Küll aeg lendab ja seda ikka paganama kiiresti. Juba ongi
aeg sealmail, et meie seekordse reisi Uus-Meremaa osa ongi läbi saanud. Pühapäeval,
19. veebruaril sõitsime Põhjasaare põhjapoolsest osast Aucklandi ning andsime
oma rendiauto ära. Seega veetsime reisi viimased päevad täitsa autovabalt
Uus-Meremaa suurima linnaga tutvudes.
Jalutasime sadama piirkonnas ja kesklinnas ning käisime Sky Toweri
otsas, kus sai 60ndalt korruselt ilusa 360 kraadise vaate linnale ja
ümbruskonnale.
Esmaspäeval pakkisime hostelis oma asju, sest seni on olnud ju
väga mugav. Kodinad kõik autos, nüüd aga tuleb koorem kõik seljakottidesse
mahutada ning kandmiskõlblikuks teha. Käisime ka praamiga Devonporti linnaosas,
kus oli veidi massidevabam liikuda. Pärastlõunal Aucklandis olles liikusime
mööda Queen Street’i pidi tagasi varajasele õhtale, sest teisipäeva hommikul oli
meil Sydney kaudu juba lend Balile.
Aga nüüd paari lausega ka muudest tegemistest. Reedel, 10ndal
veebruaril ärkasime üpris vara, et ilusti 7.30 valmis olla, sest siis tuli meile
hostelisse järgi buss, mis meid Tongariro Alpine Crossing matkaraja algusesse
Mangatepoposse viis. Tsipa kallis on see transporditeenus, aga omalkäel veidi
keeruline ka kuna rada algab ja lõpeb erinevas kohas, niiet oma autoga kohale
ka ei tasu sõita. Reedeks plaanisime tolle matka seetõttu, et kohalik ilmateenistus
ennustas head ilma. Ilus ja päikseline päev pidi olema.
Matk oli mõnus, aga
veidi külm ja tuuline ning soojendavatest päikesekiirtest võis ainult unistada.
Nagu ikka pandi ennustusega puusse. Aga mis seal ikka, vaated oli ilusad, rada
mitmekülgne, 2,5 tundi tõusu, veidi tasast maad ja siis langus, kokku 19,4 km. Rada
algas 1200 meetri pealt ning tõusime 1800 peale. Rahvast oli väga palju ning
kohati tuli isegi mõnes kitsamas kohas järjekorras seista. Lõunapausi ajal me aga
pikalt seal ilusate Emerald’i järvede juures vaadet imetleda ei jõudnud, sest
tuul oli ikka väga kõle ja kõik kaasavõetud asjad olid selleks hetkeks seljas.
Vintsutasime oma kaasatehtud võileivad kiiresti sisse ja siis pool jooksuga
edasi, et veidigi sooja saaks. Allamäge minek võttis meil isegi kauem aega kui
tõus. Terve matk koos erinevate pausidega võttis meil alla 6,5 tunni. Siis
tunnike bussiga Ohakunesse, mis väsinud matkalised nende ööbimiskohtadesse
laiali sõidutas. Järgmisel päeval näitas ilm aga paranemise märke ja nii
võtsime kohe suuna Wai-O- Tapule, see on siis geotermala Rotorua linna
lähistel.
Tuntumaks ja enim pildistatud vaatamisväärsuseks on seal nn šampusevann,
kuhu keev vesi maapõue põhjakihtidest välja pressib. Lisaks sellele näeb seal
keevat muda ja veevanne, auravat maapinda ning erinevate mineraalide sisalduse
tõttu erkrohelisi järvekesi. Hais oli ka kohati üpris kohutav, täitsa mädamuna hais
oli.
Õhtul peatusime Taupo järve ääres, sõime kebabi ja nautisime
vaateid. Sealt sõitsime järgmisel päeval tagasi Rotoruasse, mis on tuntud oma
geisrite ja mudavannide poolest. Linnas asub palju erinevaid spaasid, mis siis
pakuvad sulle võimaluse termides vedeleda ning mudavanne võtta. Meie jätsime
selle lõbu aga Hiina turistidele, keda ka siiakanti märkimisväärses koguses
jagub. Ainukeseks turistikaks jäi meil seal Te
Puia kompleks, kus näeb jälle omajagu auravat maapinda ning purskavaid
geisreid, lisaks sellel on seal maooride kultuuri- ja käsitöökeskus.
Tegime seal
ka kiire tunnise giidituuri ülimalt sõbraliku
ja muheda olemisega maoor Carlaga, kes selgitas meile maooride eluolu ja
ajalugu ning rääkis veidi nende tavadest ja päritolust. Eriti hästi on meeles
kuidas ta üritas selgitada, kus maoorid pärit on. Teada on, et kunagi on nad
saabunud Polüneesiast, aga viimaste andmete kohaselt olevat neil ka Mongoolia
päritolu, selle kohta ütles Carla vaid, et nagu tänapäeval enamik asju, nii on
ehk nemadki juba vast ammusest ajast Made
in China hoopiski. Igati vahva ja informatiivne tuur.
Rotoruast võtsime aga omakorda suuna Waitomole, kus käisime koobastes helendavad
tõukusid või ussikesi (glowworms) vaatamas. Tegime seal rahuliku kultuurse
tuuri, mida viivad läbi kohaliku maoorihõimu esindajad, kelle hallata need
koopad ka on, ning seejärel käisime ka neljatunnisel koopamatkal The Legendary
Black Water Rafting Co-ga. Selleks tuli meil kõigil kalüpsod selga ajada, sest
enamus ajast tuli meil vees seigelda. Sõitsime nn raftiga ehk sisekummiga mööda
koopajõge, hüppasime selg eest paarist kosest alla ning jalutasime mööda
pimedaid koopaid.
Täitsa tore oli ja palju mõnusam kui too teine rahulik
tuurike. Sest isegi tol ekstreemsemal matkal nägime needsamused helendavad
tõugud ära. Tegelikult need ussikesed
vist ise ei helendagi ja seal on neil rippuvad niidekesed millega nad vist
toitu püüavad. Tegemist täitsa huvitava nähtusega, täpsema selgituse saamiseks
palume aga googeldada.
Waitomos peatusime meile juba tuttavaks saanud YHA
hosteliketis, vaatasime õhtul paari filmi ning siis järgmine hommik varakult
üles ja mööda kruusateid surfilinn Raglani poole, kus tegime lühikese
jalutuskäigu ja kinnitasime keret. Sealt paar tundi sõitu idarannikule ning
õhtuks jõudsime Coromandel’i poolsaarele, kus järgmisel päeval käisime Cathedral
Cove’i juures. Tegemist jällegi väga popi kohaga. Sinna ilusasse randa saab
lühikese 40-minutilise jalutuskäiguga autoparklast. Mida aga paraku nii popi
koha juures pole, on piisavas koguses parkimiskohti, nii jätsime ka meie oma
auto kohalike elanike juurde hoovi, kes niimoodi hea päevaga korraliku nutsu
kokku ajavad.
Veetsime seal Cathedral Cove’i rannas pea paar tundi ning siis
suundusime Hot Water Beach’ile. Sinna tuli kindlasti jõuda mõõna ajaks, sest
just siis on parim aeg kaasavõetud labidaga endale liiva sisse auk kaevata, et
see siis kuuma veega täituks. Nimelt on seal kivide vahel kuumaveeallikad või
midagi sellist, nii saab tasuta termid endale eriti kerge vaevaga tekitada, kui
muidugi on soov seda kõike veel nii saja inimesega koos teha.
Järgmine päev oli pikk sõidupäev masendava vihmase ilmaga.
Tegime peatusi Coromandel’i linnas ja Thamesis, siis veetsime paar tundi
Aucklandi liiklusummikutes ning siis sealt põhjapoole. Viludat ja udust ilma trotsides
käisime vaatamas ka erinevaid suurimaid kauri puid, üks neist lausa 51 meetrit
kõrge, 13 meetrise ümbermõõduga ja 2000 aastat vana. Täitsa huvitav ja tasub
külastamist. Sealt sõitsime Paihiasse, mis on Bay of Ilandsi külasatamise
peamiseks keskuseks. Seal tegime meiegi päevase paadituuri, mis meid erinevate
saarte juurde viis, nägime vees mänglevaid ja hüppavaid delfiine, hullumoodi
kalaparvi ning ka Hole in the Rock’i ehk auku kaljus.
Hilisel pealelõunal
tegime ka tunnise jalutuskäigu Russelli linnas, kus palju huvitavat vana puitarhitektuuri.
Oli ilus ilm ning paadiga oli auto asemel täitsa mõnus sõita. Õhtul ajasime
tunde juttu vanemate abielupaaridega Ameerika kirdeosast ja Inglismaalt Oxfordi
lähistelt, tutvustasime neile Eesti ajalugu ning arutasime maailma poliitikat.
Sealt aga nagu juba eelnevalt mainitud sai, suund Aucklandile.
Põhjasaarel oli meil veel vähem aega kui Lõunasaarel,
seetõttu oli sõitu üpris palju, sest meil oli taaskord soov võimalikult
paljudes kohtades käia. Nii sõidutas meid meie truu Toyota Vitz 2544 kilomeetrit.
Kahe saare peale kokku seega üllatavalt palju läbitud kilomeetreid, kokku 6199.
Tegelikult ei tundunud nii palju, kuid eks meil oli tublisid sõidupäevi ka
omajagu.
Kahjuks nagu ikka jäi aega väheks, oleks võinud küll ja veel teha. Kasvõi nädalate viisi
matkata, niisama vaateid nautida, rannas peesitada (kui ilmaga veab), süstaga
merel loksuda, suurlinnas kohvitada ja mida kõike veel. Meil on aga nüüd aeg
selle 3-kuuse reisi kolmandaks etapiks, mida me ise omakeskis nimetame ``päris
reisiks``, seda siis seetõttu, et lõpuks oleme seljakotiga teel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar