Põhjasaare geisrid, koopad ja vulkaanikraatrid

Küll aeg lendab ja seda ikka paganama kiiresti. Juba ongi aeg sealmail, et meie seekordse reisi Uus-Meremaa osa ongi läbi saanud. Pühapäeval, 19. veebruaril sõitsime Põhjasaare põhjapoolsest osast Aucklandi ning andsime oma rendiauto ära. Seega veetsime reisi viimased päevad täitsa autovabalt Uus-Meremaa suurima linnaga tutvudes.  Jalutasime sadama piirkonnas ja kesklinnas ning käisime Sky Toweri otsas, kus sai 60ndalt korruselt ilusa 360 kraadise vaate linnale ja ümbruskonnale.

Esmaspäeval pakkisime hostelis oma asju, sest seni on olnud ju väga mugav. Kodinad kõik autos, nüüd aga tuleb koorem kõik seljakottidesse mahutada ning kandmiskõlblikuks teha. Käisime ka praamiga Devonporti linnaosas, kus oli veidi massidevabam liikuda. Pärastlõunal Aucklandis olles liikusime mööda Queen Street’i pidi tagasi varajasele õhtale, sest teisipäeva hommikul oli meil Sydney kaudu juba lend Balile.

Aga nüüd paari lausega ka muudest tegemistest. Reedel, 10ndal veebruaril ärkasime üpris vara, et ilusti 7.30 valmis olla, sest siis tuli meile hostelisse järgi buss, mis meid Tongariro Alpine Crossing matkaraja algusesse Mangatepoposse viis. Tsipa kallis on see transporditeenus, aga omalkäel veidi keeruline ka kuna rada algab ja lõpeb erinevas kohas, niiet oma autoga kohale ka ei tasu sõita. Reedeks plaanisime tolle matka seetõttu, et kohalik ilmateenistus ennustas head ilma. Ilus ja päikseline päev pidi olema.

Matk oli mõnus, aga veidi külm ja tuuline ning soojendavatest päikesekiirtest võis ainult unistada. Nagu ikka pandi ennustusega puusse. Aga mis seal ikka, vaated oli ilusad, rada mitmekülgne, 2,5 tundi tõusu, veidi tasast maad ja siis langus, kokku 19,4 km. Rada algas 1200 meetri pealt ning tõusime 1800 peale. Rahvast oli väga palju ning kohati tuli isegi mõnes kitsamas kohas järjekorras seista. Lõunapausi ajal me aga pikalt seal ilusate Emerald’i järvede juures vaadet imetleda ei jõudnud, sest tuul oli ikka väga kõle ja kõik kaasavõetud asjad olid selleks hetkeks seljas.

Vintsutasime oma kaasatehtud võileivad kiiresti sisse ja siis pool jooksuga edasi, et veidigi sooja saaks. Allamäge minek võttis meil isegi kauem aega kui tõus. Terve matk koos erinevate pausidega võttis meil alla 6,5 tunni. Siis tunnike bussiga Ohakunesse, mis väsinud matkalised nende ööbimiskohtadesse laiali sõidutas. Järgmisel päeval näitas ilm aga paranemise märke ja nii võtsime kohe suuna Wai-O- Tapule, see on siis geotermala Rotorua linna lähistel.

Tuntumaks ja enim pildistatud vaatamisväärsuseks on seal nn šampusevann, kuhu keev vesi maapõue põhjakihtidest välja pressib. Lisaks sellele näeb seal keevat muda ja veevanne, auravat maapinda ning erinevate mineraalide sisalduse tõttu erkrohelisi järvekesi. Hais oli ka kohati üpris kohutav, täitsa mädamuna hais oli.

Õhtul peatusime Taupo järve ääres, sõime kebabi ja nautisime vaateid. Sealt sõitsime järgmisel päeval tagasi Rotoruasse, mis on tuntud oma geisrite ja mudavannide poolest. Linnas asub palju erinevaid spaasid, mis siis pakuvad sulle võimaluse termides vedeleda ning mudavanne võtta. Meie jätsime selle lõbu aga Hiina turistidele, keda ka siiakanti märkimisväärses koguses jagub. Ainukeseks turistikaks jäi meil seal Te Puia kompleks, kus näeb jälle omajagu auravat maapinda ning purskavaid geisreid, lisaks sellel on seal maooride kultuuri- ja käsitöökeskus.

Tegime seal ka kiire tunnise  giidituuri ülimalt sõbraliku ja muheda olemisega maoor Carlaga, kes selgitas meile maooride eluolu ja ajalugu ning rääkis veidi nende tavadest ja päritolust. Eriti hästi on meeles kuidas ta üritas selgitada, kus maoorid pärit on. Teada on, et kunagi on nad saabunud Polüneesiast, aga viimaste andmete kohaselt olevat neil ka Mongoolia päritolu, selle kohta ütles Carla vaid, et nagu tänapäeval enamik asju, nii on ehk nemadki juba vast ammusest ajast Made in China hoopiski. Igati vahva ja informatiivne tuur.

Rotoruast võtsime aga omakorda suuna  Waitomole, kus käisime koobastes helendavad tõukusid või ussikesi (glowworms) vaatamas. Tegime seal rahuliku kultuurse tuuri, mida viivad läbi kohaliku maoorihõimu esindajad, kelle hallata need koopad ka on, ning seejärel käisime ka neljatunnisel koopamatkal The Legendary Black Water Rafting Co-ga. Selleks tuli meil kõigil kalüpsod selga ajada, sest enamus ajast tuli meil vees seigelda. Sõitsime nn raftiga ehk sisekummiga mööda koopajõge, hüppasime selg eest paarist kosest alla ning jalutasime mööda pimedaid koopaid.

Täitsa tore oli ja palju mõnusam kui too teine rahulik tuurike. Sest isegi tol ekstreemsemal matkal nägime needsamused helendavad tõugud ära.  Tegelikult need ussikesed vist ise ei helendagi ja seal on neil rippuvad niidekesed millega nad vist toitu püüavad. Tegemist täitsa huvitava nähtusega, täpsema selgituse saamiseks palume aga googeldada.

Waitomos peatusime meile juba tuttavaks saanud YHA hosteliketis, vaatasime õhtul paari filmi ning siis järgmine hommik varakult üles ja mööda kruusateid surfilinn Raglani poole, kus tegime lühikese jalutuskäigu ja kinnitasime keret. Sealt paar tundi sõitu idarannikule ning õhtuks jõudsime Coromandel’i poolsaarele, kus järgmisel päeval käisime Cathedral Cove’i juures. Tegemist jällegi väga popi kohaga. Sinna ilusasse randa saab lühikese 40-minutilise jalutuskäiguga autoparklast. Mida aga paraku nii popi koha juures pole, on piisavas koguses parkimiskohti, nii jätsime ka meie oma auto kohalike elanike juurde hoovi, kes niimoodi hea päevaga korraliku nutsu kokku ajavad.

Veetsime seal Cathedral Cove’i rannas pea paar tundi ning siis suundusime Hot Water Beach’ile. Sinna tuli kindlasti jõuda mõõna ajaks, sest just siis on parim aeg kaasavõetud labidaga endale liiva sisse auk kaevata, et see siis kuuma veega täituks. Nimelt on seal kivide vahel kuumaveeallikad või midagi sellist, nii saab tasuta termid endale eriti kerge vaevaga tekitada, kui muidugi on soov seda kõike veel nii saja inimesega koos teha.

Järgmine päev oli pikk sõidupäev masendava vihmase ilmaga. Tegime peatusi Coromandel’i linnas ja Thamesis, siis veetsime paar tundi Aucklandi liiklusummikutes ning siis sealt põhjapoole. Viludat ja udust ilma trotsides käisime vaatamas ka erinevaid suurimaid kauri puid, üks neist lausa 51 meetrit kõrge, 13 meetrise ümbermõõduga ja 2000 aastat vana. Täitsa huvitav ja tasub külastamist. Sealt sõitsime Paihiasse, mis on Bay of Ilandsi külasatamise peamiseks keskuseks. Seal tegime meiegi päevase paadituuri, mis meid erinevate saarte juurde viis, nägime vees mänglevaid ja hüppavaid delfiine, hullumoodi kalaparvi ning ka Hole in the Rock’i ehk auku kaljus.

Hilisel pealelõunal tegime ka tunnise jalutuskäigu Russelli linnas, kus palju huvitavat vana puitarhitektuuri. Oli ilus ilm ning paadiga oli auto asemel täitsa mõnus sõita. Õhtul ajasime tunde juttu vanemate abielupaaridega Ameerika kirdeosast ja Inglismaalt Oxfordi lähistelt, tutvustasime neile Eesti ajalugu ning arutasime maailma poliitikat. Sealt aga nagu juba eelnevalt mainitud sai, suund Aucklandile.

Põhjasaarel oli meil veel vähem aega kui Lõunasaarel, seetõttu oli sõitu üpris palju, sest meil oli taaskord soov võimalikult paljudes kohtades käia. Nii sõidutas meid meie truu Toyota Vitz 2544 kilomeetrit. Kahe saare peale kokku seega üllatavalt palju läbitud kilomeetreid, kokku 6199. Tegelikult ei tundunud nii palju, kuid eks meil oli tublisid sõidupäevi ka omajagu.

Kahjuks nagu ikka jäi aega väheks, oleks võinud  küll ja veel teha. Kasvõi nädalate viisi matkata, niisama vaateid nautida, rannas peesitada (kui ilmaga veab), süstaga merel loksuda, suurlinnas kohvitada ja mida kõike veel. Meil on aga nüüd aeg selle 3-kuuse reisi kolmandaks etapiks, mida me ise omakeskis nimetame ``päris reisiks``, seda siis seetõttu, et lõpuks oleme seljakotiga teel.

Liustikud, Pannkoogi kaljud ja liivarannad

Oleme tänaseks juba kolmandat päeva põhjasaarel. Hetkel peatume Ohakunes ühes Turoa suusakeskuse hostelis ja siin on harjumatult vaikne. Eile olime terve päeva pealinnas Wellingtonis. Oli autovaba päev, nii jalutasime mööda linna ringi, käisime ja nautisime linnavaateid populaarses Victoria vaatekohas, mis asub mäe otsas, ning tagasi alla linna jõudes ka kohalikus liivarannas Oriental Bay’s ning Uus-Meremaa muuseumis Te Papa. Linn õnneks väga suur ei olnud. Täna hommikul, ehk neljapäeval 9.veebruaril võtsime uue rendiauto Omega nimelisest firmast. Sel korral anti veel pisem masin, Toyota Vitz margiks. Sõitsime mitu tundi mööda veiniistanduste piirkonda Martinborough’t ning seejärel mööda Manawatu kõrvalist maanteed Ohakunesse. Homme on meil plaanis päevane matk Tongariros. Nüüd aga kiire ülevaade möödunust.  

31. jaanuaril sõitsime paduvihmas ja hullus tuules Wanakast lõunaaare läänekaldale. Hea oli, et läbi mäeahelike looklevat teed pidi tulema saime, sest nagu järgmisel päeval kuulda võis, olevat öö jooksul puid tee peale kukkunud ning mudalaviinegi tulnud, niiet mõni aeg oli too tee üldse läbimatu. Meie jõudsime aga Fox Glacier’i külla ilusti kohale. Veetsime varajase õhtupooliku hostelis, traditsiooniliselt ikka ise kokates, sest väljas söömine siin odav lõbu just pole. Järgmiseks hommikuks oli meil bronnitud liustikumatk.

Juba hommikul ärgates tervitas meid mõnus udune ilm. Panime end siiski valmis ning läksime matku korraldava firma kontorisse, et ehk ikka veab, sest ilm pidi sealkandis väga kiiresti muutuma. Vahepeal isegi selgitas veidi ning meile anti käsk rivistuda ja järjekorda võtta ning jaotati isegi joped ja veekindlad püksid laiali. Panime end riidesse ning siis koos 30 hiinlasega saadeti bussi ja helikopteriplatsile. Seal jagati kõigile villased sokid ning õigele suurusele vastavad saapad laiali. 

Näidati turvavideot ning loeti sõnad peale. Giidid oli valmis ning siis mauhti tuli pilv peale. Mägi kinni kaetud, piloodid panid käed risti ning vangutasid pead, ei mingit õhulendu. Õige kah, ega ei tasu riskida, eks ole ju seal lähedal juhtunud alles eelmisel aastal helikopteriõnnetus, kus turistid hukkusid. Enne muidugi tehti meile selgeks ka nö refund policy, et kui miskipärast peaks tuur ära jääma siis mismoodi see kompenseeritakse.

Jutt siis selline, et kui helikopter üldse  õhku ei tõuse siis saab 100% raha tagasi, kui kopter on õhus aga liutikule maanduda ei saa ning oled kasvõi 5min lennanud, siis tagastatakse 50%, kui aga saad liustikule ja ilm peaks kiiresti halvenema ning tuur kestab alla tunni, siis antakse 30% tagasi. Kui pea tunni jääl, missiis et tuuri kirjelduse järgi aeg jääl on 3h, siis raha tagasi ei saa.

Üks giid mainis ka veel, et ta on kolm korda pidanud koos turistidega liustikule ööseks jääma, sest ilmastikuolud muutusid niivõrd kiiresti, et helikopteriga ei olnud võimalik järgi tulla. Seal üleval liustikul on neil väike baas, mis mahutavat ligi 100 inimest, ja kus on olemas telgid-magamiskotid ning isegi söögivarud.

Meil aga jah jäi tuur ära, raha tagasi ei küsitud vaid õnneks mahutati hoopis järgmise päeva esimesele  hommikusele tuurile, lootuses et ehk ilm paraneb. Egas siis muud, sõitsime veidi autoga ringi, käisime Matheson’i järve ääres, sõime kohvikus suppi ning seejärel suundusime Franz Jospeh’i külla ja vaatasime ka tolle liustiku ära. Ilm seal orus oli aga täielik kontrast 20km kaugusele jäävast Fox Glacier külast. Liustik ime hästi näha, taevas  pilvitu ning helikopterid vurasid peakohal non-stop ringi.

Järgmisel hommikul olimegi siis kell 6.40 ilusti kontoris platsis. Ilm oli küll natuke sombune, aga õnneks pilved kõrgel ning helikopterilendu need ei takistanud ja sel korral saime matka täispikkuses ära teha. Helikopterisõit oli muidugi vägev, eriti maandumine liustikule. Esialgu ei tundunud see liustikumatk miskit erilist, selline suvaline naelikutega jääl tatsamine, aga kui juba ilusate sinakate koobaste ning lõhede vahele sai siis oli põnev küll, järgmine kord muidugi võtaks ette ja teeks tolle ekstreemsema tuuri, mis kestab terve päeva ning mille jooksul saab ka kirka ja köitega mässata.

Peale tuuri sõitsime. Vist oma paarsada kilomeetrit põhjapoole. Jõudsime õhtuks Hokitikasse, kus on selline rannale uhutud puidust skulptuuride park tehtud. Oli täitsa huvitavaid kompositsioone. Ja järgmisel päeval sõitsime veel. Peatusime Punakaiki Pannkoogi kaljude juures, no vähemalt nii neid siin kutsutakse. Küngaste formatsiooni pärast. Isegi geoloogid polevat pidanud teadma, et mis põhjusel need kaljud siis ikka sellise ehitusega on. Täitsa huvitav.

Ja nagu nimigi ütleb, siis oleks patt sellises kohas mitte pannkooke süüa. Mõeldud-tehtud. Sai korralikult peekoni ja banaaniga magusaid kooke näost sisse aetud, pärast pika autosõidu ajal oli ikka jube kehva olla. Õhtuks jõudsimegi põhjakaldal olevasse Nelsoni linna. Kiire poekülastus, take-away Tai söögikohast ning siis randa päikeseloojangut vaatama, selle magasime aga natuke maha, sest olime harjunud lõunapoolse ajaga, siin üleval aga läheb juba veits varem pimedamaks. Õnneks aga olid seal üleval Abel Tasman’i rahvuspargis ilmad head. Lõpuks ka korraks ikka lühikese püksi ilm. Järgmisel päeval käisime siis lõunasaare loodeosas. Peatusime ühes hipiliku olekuga väikelinnas Takakas, ostsime värskeid virsikuid ning siis väike jalutuskäik tuulisel ja liivatormisel Warakaiki rannal.

Järgnevad ööd peatusime meile juba tuntud YHA-ketti kuuluvas hostelis, kus meile miskipärast taheti trahvi teha, et me 15 min peale kaheksat õhtul kohale jõudsime, sest neil ju retseptsiooni sulgemise aeg. No ega me sellest paraku midagi teadnud, ja see kurvilistel mägiteedel sõit võtab ju ka oma aja. Õnneks oligi tegemist ainult hoiatusega.

Pühapäeval 5.veebruaril tegime siis oodatud kayak’i-tuuri Abel Tasman’i rahvuspargis. Täitsa mõnus oli. Sel korral olid meil ka korralikud kahesed süstad kah. Kadri muidu tahtis kohe taha istuda. Pärast tuli muidugi välja, et too tagumine inimene peab kogu töö tegema- nimelt peale aerutamise ka veel pedaalidega juhtima ning eesistuja teha on ainult kamandada ja kurta kui kehvasti ja valesti kõik on. Aerutamist oli omajagu, sõitsime vist kokku pea 20 kilomeetrit, õnneks oli tuul tagant ning lainedki andsid hoogu ja lõunapaus oli ka mõnusas rannasopis.

Oma viimase täispika päeva lõunasaarel veetsime Marlborough Sounds’is ringi sõites, sõime värskete marjadega tehtud jäätist ning käisime Rabbit’i saarel, kus oli ilus hullult pikk ja lai rannariba ning õhtuks jõudsime sadamalinna Pictonisse, kus 7ndal veebruaril sõitsime Bluebridge’i praamiga pealinna Wellingtoni.

Niipalju ka veel, et lõunasaarel sõidutas meid meie ustav ning veidi väsinud Toyota Yaris 3755 kilomeetrit. Ise ka aru ei saa, et kus kohast ja millal selline hull number tuli. Aga jah, homme saab siis lõpuks ka ühe pika matka teha. Jalad juba ette valutavad...

Las kallab...

Uus-Meremaa on meid tervitanud erakordselt sita suusailmaga. Isegi kohalikud paluvad kehva ilma pärast vabandust ja ütlevad, et nad ei mäleta isegi, millal viimati nii märg ja kõle suvi oli. Tore teada, et siis just hea ja sooja ilma ootuses praegusele aastaajale oma reisi planeerisime. Aga pole kehva ilma, on vaid sitt varustus.  Aga ei tasu pikalt ilma üle nuriseda ning tuleb võtta sellest teiselpool maakera asuva riigi külastamisest maksimum.

Niisiis, 20nda jaanuari varahommikul lendasime Melbourne’ist  Virgin Australia lennufirmaga Christchurchi. Lend oli napp 3 tundi ja Uus-Meremaa passikontroll palju sõbralikum kui Austraalia oma, see-eest uuris toll kotid ikka üle, sest Kadri oma ausast meelest soovis oma Austraalias ostetud chia seemned ära deklareerida. Meid suunati seetõttu kohe teise vahesse, saadeti kotid lindile, valgustati läbi ning siis üks tädi kummikinnaste ja taskulambiga uuris ja puuris seda chia seemnete pakki ja andis tagasi. Ei tundunud vast nii ohtlikud, et nendega sisse poleks lubatud, aga enne kui muidugi täitsa vabasse alasse sisse saime, saadeti üks koer ka meid veel nuuskima. Täis kontroll ikka.

Christchurch’i lennujaam oli mõnus pisike- mitmed autorendifirmad, kohalikud telefoni SIM-kaardi pakkujad ning turismiinfo igasuguste ilusate värviliste raamatutega. Meie võtsime rendiauto lõuna saarel kaheksateistkümneks päevaks Apex Car Rental nimelise firmaga. Meile anti üks 120 000km läbisõiduga Toyota Yarise köks. Otseloomulikult ei läinud meil kõik nii ludinalt kui lootsime, sest selgus, et Triinu juhiloale on ikkagi tõlget vaja, mis-siis et igal pool mujal maailmas on Euroopa Liidu formaat toiminud igasuguste probleemideta.  Põhjuseks see, et Uus-Meremaal on autorent väga popp, kuid mitte just kõik muumaalased pidavat aru saama, et liiklus toimub siin riigis vasakul pool, sestap on nii mõnigi Hiina uusrikkur oma uhkes valges maasturis end mõnikord valelt poolt teed leidnud.  

Christchurch’i me ei külastanud, sest mitmed inimesed on maininud, et pole erilist mõtet selles maavärina poolt räsitud linnas aega viita, nii võtsime suuna hoopis Tekapo järve äärde. Teel sinna tegime juba mõned peatused, käisime toidupoes ning nautisime esimesi vaateid mägedele. Meie hostel Tekapos oli väga mõnus koht, kus end pikast sõidupäevast välja puhata.

Järgmisel hommikul alustasime kohe ühe 3-tunnise kõnnakuga Mt Johns’i tippu. Esimene mõnus matk ning kenad vaated, peale seda sõitsime aga Mt Cook’i külla, kus peatusime kaks päeva. Kahjuks ilmaga meil seal aga ei vedanud, sadas ja oli udune ning isegi lumi tuli hommikuks maha. Seega jäi meil kahjuks ära plaanitud Mueller Hut’i matk.

Tegime hoopis lühemaid kõnnakuid Tasman’i liustiku ja järve läheduses, ning kõnnaku Kea Point’i, millest hea ilmaga oleks avanenud ilus vaade Hooker Valley’le. Õnneks viimasel hommikul päike paistis ning taevas polnud mitte ühtegi pilve. Saime ilusasti oma mõnusa 3-tunnise matka seal populaares Hooker’i orus ära teha.

Rada lookles mööda jõge ja kolm korda ületasime ka rippsildu ning lõpuks jõudsime liustikujärve äärde, mille taustal Uus-Meremaa kõrgeim tipp Mt Cook. Väga ilus ja populaarne matk, rahvast oli palju. Peale seda kõnnakut sõitsime aga edasi, tegime peatuse ka Omarama savikaljude juures ja õhtuks ookeani äärde. Öömaja meil bronnitud polnud, aga õnneks saime juba kella kaheksa ajal Moeraki külas motelli.

Järgmisel hommikul vaatasime Moeraki Boulders’id ära, need on sellised vahvad ümarad kivitötsakad. Mõned olid tükkideks lagunenud, ning ühte, millel auk sees, ronis Kadri pea ees sisse, niiet ainult jalad olid taeva poole näha. Lähedal pilti teinud Hiina turistid said kõhutäie naerda, mine sa tea, võib-olla tegid hiljem järgi.

Siis sõitsime mööda ilusat rannikut muudkui lõuna poole, käisime ka Otago poolsaarel, jalutasime rannikul ja karjamaade vahel, sõitsime palju. Õhtuveerul käisime ka Nugget Point’i majaka juures ning enne pargi sulgemist jooksime kiiresti ka Cathedral’i koobaste juurest läbi. Meil ju nagu ikka, suured plaanid ja palju vaja läbi käia ja ära näha, nii ei jõudnud öömajale ka enne kui kell kümme õhtul.

Peatusime Lazy Dolphin’i nimelises hostelis Curio Bay’s. Hea oli see, et õhtul sinna jõudes oli uks lahti, retseptsioonis tahvli peal olid nimed kirjas, et kes kus toas on, tunne end vabalt  ning sea end õhtale. Hommikul tuli muidugi keegi ikka vaatama ka, et kõik külalised kenasti oma ööbimise eest tasuks. Väga mõnus süsteem.

Uus päev algas aga padusaju ja orkaanilaadse tuulega. Tegelikult oli terve päev väga imelik, kohati sadas, siis näitas päikest, siis kimbutas tuul. Rannikul jalutades oli tunne, et tuul viib jalad alt. Isegi autos istudes oli hull loksumine. Tugevat tuult trotsides käisime ära lõunasaare lõunapoolseimates tippudes Slope Point’is ja Bluff’is. Õhtuks jõudsime Bob ja Maxine Backpackers hostelisse Te Anaus, kus peatusime kolm ööd. Neljapäeval, 26ndal võtsime natuke rahulikumalt. Tegime vaid ühe 3-tunnise kõnnaku järveäärsel metsarajal, Kepler Trek’i esimestel kilomeetritel ning külastasime Te Anau suveniiripoode ning nautisime varast õhtut hostelis ühise filmivaatamisega hubases elutoas.

Järgmine päev aga sõitsime Milford Sound’i, mida nimetatakse ka kaheksandaks maailmaimeks. Tegime seal fjordil kahetunnise kruiisi Real Journeys’e alusega. Kuna vihma sadas siis oli veejugasid mööda mäeseinu alla tulemas palju. Paarile statsionaarsele kosele sõitis laev ka hästi lähedale ning meil õnnestus täiesti läbimärjaks saada, sest uudishimust oli vaja ju ikka laeva eesotsas passida niikaua kui kannatab. Sõit oli kena, tegemist ühe popima turismiatraktsiooniga siin riigis.

Kahjuks jälle ilm paranemise märke ei näidanud ning väike matk Key Summit’i tippu tuli meil ette võtta mõnusas udukotis. Mitte kui midagi polnud näha. Õnneks olid tipus ilusad plakatid üleval, et võiks ette kujutada, mis seal udu taga paista võiks. Kõnnak ise oli mõnus, mitte eriti raske. Sealt edasi sõitsime tagasi hostelisse. Teed on kurvilised ning üles-alla, nii võtab sõit Milford Sounds’ist Te Anau’sse üle kahe tunni.

Laupäeva, 28.jaanuari hommikul tegime aga kiiresti minekut, et võimalikult vara Queenstown’i jõuda. Enne veel aga sõitsime Remarkables’i suusakeskusesse, saime seal veidi lumel kõndida ning nagu hullud esmast lund nähes lolle pilte teha. Kuna ilm oli kena, siis põikasime ka lähedal asuvasse Arrowtown’i, mis selline kena vanade puumajadega linnake.

Ja siis lõpuks suund Queenstown’ile. Viskasime kotid hostelisse ning seejärel linnaga tutvuma. Kuna seal asuvad iga nurga peal turismifirmad, kes sulle igasugu rohkem ja vähem ekstreemseid tuure üritavad pähe määrida, siis ega meilgi muud üle jäänud kui sukelduda sellesse adrenaliinimaailma. Bronnisime ka endale siis ühe õhulennu.

Pühapäeval sõitsime mööda kena järveäärset teed Glenorchy poole, tegime seal külakohvikus kiire brunch’i ning siis ühte Paradise-nimelist orgu avastama. Juttude järgi on seal filmitud Sõrmusteisanda film, ei tea kaasa rääkida, pole ju näinud seda klassikat. Aga seal on isegi vastavad 4-WD tuurid, mis sind siis filmivõtete paikadesse viivad, annavad mingi keebi selga ja mõõga kätte ning turistid saavad kuskil aasal ja metsatukas pilti teha.  Kahjuks me eriti kaugele ei jõudnud, sest üks jõgi sõi tee ära.

Egas muud kui tuldud teed tagasi Queesntown’i. Õhtul käisime ka burksi söömas, juba omaette turismi sihtkohaks muutunud Fergburger’is. Ootasime 15 minutit järjekorras, siis esitasime tellimuse ning seejärel ootasime 35 minutit oma burgerit. Seal on koguaeg selline elav järjekord, lihtsalt nii popp koht. Aga ei saa kurta, burks oli väga maitsev.

Esmaspäeval 30.jaanuril tegime suhteliselt varajase äratuse, et tunniajase sõidu kaugusel asuvasse Wanaka linna jõuda. SkyDive Wanaka’s oli meil aeg kella 11ks. Ootamist oli seal omajagu, sest üle pika aja oli hea ilm ning asi toimis kui konveieril. Päeva jooksul hüppas täiesti töökorrast lennukist alla 190 terve mõistuse (?)  juures olevat inimest. Kuna üks lennuk võtab korraga peale 7 hüppajat, siis oli järjekord pikk. Selgus, et tegemist oli aasta kiireima päevaga.

Meie otsustasime hüpata 4,5km kõrguselt vaba langemisega 60 sekundit. Töö oli kiire ja korralik. Iga asja jaoks eraldi inimene. Näidati turvalisuse videot, seejärel anti oranž kombekas selga, rakmed aeti peale ning siis müts pähe ja prillid ette. Isegi hapnikumask anti. Igaks juhuks. Ja siis ronisime lennukisse. Tihedalt kahes reas, külg-külje kõrval. Kõrgusevõtt toimus sel lennuaparaadil küll väga kiiresti. N-ö dropzone’i jõudes tõmmati lennukilt luuk üles ja vups-vups hüppasime instruktorite külge kinnitatult alla. Kõik käis nii kiiresti, et midagi ei jõudnud mõelda. Veidi kõhe oli seal lennuki ääre peal istuda- all suur tühjus.

Aga siis tuli kätega rakmeist kinni võtta ning pea taha ajada ja instruktori õlale kallutada. Seejärel ei mingit hoiatust ja kiire instruktori kallutus ning nii olidki pea ees, selja peal ja ei tea kuidas veel alla kukkumas. Ja see oli see kõige parem osa. Kõrvad muidugi läksid lukku ning suu ja põsed laperdasid nii et ila lendas. Aga millised vaated, ei jõudnud seda kõike sisse ammutada kui juba avati langevari. See osa oli selline rippumine, niiet ripu ja naudi vaateid. Maandumine oli ka sujuv. Väga äge kogemus. Kadri muidugi avas rahakoti suu ja plekkis ka isikliku kaameramehe eest, et oleks pärast hea vaadata millise totra ilmega see õhulend sooritatud sai.

Kuna see skydive võttis meil nii palju aega, siis me enam ühele soovitud matkale ei jõudnudki, poleks vist enne pimedat tagasi linna jõudnud. Otsustasime sõita hoopis ühe lühema matka algusesse. Rob Roy liustiku kõnnak ise võttis meil 3,5 tundi reibast kõndimist edasi-tagasi. Enamuse ajast metsas. Vaated olid enam-vähem. Oleks  me vaid teadnud, et see sõit sinna nii kaua aega võtab, siis oleks võinud tolle teise matka tehagi. Tee oli kruusane ja treppis, poole maa peal aeti lambaid ühest aedikust teise, nii tuli neid passida, ja siis hakkasid need igasugused väikesed jõed taaskord tee peale pressima.

Mõni oli täitsa läbitav, aga meil too auto istub ikka suht madalal, nii tuli Kadril paar korda tonnaaži vähendamiseks hoopis jalgsi need suured lombid läbida. Paaris sügavamas kohas käis aga ikkagi paar raksatust ja vesi lendas kapotile kah. Õnneks saime kohale ja tagasi ka. Ainult et järgmisel päeval paarist sügavamast august läbi sõites tegi krõõbsat- krõõbsat, tuli välja, et saime auto kõhu alt mingi plastmassi ikka lahti. Aga kui muu ei aita, siis teip ikka! Vähemalt ei laperda enam. Ja oleme ilusti läänekaldale jõudnud ja sadanud on juba 12 tundi järjest...