Oleme tänaseks juba kolmandat päeva põhjasaarel. Hetkel
peatume Ohakunes ühes Turoa suusakeskuse hostelis ja siin on harjumatult
vaikne. Eile olime terve päeva pealinnas Wellingtonis. Oli autovaba päev, nii
jalutasime mööda linna ringi, käisime ja nautisime linnavaateid populaarses Victoria
vaatekohas, mis asub mäe otsas, ning tagasi alla linna jõudes ka kohalikus
liivarannas Oriental Bay’s ning Uus-Meremaa muuseumis Te Papa. Linn õnneks väga suur ei olnud. Täna hommikul, ehk
neljapäeval 9.veebruaril võtsime uue rendiauto Omega nimelisest firmast. Sel
korral anti veel pisem masin, Toyota Vitz margiks. Sõitsime mitu tundi mööda
veiniistanduste piirkonda Martinborough’t ning seejärel mööda Manawatu kõrvalist
maanteed Ohakunesse. Homme on meil plaanis päevane matk Tongariros. Nüüd aga
kiire ülevaade möödunust.
31. jaanuaril sõitsime paduvihmas ja hullus tuules Wanakast lõunaaare läänekaldale. Hea oli, et läbi mäeahelike looklevat teed pidi tulema
saime, sest nagu järgmisel päeval kuulda võis, olevat öö jooksul puid tee peale
kukkunud ning mudalaviinegi tulnud, niiet mõni aeg oli too tee üldse läbimatu.
Meie jõudsime aga Fox Glacier’i külla ilusti kohale. Veetsime varajase
õhtupooliku hostelis, traditsiooniliselt ikka ise kokates, sest väljas söömine
siin odav lõbu just pole. Järgmiseks hommikuks oli meil bronnitud liustikumatk.
Juba hommikul ärgates tervitas meid mõnus udune ilm. Panime end siiski valmis
ning läksime matku korraldava firma kontorisse, et ehk ikka veab, sest ilm pidi
sealkandis väga kiiresti muutuma. Vahepeal isegi selgitas veidi ning meile anti
käsk rivistuda ja järjekorda võtta ning jaotati isegi joped ja veekindlad
püksid laiali. Panime end riidesse ning siis koos 30 hiinlasega saadeti bussi
ja helikopteriplatsile. Seal jagati kõigile villased sokid ning õigele suurusele
vastavad saapad laiali.
Näidati turvavideot ning loeti sõnad peale. Giidid oli valmis
ning siis mauhti tuli pilv peale. Mägi kinni kaetud, piloodid panid käed risti
ning vangutasid pead, ei mingit õhulendu. Õige kah, ega ei tasu riskida, eks ole
ju seal lähedal juhtunud alles eelmisel aastal helikopteriõnnetus, kus turistid
hukkusid. Enne muidugi tehti meile selgeks ka nö refund policy, et kui miskipärast peaks tuur ära jääma siis mismoodi see kompenseeritakse.
Jutt siis selline, et kui helikopter üldse õhku ei tõuse siis saab
100% raha tagasi, kui kopter on õhus aga liutikule maanduda ei saa ning
oled kasvõi 5min lennanud, siis tagastatakse 50%, kui aga saad liustikule ja ilm peaks kiiresti halvenema ning tuur kestab alla tunni, siis antakse 30% tagasi. Kui pea tunni jääl, missiis et tuuri kirjelduse järgi aeg jääl on 3h, siis raha tagasi ei saa.
Üks
giid mainis ka veel, et ta on kolm korda pidanud koos turistidega liustikule
ööseks jääma, sest ilmastikuolud muutusid niivõrd kiiresti, et helikopteriga ei
olnud võimalik järgi tulla. Seal üleval liustikul on neil väike baas, mis
mahutavat ligi 100 inimest, ja kus on olemas telgid-magamiskotid ning isegi söögivarud.
Meil aga jah jäi tuur ära, raha tagasi ei küsitud vaid
õnneks mahutati hoopis järgmise päeva esimesele hommikusele tuurile, lootuses et ehk ilm
paraneb. Egas siis muud, sõitsime veidi autoga ringi, käisime Matheson’i järve
ääres, sõime kohvikus suppi ning seejärel suundusime Franz Jospeh’i külla ja
vaatasime ka tolle liustiku ära. Ilm seal orus oli aga täielik kontrast 20km kaugusele jäävast Fox Glacier külast. Liustik
ime hästi näha, taevas pilvitu ning
helikopterid vurasid peakohal non-stop
ringi.
Järgmisel hommikul olimegi siis kell 6.40 ilusti kontoris platsis.
Ilm oli küll natuke sombune, aga õnneks pilved kõrgel ning helikopterilendu need
ei takistanud ja sel korral saime matka täispikkuses ära teha. Helikopterisõit
oli muidugi vägev, eriti maandumine liustikule. Esialgu ei tundunud see liustikumatk
miskit erilist, selline suvaline naelikutega jääl tatsamine, aga kui juba
ilusate sinakate koobaste ning lõhede vahele sai siis oli põnev küll, järgmine
kord muidugi võtaks ette ja teeks tolle ekstreemsema tuuri, mis kestab terve
päeva ning mille jooksul saab ka kirka ja köitega mässata.
Peale tuuri sõitsime. Vist oma paarsada kilomeetrit
põhjapoole. Jõudsime õhtuks Hokitikasse, kus on selline rannale uhutud puidust skulptuuride
park tehtud. Oli täitsa huvitavaid kompositsioone. Ja järgmisel päeval sõitsime
veel. Peatusime Punakaiki Pannkoogi kaljude juures, no vähemalt nii neid siin
kutsutakse. Küngaste formatsiooni pärast. Isegi geoloogid polevat pidanud
teadma, et mis põhjusel need kaljud siis ikka sellise ehitusega on. Täitsa
huvitav.
Ja nagu nimigi ütleb, siis oleks patt sellises kohas mitte pannkooke
süüa. Mõeldud-tehtud. Sai korralikult peekoni ja banaaniga magusaid kooke näost
sisse aetud, pärast pika autosõidu ajal oli ikka jube kehva olla. Õhtuks
jõudsimegi põhjakaldal olevasse Nelsoni linna. Kiire poekülastus, take-away Tai
söögikohast ning siis randa päikeseloojangut vaatama, selle magasime aga natuke
maha, sest olime harjunud lõunapoolse ajaga, siin üleval aga läheb juba veits
varem pimedamaks. Õnneks aga olid seal üleval Abel Tasman’i rahvuspargis ilmad
head. Lõpuks ka korraks ikka lühikese püksi ilm. Järgmisel päeval käisime siis
lõunasaare loodeosas. Peatusime ühes hipiliku olekuga väikelinnas Takakas,
ostsime värskeid virsikuid ning siis väike jalutuskäik tuulisel ja
liivatormisel Warakaiki rannal.
Järgnevad ööd peatusime meile juba tuntud YHA-ketti kuuluvas
hostelis, kus meile miskipärast taheti trahvi teha, et me 15 min peale kaheksat
õhtul kohale jõudsime, sest neil ju retseptsiooni sulgemise aeg. No ega me sellest
paraku midagi teadnud, ja see kurvilistel mägiteedel sõit võtab ju ka oma aja. Õnneks
oligi tegemist ainult hoiatusega.
Pühapäeval 5.veebruaril tegime siis oodatud kayak’i-tuuri Abel Tasman’i
rahvuspargis. Täitsa mõnus oli. Sel korral olid meil ka korralikud kahesed
süstad kah. Kadri muidu tahtis kohe taha istuda. Pärast tuli muidugi välja, et
too tagumine inimene peab kogu töö tegema- nimelt peale aerutamise ka veel
pedaalidega juhtima ning eesistuja teha on ainult kamandada ja kurta kui
kehvasti ja valesti kõik on. Aerutamist oli omajagu, sõitsime vist kokku pea 20
kilomeetrit, õnneks oli tuul tagant ning lainedki andsid hoogu ja lõunapaus
oli ka mõnusas rannasopis.
Oma viimase täispika päeva lõunasaarel veetsime Marlborough
Sounds’is ringi sõites, sõime värskete marjadega tehtud jäätist ning käisime
Rabbit’i saarel, kus oli ilus hullult pikk ja lai rannariba ning õhtuks jõudsime
sadamalinna Pictonisse, kus 7ndal veebruaril sõitsime Bluebridge’i praamiga
pealinna Wellingtoni.
Niipalju ka veel, et lõunasaarel sõidutas meid meie ustav
ning veidi väsinud Toyota Yaris 3755 kilomeetrit. Ise ka aru ei saa, et kus
kohast ja millal selline hull number tuli. Aga jah, homme saab siis lõpuks ka ühe pika matka teha.
Jalad juba ette valutavad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar