Neljapäev, 2. veebruar 2017

Las kallab...


Uus-Meremaa on meid tervitanud erakordselt sita suusailmaga. Isegi kohalikud paluvad kehva ilma pärast vabandust ja ütlevad, et nad ei mäleta isegi, millal viimati nii märg ja kõle suvi oli. Tore teada, et siis just hea ja sooja ilma ootuses praegusele aastaajale oma reisi planeerisime. Aga pole kehva ilma, on vaid sitt varustus.  Aga ei tasu pikalt ilma üle nuriseda ning tuleb võtta sellest teiselpool maakera asuva riigi külastamisest maksimum.
Niisiis, 20nda jaanuari varahommikul lendasime Melbourne’ist  Virgin Australia lennufirmaga Christchurchi. Lend oli napp 3 tundi ja Uus-Meremaa passikontroll palju sõbralikum kui Austraalia oma, see-eest uuris toll kotid ikka üle, sest Kadri oma ausast meelest soovis oma Austraalias ostetud chia seemned ära deklareerida. Meid suunati seetõttu kohe teise vahesse, saadeti kotid lindile, valgustati läbi ning siis üks tädi kummikinnaste ja taskulambiga uuris ja puuris seda chia seemnete pakki ja andis tagasi. Ei tundunud vast nii ohtlikud, et nendega sisse poleks lubatud, aga enne kui muidugi täitsa vabasse alasse sisse saime, saadeti üks koer ka meid veel nuuskima. Täis kontroll ikka.
Christchurch’i lennujaam oli mõnus pisike- mitmed autorendifirmad, kohalikud telefoni SIM-kaardi pakkujad ning turismiinfo igasuguste ilusate värviliste raamatutega. Meie võtsime rendiauto lõuna saarel kaheksateistkümneks päevaks Apex Car Rental nimelise firmaga. Meile anti üks 120 000km läbisõiduga Toyota Yarise köks. Otseloomulikult ei läinud meil kõik nii ludinalt kui lootsime, sest selgus, et Triinu juhiloale on ikkagi tõlget vaja, mis-siis et igal pool mujal maailmas on Euroopa Liidu formaat toiminud igasuguste probleemideta.  Põhjuseks see, et Uus-Meremaal on autorent väga popp, kuid mitte just kõik muumaalased pidavat aru saama, et liiklus toimub siin riigis vasakul pool, sestap on nii mõnigi Hiina uusrikkur oma uhkes valges maasturis end mõnikord valelt poolt teed leidnud.  
Christchurch’i me ei külastanud, sest mitmed inimesed on maininud, et pole erilist mõtet selles maavärina poolt räsitud linnas aega viita, nii võtsime suuna hoopis Tekapo järve äärde. Teel sinna tegime juba mõned peatused, käisime toidupoes ning nautisime esimesi vaateid mägedele. Meie hostel Tekapos oli väga mõnus koht, kus end pikast sõidupäevast välja puhata.
Järgmisel hommikul alustasime kohe ühe 3-tunnise kõnnakuga Mt Johns’i tippu. Esimene mõnus matk ning kenad vaated, peale seda sõitsime aga Mt Cook’i külla, kus peatusime kaks päeva. Kahjuks ilmaga meil seal aga ei vedanud, sadas ja oli udune ning isegi lumi tuli hommikuks maha. Seega jäi meil kahjuks ära plaanitud Mueller Hut’i matk.
Tegime hoopis lühemaid kõnnakuid Tasman’i liustiku ja järve läheduses, ning kõnnaku Kea Point’i, millest hea ilmaga oleks avanenud ilus vaade Hooker Valley’le. Õnneks viimasel hommikul päike paistis ning taevas polnud mitte ühtegi pilve. Saime ilusasti oma mõnusa 3-tunnise matka seal populaares Hooker’i orus ära teha.


Rada lookles mööda jõge ja kolm korda ületasime ka rippsildu ning lõpuks jõudsime liustikujärve äärde, mille taustal Uus-Meremaa kõrgeim tipp Mt Cook. Väga ilus ja populaarne matk, rahvast oli palju. Peale seda kõnnakut sõitsime aga edasi, tegime peatuse ka Omarama savikaljude juures ja õhtuks ookeani äärde. Öömaja meil bronnitud polnud, aga õnneks saime juba kella kaheksa ajal Moeraki külas motelli.


Järgmisel hommikul vaatasime Moeraki Boulders’id ära, need on sellised vahvad ümarad kivitötsakad. Mõned olid tükkideks lagunenud, ning ühte, millel auk sees, ronis Kadri pea ees sisse, niiet ainult jalad olid taeva poole näha. Lähedal pilti teinud Hiina turistid said kõhutäie naerda, mine sa tea, võib-olla tegid hiljem järgi.
Siis sõitsime mööda ilusat rannikut muudkui lõuna poole, käisime ka Otago poolsaarel, jalutasime rannikul ja karjamaade vahel, sõitsime palju. Õhtuveerul käisime ka Nugget Point’i majaka juures ning enne pargi sulgemist jooksime kiiresti ka Cathedral’i koobaste juurest läbi. Meil ju nagu ikka, suured plaanid ja palju vaja läbi käia ja ära näha, nii ei jõudnud öömajale ka enne kui kell kümme õhtul.



Peatusime Lazy Dolphin’i nimelises hostelis Curio Bay’s. Hea oli see, et õhtul sinna jõudes oli uks lahti, retseptsioonis tahvli peal olid nimed kirjas, et kes kus toas on, tunne end vabalt  ning sea end õhtale. Hommikul tuli muidugi keegi ikka vaatama ka, et kõik külalised kenasti oma ööbimise eest tasuks. Väga mõnus süsteem.
Uus päev algas aga padusaju ja orkaanilaadse tuulega. Tegelikult oli terve päev väga imelik, kohati sadas, siis näitas päikest, siis kimbutas tuul. Rannikul jalutades oli tunne, et tuul viib jalad alt. Isegi autos istudes oli hull loksumine. Tugevat tuult trotsides käisime ära lõunasaare lõunapoolseimates tippudes Slope Point’is ja Bluff’is. Õhtuks jõudsime Bob ja Maxine Backpackers hostelisse Te Anaus, kus peatusime kolm ööd. Neljapäeval, 26ndal võtsime natuke rahulikumalt. Tegime vaid ühe 3-tunnise kõnnaku järveäärsel metsarajal, Kepler Trek’i esimestel kilomeetritel ning külastasime Te Anau suveniiripoode ning nautisime varast õhtut hostelis ühise filmivaatamisega hubases elutoas.
Järgmine päev aga sõitsime Milford Sound’i, mida nimetatakse ka kaheksandaks maailmaimeks. Tegime seal fjordil kahetunnise kruiisi Real Journeys’e alusega. Kuna vihma sadas siis oli veejugasid mööda mäeseinu alla tulemas palju. Paarile statsionaarsele kosele sõitis laev ka hästi lähedale ning meil õnnestus täiesti läbimärjaks saada, sest uudishimust oli vaja ju ikka laeva eesotsas passida niikaua kui kannatab. Sõit oli kena, tegemist ühe popima turismiatraktsiooniga siin riigis.
Kahjuks jälle ilm paranemise märke ei näidanud ning väike matk Key Summit’i tippu tuli meil ette võtta mõnusas udukotis. Mitte kui midagi polnud näha. Õnneks olid tipus ilusad plakatid üleval, et võiks ette kujutada, mis seal udu taga paista võiks. Kõnnak ise oli mõnus, mitte eriti raske. Sealt edasi sõitsime tagasi hostelisse. Teed on kurvilised ning üles-alla, nii võtab sõit Milford Sounds’ist Te Anau’sse üle kahe tunni.
Laupäeva, 28.jaanuari hommikul tegime aga kiiresti minekut, et võimalikult vara Queenstown’i jõuda. Enne veel aga sõitsime Remarkables’i suusakeskusesse, saime seal veidi lumel kõndida ning nagu hullud esmast lund nähes lolle pilte teha. Kuna ilm oli kena, siis põikasime ka lähedal asuvasse Arrowtown’i, mis selline kena vanade puumajadega linnake.
Ja siis lõpuks suund Queenstown’ile. Viskasime kotid hostelisse ning seejärel linnaga tutvuma. Kuna seal asuvad iga nurga peal turismifirmad, kes sulle igasugu rohkem ja vähem ekstreemseid tuure üritavad pähe määrida, siis ega meilgi muud üle jäänud kui sukelduda sellesse adrenaliinimaailma. Bronnisime ka endale siis ühe õhulennu.
Pühapäeval sõitsime mööda kena järveäärset teed Glenorchy poole, tegime seal külakohvikus kiire brunch’i ning siis ühte Paradise-nimelist orgu avastama. Juttude järgi on seal filmitud Sõrmusteisanda film, ei tea kaasa rääkida, pole ju näinud seda klassikat. Aga seal on isegi vastavad 4-WD tuurid, mis sind siis filmivõtete paikadesse viivad, annavad mingi keebi selga ja mõõga kätte ning turistid saavad kuskil aasal ja metsatukas pilti teha.  Kahjuks me eriti kaugele ei jõudnud, sest üks jõgi sõi tee ära.
Egas muud kui tuldud teed tagasi Queesntown’i. Õhtul käisime ka burksi söömas, juba omaette turismi sihtkohaks muutunud Fergburger’is. Ootasime 15 minutit järjekorras, siis esitasime tellimuse ning seejärel ootasime 35 minutit oma burgerit. Seal on koguaeg selline elav järjekord, lihtsalt nii popp koht. Aga ei saa kurta, burks oli väga maitsev.
Esmaspäeval 30.jaanuril tegime suhteliselt varajase äratuse, et tunniajase sõidu kaugusel asuvasse Wanaka linna jõuda. SkyDive Wanaka’s oli meil aeg kella 11ks. Ootamist oli seal omajagu, sest üle pika aja oli hea ilm ning asi toimis kui konveieril. Päeva jooksul hüppas täiesti töökorrast lennukist alla 190 terve mõistuse (?)  juures olevat inimest. Kuna üks lennuk võtab korraga peale 7 hüppajat, siis oli järjekord pikk. Selgus, et tegemist oli aasta kiireima päevaga.
Meie otsustasime hüpata 4,5km kõrguselt vaba langemisega 60 sekundit. Töö oli kiire ja korralik. Iga asja jaoks eraldi inimene. Näidati turvalisuse videot, seejärel anti oranž kombekas selga, rakmed aeti peale ning siis müts pähe ja prillid ette. Isegi hapnikumask anti. Igaks juhuks. Ja siis ronisime lennukisse. Tihedalt kahes reas, külg-külje kõrval. Kõrgusevõtt toimus sel lennuaparaadil küll väga kiiresti. N-ö dropzone’i jõudes tõmmati lennukilt luuk üles ja vups-vups hüppasime instruktorite külge kinnitatult alla. Kõik käis nii kiiresti, et midagi ei jõudnud mõelda. Veidi kõhe oli seal lennuki ääre peal istuda- all suur tühjus.
Aga siis tuli kätega rakmeist kinni võtta ning pea taha ajada ja instruktori õlale kallutada. Seejärel ei mingit hoiatust ja kiire instruktori kallutus ning nii olidki pea ees, selja peal ja ei tea kuidas veel alla kukkumas. Ja see oli see kõige parem osa. Kõrvad muidugi läksid lukku ning suu ja põsed laperdasid nii et ila lendas. Aga millised vaated, ei jõudnud seda kõike sisse ammutada kui juba avati langevari. See osa oli selline rippumine, niiet ripu ja naudi vaateid. Maandumine oli ka sujuv. Väga äge kogemus. Kadri muidugi avas rahakoti suu ja plekkis ka isikliku kaameramehe eest, et oleks pärast hea vaadata millise totra ilmega see õhulend sooritatud sai.
Kuna see skydive võttis meil nii palju aega, siis me enam ühele soovitud matkale ei jõudnudki, poleks vist enne pimedat tagasi linna jõudnud. Otsustasime sõita hoopis ühe lühema matka algusesse. Rob Roy liustiku kõnnak ise võttis meil 3,5 tundi reibast kõndimist edasi-tagasi. Enamuse ajast metsas. Vaated olid enam-vähem. Oleks  me vaid teadnud, et see sõit sinna nii kaua aega võtab, siis oleks võinud tolle teise matka tehagi. Tee oli kruusane ja treppis, poole maa peal aeti lambaid ühest aedikust teise, nii tuli neid passida, ja siis hakkasid need igasugused väikesed jõed taaskord tee peale pressima.


Mõni oli täitsa läbitav, aga meil too auto istub ikka suht madalal, nii tuli Kadril paar korda tonnaaži vähendamiseks hoopis jalgsi need suured lombid läbida. Paaris sügavamas kohas käis aga ikkagi paar raksatust ja vesi lendas kapotile kah. Õnneks saime kohale ja tagasi ka. Ainult et järgmisel päeval paarist sügavamast august läbi sõites tegi krõõbsat- krõõbsat, tuli välja, et saime auto kõhu alt mingi plastmassi ikka lahti. Aga kui muu ei aita, siis teip ikka! Vähemalt ei laperda enam. Ja oleme ilusti läänekaldale jõudnud ja sadanud on juba 12 tundi järjest...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar