinakandis sakslasteks. Või hollandlasteks.
Ja kuna me nagunii juba teadsime, et Saksa selle ürituse võidab, siis turvakaalutlustel oli sinine särk etem. Melu oli isegi Fan Festil megalahe. Ses mõttes oli ikka hea, et finaali pääses Argentiina. Nende toetajate pöörasus on imetlusväärne! Kaks ööpäeva sõidetakse kohale, et siis Rios kuskil rannas magada, tänavate äärde pargitud autode kõrval liha grillida ning siis suurelt ekraanilt üheskoos mängu vaadata, ja seda kõike lõbusate ja rõõmsate laulude saatel. Maradona es más grande que Pelé jne. Peale mängu olid aga nii mõnegi suurema kui väiksema fänni silmad pisarais ning ninaalsused tatised. Kahju oli ainult sellest, et Fan Festi suurel ekraanil ei näidatud miskipärast autasustamist. Ei teagi kas seda tehti turvakaalutluste tõttu?!? Meile selline lahendus igatahes ei meeldinud. Peale mängu istusime veel mõnes baaris ning siis veensime ühe taskojuhi ära, et ta meid ikka favelasse tagasi ka viiks. Esmaspäeval hakkasime juba varakult liikuma. Meil oli plaan Búziosse sõita Liis tahtis ka veidi Rio vaatamisväärsustega tutvuda.
Esiteks oli aga plaanis teha kiirkülastus FIFA ametlikku nännipoodi. Oh õudust! Esiteks istusime tunnikese ummikus, siis ootasime pool tundi järjekorras, et sinna suurde valgesse telki tehtud poodi sisse saaks. Kui siis lõpuks sinna tõotatud maale saime, oli lettidele alles jäänud vaid saast. Plasttopsid, T-särgid Fuleco pildiga, mõned õnnetud plätad ning ülikallid spetsveinid. Ohtralt igasugu mõttetuid võtmehoidjaid ning pastakaid. Rahvas hullus, kui pappkastides toodi juurde FIFA kirjadega plastkotte. Kogu selle kraami eest tasumiseks tuli jälle järjekorras seista. Keerasime otsa ringi ja tegime sääred. Viskasime Liisi Sugar Loaf'i juurde ära, kus teda ootas ees järjekordne saba, et mäe otsa sõita.
Meie tiksusime taksos vaikselt bussijaama poole. Sinna jõudes oli näha suurt rahvahulka. Õnneks kellelgi teisel Búziosse suurt asja polnud, nii saime suurema vaevata järgmisele bussile piletid. Búzios on siis selline rannakuurort, mis eriti popp just argentiinlaste seas. Seal sai jälle hispaania keelt purssida. Tegime lühikese paadituuri ja vedelesime rannas. Ostsime kotitäie Havaianase kummiplätasid, sõime head itaalia jäätist ning pakkisime kotte. Reisi viimased kaks päeva veetsime aga Rios. Jalutasime taaskord Copacabanal, jõime açaid, sõime grill-liha, kastsime varbad karastavasse ookeani ning nautisime viimaseid mõnusaid päevi "talvises" Rio de Janeiros.
Veidi imelik ja kurb oli Copacabana rannal liikudes näha Fan Festi varemeid. Vaid mõned päevad tagasi oli see fännide kogunemiskohaks. Kuidagi vaikseks on jäänud, isegi fänninänni pood oli suletud. Egas midagi, tuleb meilgi kodu poole lennata.


Esmaspäev, 7. juuli 2014

MMi lainel


Istume siin turistikal Ilha Grande saarel ning naudime Brasiilia talve. Päeval on mõnusasti üle 25 kraadi sooja ning päike paistab. Veedame järgmised kolm päeva siin, et varbaid merevees leotada. Liigume nüüd aga mälestustes tagasi juuni keskpaika. Juuni teisel nädalal jõudsime Brasiilia Amazonasesse.
Manauses oli põrgulikult kuum, niiske ja nätske. Siiski võtsime end kokku ning vedasime end ühel päeval kesklinna avastama. Ega Manauses suurt midagi erilist vaadata pole, vaid Teatro Amazonas ning veel paar huvitavamat hoonet. Tänavad olid muidugi kõikvõimalikku Brasiilia värvides fännisümboolikat ning muud kraami täis. FIFA piletikeskusest võtsime oma piletid ka ära, mida järgmised paar nädalat eluhinnaga turvata tuli. 2014. aasta MMi avamängu käisime vaatamas Manause Fan Festil. Läksime ilusti varakult kohale, et hea varjuline koht leida.

Õnneks oli ühisvaatamine Rio Negro kallastel ning aeg-ajalt paar tuuleiili paitas palet ning leevendas palavat olemist. Brasiillastele esines eduka õhtu lõppedes suurel laval ka kohalik poppstaar, selline Michel Telo ja Gustavo Lima kanti laulumees. Seal rahvamöllus leidis üks kohalik ajakirjanik meid üles ning vaatas, et me küll kohalike moodi välja ei näe, kohe tahtis intervjuud ka teha. Egas me kadedad olnud, jagasime omi mõtteid ning muljeid sellest üle 30 000 inimese kohale meelitanud Fan Festist.

Järgmisel päeval piirdusime ümbruskonna avastamisega. Jalutasime poodi ning siis tagasi konditsioneeritud tuppa. Seal mõnusas jahedas toas oli hea vaadata kuidas Holland Hispaania hävitas. Laupäeval, 14. juunil, seadsime sammud Arena Amazonasele, et vaadata Inglismaa ja Itaalia mängu. Atmosfäär oli lahe, vaade hea ning mäng OK. Hea oli vahelduseks pingevabalt mängu jälgida. Kuna me kumbki pole nende satside suurematsorti austajad, siis sai mugavalt mängu jälgida ning lihtsalt nautida.
Enamus staadionile kohaletulnuist elas kaasa Itaaliale, kuigi inglasi oli ka oma kümme tuhat vähemalt. Kõik kohalikud toetasid Itaaliat aga just seetõttu, et Inglismaa koondisel ja selle juhtkonnal ei jagunud enne MMi algust just palju kiidusõnu Manause kui mängupaiga kohta. Ega kohalikud sellele hästi ei vaadanud ning väljendasid seda Inglismaad välja vilistades. Nüüd tagantjärgi on päris huvitav tõdeda, et enne MMi üheks põnevusmänguks kroonitud mats oli hoopistükis luuserite mõõduvõtt, sest kummagil koondisel ei õnnestunud nn surmagrupist edasi saada. Tore tõdeda, et õnnestus seda "olulist" mängu kaeda. Aga ei saa kurta. Ikka oli tore.

Peale mängu suundusime kohe lennujaama, sest kella kahe ajal hommikul väljus meie lend Fortalezasse. Lennujaam oli fänne ääreni täis. Tundus, et väga paljud ei vaevanud enda pead Manauses öömaja leidmisega ning lendasid kas siis nt Salvadorist või Riost mängu vaatama ning öösel tagasi. Meie lendasime kahe vahemaandumisega Fortalezasse, kus oli enne bussi peale minekut paar tunnikest aega ringi vaadata. Peale südaööd jõudsime aga mõnusasse mereäärsese külla Jericoacoarasse. Veetsime seal 3 päeva. Peatusime ühes pousadas, mida peab Moskvast pärit venelanna, käisime tuuril ning leotasime varbaid soojas vees. Kahjuks suuremat sorti suplust seekord ette ei võtnud, sest see konditsioneeritud õhus viibimine tekitas meile tatise nina ning nii tuli end Jeris olles veits tohterdada. Nii tuligi meil piirduda viludas istumise ja jalka vaatamisega. Milline piin, eksole!?! Jericoacoara ise on ilus pisike liivaste tänavatega külake, kus hää paar päeva lihtsalt puhata. Jerist liikusime ööbussiga tagasi Fortalezasse, kust edasi pea 9-tunnine sõit Natal'i. Kui me siis kella 18 ajal Natal'i bussijaama jõudsime, selgus, et viimane buss Pipasse väljus tund aega tagasi. Nii ei jäänud meil muud üle kui taksojuhtidega hinda kaubelda ning avada rahakotisuu, et maksta ühe tunnine taksosõit mereäärsesse väikelinna Pipasse.
Pipa on pisike kuurort. Palju hosteleid ning pousadasid, restorane ning baare. Linnakese lähedal on palju ilusaid randu, kus võib ka delfiinidega koos ujuda. Sinnakanti oli endale baasi rajanud suurem hulk Uruguay koondise toetajaid, kes siis tänavatel Inglismaa üle saavutatud võitu tähistasid. Pipalt liikusime edasi Recifesse, kus peatusime couchsurfer Silvia ja tema pere juures, järgmisel päeval suundusime Recife külje all asuvasse Olinda linna, mis on ilus pisike koloniaalne linnake. Õhtul istusime aga bussi peale ning sõitsime 14 tundi Salvadori.
Jõudsime juba varakult linna, panime kotid hostelisse ning siis linnaga tutvuma. Ka siinkandis peetakse 23ndal juunil suuremat sorti pidu. Linn oli ehitud, toimusid igasugu kontserdid, lisaks näidati igalpool suurematel ja väiksematel ekraanidel Brasiilia koondise viimast alagrupimängu. Salvadori vanalinn on muidugi väga ilus ja värviline, tugevate Aafrika mõjutustega linnake. Kahju oli ainult sellest, et 24. juuni oli neil nii suur pidu, et FanFestil polnud pea ühtki inimhinge tööl. Nii ei olnud mingit mängude ühisvaatamist loota. Väga imelik. Neid hapude nägudega jalkasõpru hulkus seal teisigi. Terve linn oli kui väljasurnud, ainult vanalinnas oli veel elu. Nii olid sealsed tänavad paksult inimesi täis, kes siis kohaliku muusika saatel puusi nõksutasid.
Salvadorist lendasime Brasiliasse, et 26ndal vaadata Portugali ja Ghana mängu. Staadion oli ilus, kahjuks mängust suurt midagi ei olenenud. Teisel poolajal tundus, et kumbki pool polnud jalgpalli mängimisest eriti huvitatud. Pealinn ise on suht hajali ning raske oli leida kohta, kus mängujärgset melu nautida.
Peale järjekordset nn kaotajate mängu lendasime Brasiliast Foz do Iguazusse Argentiina, Brasiilia ja Paraguai piiri ääres. Viimasel ajal on sealkandis üpris palju sadanud, nii veetsime kaks vihmast päeva Lõuna-Ameerika üht suurimat vaatamisväärsust imetledes. Juga ise asub Argentiina ja Brasiilia piiril. Lähivaadeteks pidavat parem olema Argentiina pool ning panoraamvaadeteks Brasiilia osa. Kahjuks oli vett aga liiga palju, nii olid paljud rajad suletud, osa teedest ja vaateplatvormidest, mis on ehitatud joa kohale, oli tulvavete poolt ära uhutud. Tol päeval ei korraldatud isegi paadituure joa alla, sest olevat liiga ohtlik olnud. Teisel päeval trotsisime järjekordet nirudat ilma ning vaatasime Brasiilia poole ka üle. Sellise ohtra veemassi juures oli sealt vaade parem. Kohutavalt palju mässavat ja vahutavat pruunikat vett. Mõnes mõttes oli huvitav, et nägime juga just sellise võimsa veeseinana. On olnud ka aastaid, kui põua ajal on vaid paar niret.

Iguazust lendasime 30. juuni varahommikul Sao Paolosse, kus saime kokku Liisiga, kes alagrupimängude ajal töötas Cuiabas FIFA vabatahtlikuna. Meie otsustasime suurlinna eirata ning otse lennujaamast bussijaama suunduda ning sealt edasi rahulikumasse ja väiksemasse kohta sõita. Järgmised kaks päeva veetsime eestlaste juures Ubatubas.
Paar eriti tšilli päeva, vaatasime Wilsoni juures rannabaaris jalkat, sõime Pandoras merekarbi pastat ning peesitasime niisama. Vahelduseks oli täitsa mõnus ilma ringi trallimata olla. Mereäär on sealkandis väga ilus, ilm oli meiesugustele põhjamaalastele täitsa paras. Brasiilia talvine 23 on ju meie korralik suvi. Ubatubast sõitsime 3. juuli õhtul Rio de Janeirosse. Saime luksuslikult ja tervelt kohale. Luksust lisas auto ning tervelt tänu õnnele, sest kohalikel autojuhtidel on siin küll üks surmasoov kuklas. Ropp kihutamine, kiirendamine, järsud pidurdused ja seda kõike suht kurvilisel teel. Piirang 80 km/h tähendab just seda, et nüüd on aeg gaasipedaali vajutada ning vähemalt 140 sisse saada. Kurvi tuleks ka siseneda 120ga, möödasõitu sooritada pimedates kurvides, pikivahest ei maksa üldse rääkida, seda lihtsalt ei eksisteeri. Paar korda päästis hullemast korraliku Saksa auto töökorras pidurid ning juhi kiirem reageering. Aga selline riskipiiril sõitmine on siin reegel, on siis tegemist auto või bussijuhtidega. See, et sul taga istuvad ka inimesed, kes kurvides oma istmetel ühelt poolt teise lendavad, ei oma mingit rolli. Selline loopimine ning loksumine on normaalne. Sellistel hetkedel ei jää muud üle kui silmad kinni pigistada ning usaldada juhti, kes tunneb teed. Sel korral vedas. Rios peatusime kesklinnast veidi eemal Recreio linnaosas. Ilus elamurajoon pika rannaribaga.

4. juulil käisime ka Maracanãl MMi veerandfinaali vaatamas. Sel korral võtsid mõõtu Prantsusmaa ja Saksamaa. Mäng iseeneset erilist muljet ei jätnud, staadionil tekkis küll hea atmosfäär. Väga palju oli erinevatest maailmanurkadest kokku tulnud jalkafänne. Lisaks prantslastele, sakslastele ja muidugi kohalikele oli ka nt ungarlasi, vietnamlasi, hindusid, iisraelasi, soomlasi jt. Kahjuks Liisil ei vedanud ning tal ei õnnestunudki mängule piletit hankida, aga tema sini-must-valge trikoloor käis jalgpallipühamus Maracanãl ikkagi ära. Peale mängu siirdusime Barra linnaossa Brasiilia ning Kolumbia mängu vaatama.
Järgmisel päeval sõitsime aga Copacabanale FIFA FanFestile teisi veerandfinaale vaatama. Pidu nii argentiinlaste kui ka hollandlaste seas võis alata, mõlemaid jätkus Riosse omajagu. Poolfinaale vaatame juba veidi rahulikumas keskkonnas ehk pisikesel Ilha Grande saarel. Nüüd läheme ja matkame ühele eraldatud rannale.