Neljapäev, 23. veebruar 2017

Põhjasaare geisrid, koopad ja vulkaanikraatrid


Küll aeg lendab ja seda ikka paganama kiiresti. Juba ongi aeg sealmail, et meie seekordse reisi Uus-Meremaa osa ongi läbi saanud. Pühapäeval, 19. veebruaril sõitsime Põhjasaare põhjapoolsest osast Aucklandi ning andsime oma rendiauto ära. Seega veetsime reisi viimased päevad täitsa autovabalt Uus-Meremaa suurima linnaga tutvudes.  Jalutasime sadama piirkonnas ja kesklinnas ning käisime Sky Toweri otsas, kus sai 60ndalt korruselt ilusa 360 kraadise vaate linnale ja ümbruskonnale.
Esmaspäeval pakkisime hostelis oma asju, sest seni on olnud ju väga mugav. Kodinad kõik autos, nüüd aga tuleb koorem kõik seljakottidesse mahutada ning kandmiskõlblikuks teha. Käisime ka praamiga Devonporti linnaosas, kus oli veidi massidevabam liikuda. Pärastlõunal Aucklandis olles liikusime mööda Queen Street’i pidi tagasi varajasele õhtale, sest teisipäeva hommikul oli meil Sydney kaudu juba lend Balile.
Aga nüüd paari lausega ka muudest tegemistest. Reedel, 10ndal veebruaril ärkasime üpris vara, et ilusti 7.30 valmis olla, sest siis tuli meile hostelisse järgi buss, mis meid Tongariro Alpine Crossing matkaraja algusesse Mangatepoposse viis. Tsipa kallis on see transporditeenus, aga omalkäel veidi keeruline ka kuna rada algab ja lõpeb erinevas kohas, niiet oma autoga kohale ka ei tasu sõita. Reedeks plaanisime tolle matka seetõttu, et kohalik ilmateenistus ennustas head ilma. Ilus ja päikseline päev pidi olema.
Matk oli mõnus, aga veidi külm ja tuuline ning soojendavatest päikesekiirtest võis ainult unistada. Nagu ikka pandi ennustusega puusse. Aga mis seal ikka, vaated oli ilusad, rada mitmekülgne, 2,5 tundi tõusu, veidi tasast maad ja siis langus, kokku 19,4 km. Rada algas 1200 meetri pealt ning tõusime 1800 peale. Rahvast oli väga palju ning kohati tuli isegi mõnes kitsamas kohas järjekorras seista. Lõunapausi ajal me aga pikalt seal ilusate Emerald’i järvede juures vaadet imetleda ei jõudnud, sest tuul oli ikka väga kõle ja kõik kaasavõetud asjad olid selleks hetkeks seljas.
Vintsutasime oma kaasatehtud võileivad kiiresti sisse ja siis pool jooksuga edasi, et veidigi sooja saaks. Allamäge minek võttis meil isegi kauem aega kui tõus. Terve matk koos erinevate pausidega võttis meil alla 6,5 tunni. Siis tunnike bussiga Ohakunesse, mis väsinud matkalised nende ööbimiskohtadesse laiali sõidutas. Järgmisel päeval näitas ilm aga paranemise märke ja nii võtsime kohe suuna Wai-O- Tapule, see on siis geotermala Rotorua linna lähistel.
Tuntumaks ja enim pildistatud vaatamisväärsuseks on seal nn šampusevann, kuhu keev vesi maapõue põhjakihtidest välja pressib. Lisaks sellele näeb seal keevat muda ja veevanne, auravat maapinda ning erinevate mineraalide sisalduse tõttu erkrohelisi järvekesi. Hais oli ka kohati üpris kohutav, täitsa mädamuna hais oli.
Õhtul peatusime Taupo järve ääres, sõime kebabi ja nautisime vaateid. Sealt sõitsime järgmisel päeval tagasi Rotoruasse, mis on tuntud oma geisrite ja mudavannide poolest. Linnas asub palju erinevaid spaasid, mis siis pakuvad sulle võimaluse termides vedeleda ning mudavanne võtta. Meie jätsime selle lõbu aga Hiina turistidele, keda ka siiakanti märkimisväärses koguses jagub. Ainukeseks turistikaks jäi meil seal Te Puia kompleks, kus näeb jälle omajagu auravat maapinda ning purskavaid geisreid, lisaks sellel on seal maooride kultuuri- ja käsitöökeskus.
Tegime seal ka kiire tunnise  giidituuri ülimalt sõbraliku ja muheda olemisega maoor Carlaga, kes selgitas meile maooride eluolu ja ajalugu ning rääkis veidi nende tavadest ja päritolust. Eriti hästi on meeles kuidas ta üritas selgitada, kus maoorid pärit on. Teada on, et kunagi on nad saabunud Polüneesiast, aga viimaste andmete kohaselt olevat neil ka Mongoolia päritolu, selle kohta ütles Carla vaid, et nagu tänapäeval enamik asju, nii on ehk nemadki juba vast ammusest ajast Made in China hoopiski. Igati vahva ja informatiivne tuur.
Rotoruast võtsime aga omakorda suuna  Waitomole, kus käisime koobastes helendavad tõukusid või ussikesi (glowworms) vaatamas. Tegime seal rahuliku kultuurse tuuri, mida viivad läbi kohaliku maoorihõimu esindajad, kelle hallata need koopad ka on, ning seejärel käisime ka neljatunnisel koopamatkal The Legendary Black Water Rafting Co-ga. Selleks tuli meil kõigil kalüpsod selga ajada, sest enamus ajast tuli meil vees seigelda. Sõitsime nn raftiga ehk sisekummiga mööda koopajõge, hüppasime selg eest paarist kosest alla ning jalutasime mööda pimedaid koopaid.
Täitsa tore oli ja palju mõnusam kui too teine rahulik tuurike. Sest isegi tol ekstreemsemal matkal nägime needsamused helendavad tõugud ära.  Tegelikult need ussikesed vist ise ei helendagi ja seal on neil rippuvad niidekesed millega nad vist toitu püüavad. Tegemist täitsa huvitava nähtusega, täpsema selgituse saamiseks palume aga googeldada.
Waitomos peatusime meile juba tuttavaks saanud YHA hosteliketis, vaatasime õhtul paari filmi ning siis järgmine hommik varakult üles ja mööda kruusateid surfilinn Raglani poole, kus tegime lühikese jalutuskäigu ja kinnitasime keret. Sealt paar tundi sõitu idarannikule ning õhtuks jõudsime Coromandel’i poolsaarele, kus järgmisel päeval käisime Cathedral Cove’i juures. Tegemist jällegi väga popi kohaga. Sinna ilusasse randa saab lühikese 40-minutilise jalutuskäiguga autoparklast. Mida aga paraku nii popi koha juures pole, on piisavas koguses parkimiskohti, nii jätsime ka meie oma auto kohalike elanike juurde hoovi, kes niimoodi hea päevaga korraliku nutsu kokku ajavad.
Veetsime seal Cathedral Cove’i rannas pea paar tundi ning siis suundusime Hot Water Beach’ile. Sinna tuli kindlasti jõuda mõõna ajaks, sest just siis on parim aeg kaasavõetud labidaga endale liiva sisse auk kaevata, et see siis kuuma veega täituks. Nimelt on seal kivide vahel kuumaveeallikad või midagi sellist, nii saab tasuta termid endale eriti kerge vaevaga tekitada, kui muidugi on soov seda kõike veel nii saja inimesega koos teha.
Järgmine päev oli pikk sõidupäev masendava vihmase ilmaga. Tegime peatusi Coromandel’i linnas ja Thamesis, siis veetsime paar tundi Aucklandi liiklusummikutes ning siis sealt põhjapoole. Viludat ja udust ilma trotsides käisime vaatamas ka erinevaid suurimaid kauri puid, üks neist lausa 51 meetrit kõrge, 13 meetrise ümbermõõduga ja 2000 aastat vana. Täitsa huvitav ja tasub külastamist. Sealt sõitsime Paihiasse, mis on Bay of Ilandsi külasatamise peamiseks keskuseks. Seal tegime meiegi päevase paadituuri, mis meid erinevate saarte juurde viis, nägime vees mänglevaid ja hüppavaid delfiine, hullumoodi kalaparvi ning ka Hole in the Rock’i ehk auku kaljus.
Hilisel pealelõunal tegime ka tunnise jalutuskäigu Russelli linnas, kus palju huvitavat vana puitarhitektuuri. Oli ilus ilm ning paadiga oli auto asemel täitsa mõnus sõita. Õhtul ajasime tunde juttu vanemate abielupaaridega Ameerika kirdeosast ja Inglismaalt Oxfordi lähistelt, tutvustasime neile Eesti ajalugu ning arutasime maailma poliitikat. Sealt aga nagu juba eelnevalt mainitud sai, suund Aucklandile.
Põhjasaarel oli meil veel vähem aega kui Lõunasaarel, seetõttu oli sõitu üpris palju, sest meil oli taaskord soov võimalikult paljudes kohtades käia. Nii sõidutas meid meie truu Toyota Vitz 2544 kilomeetrit. Kahe saare peale kokku seega üllatavalt palju läbitud kilomeetreid, kokku 6199. Tegelikult ei tundunud nii palju, kuid eks meil oli tublisid sõidupäevi ka omajagu.
Kahjuks nagu ikka jäi aega väheks, oleks võinud  küll ja veel teha. Kasvõi nädalate viisi matkata, niisama vaateid nautida, rannas peesitada (kui ilmaga veab), süstaga merel loksuda, suurlinnas kohvitada ja mida kõike veel. Meil on aga nüüd aeg selle 3-kuuse reisi kolmandaks etapiks, mida me ise omakeskis nimetame ``päris reisiks``, seda siis seetõttu, et lõpuks oleme seljakotiga teel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar