neljapäev, 9. veebruar 2017

Liustikud, Pannkoogi kaljud ja liivarannad



Oleme tänaseks juba kolmandat päeva põhjasaarel. Hetkel peatume Ohakunes ühes Turoa suusakeskuse hostelis ja siin on harjumatult vaikne. Eile olime terve päeva pealinnas Wellingtonis. Oli autovaba päev, nii jalutasime mööda linna ringi, käisime ja nautisime linnavaateid populaarses Victoria vaatekohas, mis asub mäe otsas, ning tagasi alla linna jõudes ka kohalikus liivarannas Oriental Bay’s ning Uus-Meremaa muuseumis Te Papa. Linn õnneks väga suur ei olnud. Täna hommikul, ehk neljapäeval 9.veebruaril võtsime uue rendiauto Omega nimelisest firmast. Sel korral anti veel pisem masin, Toyota Vitz margiks. Sõitsime mitu tundi mööda veiniistanduste piirkonda Martinborough’t ning seejärel mööda Manawatu kõrvalist maanteed Ohakunesse. Homme on meil plaanis päevane matk Tongariros. Nüüd aga kiire ülevaade möödunust.  
31. jaanuaril sõitsime paduvihmas ja hullus tuules Wanakast lõunaaare läänekaldale. Hea oli, et läbi mäeahelike looklevat teed pidi tulema saime, sest nagu järgmisel päeval kuulda võis, olevat öö jooksul puid tee peale kukkunud ning mudalaviinegi tulnud, niiet mõni aeg oli too tee üldse läbimatu. Meie jõudsime aga Fox Glacier’i külla ilusti kohale. Veetsime varajase õhtupooliku hostelis, traditsiooniliselt ikka ise kokates, sest väljas söömine siin odav lõbu just pole. Järgmiseks hommikuks oli meil bronnitud liustikumatk.
Juba hommikul ärgates tervitas meid mõnus udune ilm. Panime end siiski valmis ning läksime matku korraldava firma kontorisse, et ehk ikka veab, sest ilm pidi sealkandis väga kiiresti muutuma. Vahepeal isegi selgitas veidi ning meile anti käsk rivistuda ja järjekorda võtta ning jaotati isegi joped ja veekindlad püksid laiali. Panime end riidesse ning siis koos 30 hiinlasega saadeti bussi ja helikopteriplatsile. Seal jagati kõigile villased sokid ning õigele suurusele vastavad saapad laiali. 
Näidati turvavideot ning loeti sõnad peale. Giidid oli valmis ning siis mauhti tuli pilv peale. Mägi kinni kaetud, piloodid panid käed risti ning vangutasid pead, ei mingit õhulendu. Õige kah, ega ei tasu riskida, eks ole ju seal lähedal juhtunud alles eelmisel aastal helikopteriõnnetus, kus turistid hukkusid. Enne muidugi tehti meile selgeks ka nö refund policy, et kui miskipärast peaks tuur ära jääma siis mismoodi see kompenseeritakse.
Jutt siis selline, et kui helikopter üldse  õhku ei tõuse siis saab 100% raha tagasi, kui kopter on õhus aga liutikule maanduda ei saa ning oled kasvõi 5min lennanud, siis tagastatakse 50%, kui aga saad liustikule ja ilm peaks kiiresti halvenema ning tuur kestab alla tunni, siis antakse 30% tagasi. Kui pea tunni jääl, missiis et tuuri kirjelduse järgi aeg jääl on 3h, siis raha tagasi ei saa.

Üks giid mainis ka veel, et ta on kolm korda pidanud koos turistidega liustikule ööseks jääma, sest ilmastikuolud muutusid niivõrd kiiresti, et helikopteriga ei olnud võimalik järgi tulla. Seal üleval liustikul on neil väike baas, mis mahutavat ligi 100 inimest, ja kus on olemas telgid-magamiskotid ning isegi söögivarud.


Meil aga jah jäi tuur ära, raha tagasi ei küsitud vaid õnneks mahutati hoopis järgmise päeva esimesele  hommikusele tuurile, lootuses et ehk ilm paraneb. Egas siis muud, sõitsime veidi autoga ringi, käisime Matheson’i järve ääres, sõime kohvikus suppi ning seejärel suundusime Franz Jospeh’i külla ja vaatasime ka tolle liustiku ära. Ilm seal orus oli aga täielik kontrast 20km kaugusele jäävast Fox Glacier külast. Liustik ime hästi näha, taevas  pilvitu ning helikopterid vurasid peakohal non-stop ringi.
Järgmisel hommikul olimegi siis kell 6.40 ilusti kontoris platsis. Ilm oli küll natuke sombune, aga õnneks pilved kõrgel ning helikopterilendu need ei takistanud ja sel korral saime matka täispikkuses ära teha. Helikopterisõit oli muidugi vägev, eriti maandumine liustikule. Esialgu ei tundunud see liustikumatk miskit erilist, selline suvaline naelikutega jääl tatsamine, aga kui juba ilusate sinakate koobaste ning lõhede vahele sai siis oli põnev küll, järgmine kord muidugi võtaks ette ja teeks tolle ekstreemsema tuuri, mis kestab terve päeva ning mille jooksul saab ka kirka ja köitega mässata.
Peale tuuri sõitsime. Vist oma paarsada kilomeetrit põhjapoole. Jõudsime õhtuks Hokitikasse, kus on selline rannale uhutud puidust skulptuuride park tehtud. Oli täitsa huvitavaid kompositsioone. Ja järgmisel päeval sõitsime veel. Peatusime Punakaiki Pannkoogi kaljude juures, no vähemalt nii neid siin kutsutakse. Küngaste formatsiooni pärast. Isegi geoloogid polevat pidanud teadma, et mis põhjusel need kaljud siis ikka sellise ehitusega on. Täitsa huvitav.
Ja nagu nimigi ütleb, siis oleks patt sellises kohas mitte pannkooke süüa. Mõeldud-tehtud. Sai korralikult peekoni ja banaaniga magusaid kooke näost sisse aetud, pärast pika autosõidu ajal oli ikka jube kehva olla. Õhtuks jõudsimegi põhjakaldal olevasse Nelsoni linna. Kiire poekülastus, take-away Tai söögikohast ning siis randa päikeseloojangut vaatama, selle magasime aga natuke maha, sest olime harjunud lõunapoolse ajaga, siin üleval aga läheb juba veits varem pimedamaks. Õnneks aga olid seal üleval Abel Tasman’i rahvuspargis ilmad head. Lõpuks ka korraks ikka lühikese püksi ilm. Järgmisel päeval käisime siis lõunasaare loodeosas. Peatusime ühes hipiliku olekuga väikelinnas Takakas, ostsime värskeid virsikuid ning siis väike jalutuskäik tuulisel ja liivatormisel Warakaiki rannal.

Järgnevad ööd peatusime meile juba tuntud YHA-ketti kuuluvas hostelis, kus meile miskipärast taheti trahvi teha, et me 15 min peale kaheksat õhtul kohale jõudsime, sest neil ju retseptsiooni sulgemise aeg. No ega me sellest paraku midagi teadnud, ja see kurvilistel mägiteedel sõit võtab ju ka oma aja. Õnneks oligi tegemist ainult hoiatusega.
Pühapäeval 5.veebruaril tegime siis oodatud kayak’i-tuuri Abel Tasman’i rahvuspargis. Täitsa mõnus oli. Sel korral olid meil ka korralikud kahesed süstad kah. Kadri muidu tahtis kohe taha istuda. Pärast tuli muidugi välja, et too tagumine inimene peab kogu töö tegema- nimelt peale aerutamise ka veel pedaalidega juhtima ning eesistuja teha on ainult kamandada ja kurta kui kehvasti ja valesti kõik on. Aerutamist oli omajagu, sõitsime vist kokku pea 20 kilomeetrit, õnneks oli tuul tagant ning lainedki andsid hoogu ja lõunapaus oli ka mõnusas rannasopis.
Oma viimase täispika päeva lõunasaarel veetsime Marlborough Sounds’is ringi sõites, sõime värskete marjadega tehtud jäätist ning käisime Rabbit’i saarel, kus oli ilus hullult pikk ja lai rannariba ning õhtuks jõudsime sadamalinna Pictonisse, kus 7ndal veebruaril sõitsime Bluebridge’i praamiga pealinna Wellingtoni.
Niipalju ka veel, et lõunasaarel sõidutas meid meie ustav ning veidi väsinud Toyota Yaris 3755 kilomeetrit. Ise ka aru ei saa, et kus kohast ja millal selline hull number tuli. Aga jah, homme saab siis lõpuks ka ühe pika matka teha. Jalad juba ette valutavad...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar