Kolmapäev, 27. august 2014

Tõmbame otsad kokku


Oi jah, eks nüüd ole juba tükk aega neid reisimuljeid seeditud, vaimu puhatud ning jõudu ja mõtteid kogutud, et need siia üles märkida, et ei juhtuks jälle nii nagu peale Aafrika reisi, kui kokkuvõtte kirjutamine venis nii kaua, et ununes sootuks. Viisakas oleks otsad kokku tõmmata, et siis kunagi varsti uue hooga puhtalt lehelt alustada. Kust ja millest, veel ei tea... Kui mitte enne, siis 4 aasta pärast Venemaa MM-il toimuvat tuleks ikka tagasihoidlikult kaema ja kajastama minna. Aga ei maksa ajas ette rutata... Nüüd kui ilusad suveilmad on ka Eestimaal läbi saanud ning vihmast tulenevalt on veidi tubasemate toimingute aeg, leidub meil lõpuks aega reisifotode sorteerimiseks ning blogi lõputeksti kirjutamiseks.
Meie tagasilend kodumaale oli 19. juulil, kui Riost, São Paolo ja Amsterdami kaudu 21. juulil tagasi koju jõudsime. Lend São Paolost oli ääreni täis ning seal järjekorras seistes ja lennukisse peale laskmist oodates võis kuulda uhkustamas inimesi, kel õnnestus mustal turul endale MMi finaalpilet 2000 euro eest lunastada. Tegemist polnud kummagi finalisti suurtoetajatega, vaid lihtsalt pungis rahakotiga Araabia ja Aasia päritolu rikkuritega. Kulutatakse ikka üüratuid summasid, et sellist suurt spordipidu oma silmaga vaadata.
Lennukis meil eriti aega tukastamiseks polnudki. Olles pool aastat reisil olnud, tuli nüüd ju kõik uuemad filmid lennumasina TV-süsteemis üle vaadata. Vaid paariks tunniks, enne maandumist, sai silmad korra kinni pandud. Õnneks oli meil Amsterdami lennujaamas 8 tundi aega, et siis kuskil nurgas lesida, tukastada ning Tallinna lendu oodata. Kui me siis peale keskööd kodumaa pinnal maandusime ning kotilindi juures oma pagaseid ootasime, selgus, et Kadri kott olla kuskile kaduma läinud. Õnneks saime selle siiski paari päeva pärast kätte. Selgus, et seljakotile ei piisanud veel reisimisest, nii tegi ta ühe kiire sutsaka ka Prantsusmaale. Nüüd on ta aga juba turvaliselt kapis peidus, ootamas uusi seiklusi.

Paari päeva eest sai ka veidi eelnevaid blogisissekandeid sirvitud ning loetud jaanuarikuusse jäävat sissejuhatavat juttu, kust ilmneb, et suurt kindlat plaani meil polnudki, oli vaid soov kohtuda huvitavate inimestega, tutvuda vaatamisväärsustega, veidi ringi kolada, seigelda jne. Kõike sai.. nägime ära Machu Picchu, veidi Amazonast, Patagoonia mäed, Buenos Airese tangotantsijad, Atacama kõrbe, kogesime elus esimest korda maavärinaid, matkasime 4000m kõrgusel Andides, oli meeleolukaid istumisi kaasreisilistega, nautisime suurt jalgpallipidu ehk MMi Brasiilias, veetsime tunde erinevates bussides loksudes, sõitsime nn Surmateel jalgratastega mööda kitsukest kuristikuserva mäest alla, "nautisime" reisiliste kõhulahtisusest tingitud "puhkepäevi", jälgisime harrastussportlaste toimetamisi Copacabana rannal, suplesime Atlandi ja Vaikses ookeanis, tegime lolle pilte Uyuni soolakõrbes, vaatasime MMi veerandfinaali Maracanãl, kauplesime kohalikega turgudel, "jätsime" ühe nutitelefoni Bogotás pättide saagiks, sõime häid toite, kohtusime toredate inimestega...

Mõni eelnimetatust vajaks vast täpsemat selgitust. Esiteks, couchsurfing'ut peab harrastama.
See on väga heaks võimaluseks tutvuda kohaliku elu ning inimestega. See ei ole pelgalt selline võlts esinduslik kultuuri- ning ajalootutvustus. Enamjaolt on tegemist inimestega, kel on huvi teiste inimeste ning kultuuride vastu, kes on abivalmis ning sõbralikud, ja kellega on tore vestelda tänapäevast, minevikust ning tulevikuplaanidest. See on hoopis midagi muud kui tuimalt reisikirju lugeda ning ammutada infot vaid  Lonely Planet'i reisijuhist. Tihti on tunne, et kuigi näed neid inimesi esimest korda elus ning suure tõenäosusega ka viimast korda, oleks nad siiski nagu vanad sõbrad, keda pole lihtsalt mõni aeg näinud.
Eriti selgelt tulevad meelde hilistesse õhtutundidesse veninud vestlused Joanna ja Davidiga Quitos, söögitegemised ja filmivaatamised Pablo ja Josega Santiagos, jalkamängule piletide orgunnimine Nicolásega Uruguays ning linnatuurid ja spordijutud Marianoga Buenos Aireses. On veel palju teisigi toredaid inimesi kohatud.
Teiseks võiks mainida, et sellistel pikkadel reisidel on alati tore kohata teisi eestlasi. Olgu siis selleks kokkusaamised kuskil Kagu-Aasia turul, Austraalia loomapargis või Brasiilia ranniku väikesaarel. Kui muidu võivad eestlased olla suht tuimad ning külmad olevused, siis võõrsil olles sellised tagasihoidvad barjäärid kaovad ning teise eestlasega suheldakse ikka kui vana sõbraga. Siinkohal tervitused Ristole, keda õnnestus kohata praamil, mis meid Ilha Grande saarelt tagasi maismaale viis. Toredaid elamusi Sulle, kus iganes sa ka ei seikleks, respect!
Ja tänud ka Sulle, Liis, et meid need paar nädalat seal Brasiilias välja kannatasid ning meie reisile veidi vürtsi lisasid. Just üks hull Saksa koondise toetaja oligi meil puudu :) Ei tea, mis mulje võis teistele Eestist jääda kui nad MMil kolme pikakasvulist ja valjuhäälset hullu Eesti naisjalkafänni nägid. Oli tore! Teine kordki.

Kolmandaks tuleks järjekordselt tunnistada fakti, et MM on lahe. Eriti lahedaks teevad selle ürituse igast maailmanurgast kokkutulnud jalkahullud, olenemata sellest, kas nende koondis finaalturniirile jõudis või ei.
Nii võis seal lisaks hollandlastele, sakslastele, argentiinlastele, brasiillastele kohata ka näiteks soomlasi, vietnamlasi, boliivlasi, lõuna-aafriklasi, ungarlasi ja muidugi ka meid, eestlasi. Kahju oli vaid sellest, et meil ei õnnestunud ise staadionil kaeda ühegi Lõuna-Ameerika meeskonna mängu. Kolumbialasi, tšiillasi, argentiinlasi, uruguailasi, mehhiklasi ning muidugi brasiillasi oli massiliselt. Tänu neile tekkis ka väga mõnus atmosfäär. Ja tegelikult võibki tagantjärele öelda, et väga hea, et finaali sai just Argentiina ja mitte Holland, sest nende toetajate heas mõttes hullumeelsus on lihtsalt imetlusväärne ja seda isegi vaid kuskil tänavatel jalkat vaadates. Eks argentiinlastel oli ka suur soov brasiillastele nende oma koduõuel koht kätte näidata. Meeleolu ja atmosfäär finaaliaegsel Rio Fan Fest'il oli ikka super. Võibolla isegi parem kui staadionil kuskil suvaliste üleilma kokkusõitnud jalkahuviliste vahel istudes.
Õige elamuse saab ikka vahetult hullumeelsete fännide keskel olles. Samas oli tipptasemel jalkat ka niisama staadionil hea vaadata, pingevabalt. Tunne pole tõepoolest seesama, mis Eesti koondise mängudel, missiis, et paberil pole me maailma tippmeeskondade hulgas, ning kodumängudel ei käi meil staadionil kümneid tuhandeid poolehoidjaid, ja et meil pole ka maailmakuulsaid staarmängijaid, aga sellest olenemata, ta on oma, ning iga Eesti koondise mängu eelselt ning ajal valdab hoopis teine tunne kui näiteks kuulsal Maracanãl Prantsusmaa ja Saksamaa veerandfinaali jälgides.


Neljandaks, matkata on mõnus. Pole paremat kui enda füüsilist pingutust kuskil mägedes ilusa vaatega premeerida. Selle pisiku saime hiljuti Suurbritannias elades, kui paaril korral nii Inglismaa kui Walesi mägedes matkasime. Asi hakkas sedavõrd meeldima, et polnudki muud varianti kui kunagisse unistustepiirkonda Patagooniasse matkama sõita. Tagantjärele on veidi kahju, et me omi võimeid alahindasime ning mitmepäevase matkakogemuse puudumise tõttu, ei võtnud ette kuulsat W matka Torres del Paine mäeahelikus. Nagu Kadri ütleb, jääb kripeldama. Aga pole hullu, on põhjust tagasi minna, sest sealkandis on veel väga palju avastada.

Viiendaks räägiks veidi n-ö statistikast. Terve reisi jooksul pidasime ilusti kulupäevikut ning nüüd on hea vaadata, kuhu kõige rohkem raha raiskasime. Kõige kulukamaks osutus ettearvatult transport, mille upitas üles muidugi igasuguste siselendude rohkus, sellele järgnes majutus ning siis söök-jook. Keskmise päevaraha poolest oli otseloomulikult kõige kulukam Brasiilias, seda suuresti tänu MMile ning ülepaisutatud hindadele. Kõige odavamaks osutus Ecuador. Reisi pikkuseks kujunes meil 176 päeva.
Lennukitega õhkutõusmisi oli 17, maandumisi õnneks ka sama palju, kokku olime lennukites üle 50 tunni. Bussides veetsime 470 tundi ehk pea kolm nädalat, pikim sõit oli 23-tunnine, kui Argentiinas mööda Ruta 40  El Chalténist El Bolsóni liikusime. Laevades kulus meil 70 tundi, millest 95% moodustas paadisõit mööda Amazonase jõge. 5 ööd veetsime lennujaama põrandatel, 15 ööd bussides, üldse oli erinevaid ööbimiskohti kokku umbes 110.


Nüüd peale reisi on meilt mitmeid kordi küsitud, et Kus kõige rohkem meeldis? Mis oli kõige nõmedam koht? Kas nüüd lõpuks olete reisimisest väsinud? Kuhu järgmine reis siis viib? Kuhu soovitaksite minna? Kus oli kõige ilusam? Kas oli väga must? Kas hispaania keelt nüüd oskate? Mis te sõite seal? Kuhu tagasi läheksite? Jne. Maru raske on vastata nendele küsimustele, jah, kohati oli must ja prügi palju, samas oli kohti, kus isegi poes kilekotte ei antud, et loodust ei reostataks. Hispaania keelt jäi täpselt nii palju külge, et hädapärase aetud saaks. Sõime igasuguseid asju, üks parem kui teine, nälga ei jäänud. Nõmedaid kohti ei olnud, olid paar paika, kuhu võib-olla teist korda tagasi ei peaks minema. Aga kuhu tagasi? Palju on neid kohti, kas siis Patagoonia, Rio de Janeiro, Ecuador või Uyuni soolakõrb, aga milleks minna tagasi, kui saab minna edasi. Milleks järjekindlalt minna tagasi ühte ja samasse kohta, kui saab mälestustesse koguda järjest enam häid ja ilusaid elamusi kohtadest, kuhu tagasi tahaks.

See rikastabki, see avardab maailmapilti, see suurendab soovi reisida, sest ilusaid kohti maailmas on rohkem, kui üks inimene elu jooksul suudab läbi käia. Selle reisiga sai jälle ports ilusaid mälestusi kogutud. Eks see reisimine üks mõnus mitteakadeemiline enesetäiendamine ole. Lollimaks me nende käimistega vaevalt et jääme. Aitäh ja uute seiklusteni!



Reede, 18. juuli 2014

Ring on täis ehk tagasi Rios


Eelmine sissekanne sai lõpetatud suure matkamise lubadusega, aga laiskus võttis võimsust ning otsustasime Lopes Mendese rannale minna taksopaadiga. Palju lihtsamalt ning kiiremini sai kohale. Tegelikult paadiga otse randa ei saanudki, veidi tuli ikka metsavahel jalutada ka. Rand ise oli ilus, mõnus peenike liiv. Peesitamist saime nautida pea tunnikese, siis tõusis tuul ning kogu rahvamass pages puude alla varju, sest merelt tulev tumesinine pilv ei tõotanud head. Kössitasime ja külmetasime seal puude varjus pool tunnikest, siis otsustasime paadiga tagasi sõita, sest ei soovinud riskida sellega, et jääme tormi kätte ning õhtul mängu ei näegi. Õnneks saime peaaegu kohale, enne kui eriti hullusti kallama hakkas. Sai veel nalja visatud, et ju keegi kuskil seal üleval juba eelseisvale mängule mõeldes nutab, aga ega me siis veel teadnud, kudamoodi see õhtune Saksa-Brasiilia mäng kulgeb.

Meie seltskonnaga ühines ka üks saksa tüdruk meie hostelist, kes ei julenud üksi brasiillaste seas mängu vaadata. Rannabaaris oli õnneks teisigi Saksa toetajaid, nii oli üheskoos mõnusam seda Brasiilia õudusunenägu vaadata. Sakslased ei teadnud, kuidas peale neljandat väravat kõigele sellele reageerida ning kuidas käituda, rääkimata mis nägudega peale 7ndat väravat brasiillastele otsa vaadata. Täiesti müstiline õhtu.

Järgmisel päeval peesitasime juba hostelist mitte väga kaugele jääval rannal. Kõik meie suured plaanid matkamisest, paadituuridest ning muust põnevast, millega Ilha Grande saarel on võimalik tegeleda, jäidki teostamata. Niisama rannas mõnuleda oli ka hea. Järgmisel päeval elasime kaasa juba Hollandile, kahjuks ei õnnestunud neil aga  Argentiina kaitsest läbi murda.
Ilha Grandelt liikusime edasi pisikesse koloniaallinna Paraty'sse. Laeval trehvasime järjekordselt eestlast. Risto on selline vahva sell, kes hääletades ning juhutöid tehes siinmail rändab, hetkel koos sakslasest sõbrannaga, kellega töötati paar kuud Saksa koondise treeninglaagri külas, kus restoranis peaasjalikult mitusadat sealkandis baseeruvat saksa ajakirjanikku teenindati. Päris huvitav oli kuulata tema lugusid. Veetsime kaks õhtut lõbusasti üheskoos juttu puhudes. Õnneks Paratyl sadas, nii oligi meil jälle hea ettekääne, miks aeg tubaste toimingutega ehk ohtra söömisega sisustada. Paratylt sõitsime laupäeva hommikul juba kella seitsme ajal tagasi Rio de Janeirosse. Bronnisime endale kolm kohta Vidigali favelas asuvasse hostelisse.
Teel sinna sõitsime mööda uhkest Sheratoni hotellist, mille ümbruses palju saksa lippudega fänne. Nimelt peatus seal Saksa koondis. Hotelli ees seisis ka tiimi buss, siis oli meil jälle asi selge. Saksa võit oli kindel. Meie bussitabamine pole meid veel alt vedanud. Ja nagu me nüüd teame, nii ju läkski! Ei tea kellele neid ennustavaid kaheksajalgu ning muid veidraid loomi on vaja, kui teil on PeipsiKajakad, kes juba 2006. aastast on oma bussitabamistega täppi pannud.

Meie hostel asus suht kõrgel mäe otsas. Miskipärast ei tahtnud ükski takso meid üles viia ning mingi mototaksoga me oma kodinatega ka ei tahtnud ekstreemsõitu harrastama hakata. Hakkasime siis üles vantsima, kõigil üle 20 kilo turjal ja päike lagipähe lõõskamas.
Andis astuda. Vahepeal tekkis loobumismõte, aga soov oli jõuda kolmanda koha mänguks Fan Festile. Peale pooletunnist mäkketõusu ning tunnist puhkust liikusimegi Copacabanale. Rahvast oli juba piisavalt palju, nii ei õnnestunud meil enam Fan Festi alasse sisse saada. Vaatasime mängu veidi kaugemal. Brasiilia õudusunenägu jätkus, väga hambutu mäng. Vähemalt niigi palju oleks võinud oma rahvale rõõmu teha, et kolmaski koht koju jätta, aga oh ei.
Finaali päeval hakkasime juba varakult Copacabana suunas liikuma. Jõudsime sinna 4h enne mängu, kuid juba siis olid Fan Festile pääsemiseks paarisaja meetri pikkused järjekorrad. Enamuse moodustasid Argentiina koondise toetajad. Ilma finaalipiletita Argentiina fänne oli viimaste päevade jooksul Brasiiliasse sõitnud kümneid tuhandeid, kes siis valjuhäälselt oma meeskonda oli toetama tulnud. Eks neile oleks hästi meeldinud brasiillastele koht kätte näidada ning nende õuel suurt võitu tähistada. Nende sellekordse ürituse luhtas aga Saksmaa, kes teenitult selle turniiri võitis. Kuigi meie hoidsime ka Saksale pöialt, otsustasime mängule sinised särgid selga tõmmata, sest muidu iga nurga peal hüüti meile Alemanha, Deutchland, Germany. Ühesõnaga kõik peavad meid siinakandis sakslasteks. Või hollandlasteks.
Ja kuna me nagunii juba teadsime, et Saksa selle ürituse võidab, siis turvakaalutlustel oli sinine särk etem. Melu oli isegi Fan Festil megalahe. Ses mõttes oli ikka hea, et finaali pääses Argentiina. Nende toetajate pöörasus on imetlusväärne! Kaks ööpäeva sõidetakse kohale, et siis Rios kuskil rannas magada, tänavate äärde pargitud autode kõrval liha grillida ning siis suurelt ekraanilt üheskoos mängu vaadata, ja seda kõike lõbusate ja rõõmsate laulude saatel. Maradona es más grande que Pelé jne. Peale mängu olid aga nii mõnegi suurema kui väiksema fänni silmad pisarais ning ninaalsused tatised. Kahju oli ainult sellest, et Fan Festi suurel ekraanil ei näidatud miskipärast autasustamist. Ei teagi kas seda tehti turvakaalutluste tõttu?!? Meile selline lahendus igatahes ei meeldinud. Peale mängu istusime veel mõnes baaris ning siis veensime ühe taskojuhi ära, et ta meid ikka favelasse tagasi ka viiks. Esmaspäeval hakkasime juba varakult liikuma. Meil oli plaan Búziosse sõita Liis tahtis ka veidi Rio vaatamisväärsustega tutvuda.
Esiteks oli aga plaanis teha kiirkülastus FIFA ametlikku nännipoodi. Oh õudust! Esiteks istusime tunnikese ummikus, siis ootasime pool tundi järjekorras, et sinna suurde valgesse telki tehtud poodi sisse saaks. Kui siis lõpuks sinna tõotatud maale saime, oli lettidele alles jäänud vaid saast. Plasttopsid, T-särgid Fuleco pildiga, mõned õnnetud plätad ning ülikallid spetsveinid. Ohtralt igasugu mõttetuid võtmehoidjaid ning pastakaid. Rahvas hullus, kui pappkastides toodi juurde FIFA kirjadega plastkotte. Kogu selle kraami eest tasumiseks tuli jälle järjekorras seista. Keerasime otsa ringi ja tegime sääred. Viskasime Liisi Sugar Loaf'i juurde ära, kus teda ootas ees järjekordne saba, et mäe otsa sõita.
Meie tiksusime taksos vaikselt bussijaama poole. Sinna jõudes oli näha suurt rahvahulka. Õnneks kellelgi teisel Búziosse suurt asja polnud, nii saime suurema vaevata järgmisele bussile piletid. Búzios on siis selline rannakuurort, mis eriti popp just argentiinlaste seas. Seal sai jälle hispaania keelt purssida. Tegime lühikese paadituuri ja vedelesime rannas. Ostsime kotitäie Havaianase kummiplätasid, sõime head itaalia jäätist ning pakkisime kotte. Reisi viimased kaks päeva veetsime aga Rios. Jalutasime taaskord Copacabanal, jõime açaid, sõime grill-liha, kastsime varbad karastavasse ookeani ning nautisime viimaseid mõnusaid päevi "talvises" Rio de Janeiros.
Veidi imelik ja kurb oli Copacabana rannal liikudes näha Fan Festi varemeid. Vaid mõned päevad tagasi oli see fännide kogunemiskohaks. Kuidagi vaikseks on jäänud, isegi fänninänni pood oli suletud. Egas midagi, tuleb meilgi kodu poole lennata.


Esmaspäev, 7. juuli 2014

MMi lainel


Istume siin turistikal Ilha Grande saarel ning naudime Brasiilia talve. Päeval on mõnusasti üle 25 kraadi sooja ning päike paistab. Veedame järgmised kolm päeva siin, et varbaid merevees leotada. Liigume nüüd aga mälestustes tagasi juuni keskpaika. Juuni teisel nädalal jõudsime Brasiilia Amazonasesse.
Manauses oli põrgulikult kuum, niiske ja nätske. Siiski võtsime end kokku ning vedasime end ühel päeval kesklinna avastama. Ega Manauses suurt midagi erilist vaadata pole, vaid Teatro Amazonas ning veel paar huvitavamat hoonet. Tänavad olid muidugi kõikvõimalikku Brasiilia värvides fännisümboolikat ning muud kraami täis. FIFA piletikeskusest võtsime oma piletid ka ära, mida järgmised paar nädalat eluhinnaga turvata tuli. 2014. aasta MMi avamängu käisime vaatamas Manause Fan Festil. Läksime ilusti varakult kohale, et hea varjuline koht leida.

Õnneks oli ühisvaatamine Rio Negro kallastel ning aeg-ajalt paar tuuleiili paitas palet ning leevendas palavat olemist. Brasiillastele esines eduka õhtu lõppedes suurel laval ka kohalik poppstaar, selline Michel Telo ja Gustavo Lima kanti laulumees. Seal rahvamöllus leidis üks kohalik ajakirjanik meid üles ning vaatas, et me küll kohalike moodi välja ei näe, kohe tahtis intervjuud ka teha. Egas me kadedad olnud, jagasime omi mõtteid ning muljeid sellest üle 30 000 inimese kohale meelitanud Fan Festist.

Järgmisel päeval piirdusime ümbruskonna avastamisega. Jalutasime poodi ning siis tagasi konditsioneeritud tuppa. Seal mõnusas jahedas toas oli hea vaadata kuidas Holland Hispaania hävitas. Laupäeval, 14. juunil, seadsime sammud Arena Amazonasele, et vaadata Inglismaa ja Itaalia mängu. Atmosfäär oli lahe, vaade hea ning mäng OK. Hea oli vahelduseks pingevabalt mängu jälgida. Kuna me kumbki pole nende satside suurematsorti austajad, siis sai mugavalt mängu jälgida ning lihtsalt nautida.
Enamus staadionile kohaletulnuist elas kaasa Itaaliale, kuigi inglasi oli ka oma kümme tuhat vähemalt. Kõik kohalikud toetasid Itaaliat aga just seetõttu, et Inglismaa koondisel ja selle juhtkonnal ei jagunud enne MMi algust just palju kiidusõnu Manause kui mängupaiga kohta. Ega kohalikud sellele hästi ei vaadanud ning väljendasid seda Inglismaad välja vilistades. Nüüd tagantjärgi on päris huvitav tõdeda, et enne MMi üheks põnevusmänguks kroonitud mats oli hoopistükis luuserite mõõduvõtt, sest kummagil koondisel ei õnnestunud nn surmagrupist edasi saada. Tore tõdeda, et õnnestus seda "olulist" mängu kaeda. Aga ei saa kurta. Ikka oli tore.

Peale mängu suundusime kohe lennujaama, sest kella kahe ajal hommikul väljus meie lend Fortalezasse. Lennujaam oli fänne ääreni täis. Tundus, et väga paljud ei vaevanud enda pead Manauses öömaja leidmisega ning lendasid kas siis nt Salvadorist või Riost mängu vaatama ning öösel tagasi. Meie lendasime kahe vahemaandumisega Fortalezasse, kus oli enne bussi peale minekut paar tunnikest aega ringi vaadata. Peale südaööd jõudsime aga mõnusasse mereäärsese külla Jericoacoarasse. Veetsime seal 3 päeva. Peatusime ühes pousadas, mida peab Moskvast pärit venelanna, käisime tuuril ning leotasime varbaid soojas vees. Kahjuks suuremat sorti suplust seekord ette ei võtnud, sest see konditsioneeritud õhus viibimine tekitas meile tatise nina ning nii tuli end Jeris olles veits tohterdada. Nii tuligi meil piirduda viludas istumise ja jalka vaatamisega. Milline piin, eksole!?! Jericoacoara ise on ilus pisike liivaste tänavatega külake, kus hää paar päeva lihtsalt puhata. Jerist liikusime ööbussiga tagasi Fortalezasse, kust edasi pea 9-tunnine sõit Natal'i. Kui me siis kella 18 ajal Natal'i bussijaama jõudsime, selgus, et viimane buss Pipasse väljus tund aega tagasi. Nii ei jäänud meil muud üle kui taksojuhtidega hinda kaubelda ning avada rahakotisuu, et maksta ühe tunnine taksosõit mereäärsesse väikelinna Pipasse.
Pipa on pisike kuurort. Palju hosteleid ning pousadasid, restorane ning baare. Linnakese lähedal on palju ilusaid randu, kus võib ka delfiinidega koos ujuda. Sinnakanti oli endale baasi rajanud suurem hulk Uruguay koondise toetajaid, kes siis tänavatel Inglismaa üle saavutatud võitu tähistasid. Pipalt liikusime edasi Recifesse, kus peatusime couchsurfer Silvia ja tema pere juures, järgmisel päeval suundusime Recife külje all asuvasse Olinda linna, mis on ilus pisike koloniaalne linnake. Õhtul istusime aga bussi peale ning sõitsime 14 tundi Salvadori.
Jõudsime juba varakult linna, panime kotid hostelisse ning siis linnaga tutvuma. Ka siinkandis peetakse 23ndal juunil suuremat sorti pidu. Linn oli ehitud, toimusid igasugu kontserdid, lisaks näidati igalpool suurematel ja väiksematel ekraanidel Brasiilia koondise viimast alagrupimängu. Salvadori vanalinn on muidugi väga ilus ja värviline, tugevate Aafrika mõjutustega linnake. Kahju oli ainult sellest, et 24. juuni oli neil nii suur pidu, et FanFestil polnud pea ühtki inimhinge tööl. Nii ei olnud mingit mängude ühisvaatamist loota. Väga imelik. Neid hapude nägudega jalkasõpru hulkus seal teisigi. Terve linn oli kui väljasurnud, ainult vanalinnas oli veel elu. Nii olid sealsed tänavad paksult inimesi täis, kes siis kohaliku muusika saatel puusi nõksutasid.
Salvadorist lendasime Brasiliasse, et 26ndal vaadata Portugali ja Ghana mängu. Staadion oli ilus, kahjuks mängust suurt midagi ei olenenud. Teisel poolajal tundus, et kumbki pool polnud jalgpalli mängimisest eriti huvitatud. Pealinn ise on suht hajali ning raske oli leida kohta, kus mängujärgset melu nautida.
Peale järjekordset nn kaotajate mängu lendasime Brasiliast Foz do Iguazusse Argentiina, Brasiilia ja Paraguai piiri ääres. Viimasel ajal on sealkandis üpris palju sadanud, nii veetsime kaks vihmast päeva Lõuna-Ameerika üht suurimat vaatamisväärsust imetledes. Juga ise asub Argentiina ja Brasiilia piiril. Lähivaadeteks pidavat parem olema Argentiina pool ning panoraamvaadeteks Brasiilia osa. Kahjuks oli vett aga liiga palju, nii olid paljud rajad suletud, osa teedest ja vaateplatvormidest, mis on ehitatud joa kohale, oli tulvavete poolt ära uhutud. Tol päeval ei korraldatud isegi paadituure joa alla, sest olevat liiga ohtlik olnud. Teisel päeval trotsisime järjekordet nirudat ilma ning vaatasime Brasiilia poole ka üle. Sellise ohtra veemassi juures oli sealt vaade parem. Kohutavalt palju mässavat ja vahutavat pruunikat vett. Mõnes mõttes oli huvitav, et nägime juga just sellise võimsa veeseinana. On olnud ka aastaid, kui põua ajal on vaid paar niret.

Iguazust lendasime 30. juuni varahommikul Sao Paolosse, kus saime kokku Liisiga, kes alagrupimängude ajal töötas Cuiabas FIFA vabatahtlikuna. Meie otsustasime suurlinna eirata ning otse lennujaamast bussijaama suunduda ning sealt edasi rahulikumasse ja väiksemasse kohta sõita. Järgmised kaks päeva veetsime eestlaste juures Ubatubas.
Paar eriti tšilli päeva, vaatasime Wilsoni juures rannabaaris jalkat, sõime Pandoras merekarbi pastat ning peesitasime niisama. Vahelduseks oli täitsa mõnus ilma ringi trallimata olla. Mereäär on sealkandis väga ilus, ilm oli meiesugustele põhjamaalastele täitsa paras. Brasiilia talvine 23 on ju meie korralik suvi. Ubatubast sõitsime 3. juuli õhtul Rio de Janeirosse. Saime luksuslikult ja tervelt kohale. Luksust lisas auto ning tervelt tänu õnnele, sest kohalikel autojuhtidel on siin küll üks surmasoov kuklas. Ropp kihutamine, kiirendamine, järsud pidurdused ja seda kõike suht kurvilisel teel. Piirang 80 km/h tähendab just seda, et nüüd on aeg gaasipedaali vajutada ning vähemalt 140 sisse saada. Kurvi tuleks ka siseneda 120ga, möödasõitu sooritada pimedates kurvides, pikivahest ei maksa üldse rääkida, seda lihtsalt ei eksisteeri. Paar korda päästis hullemast korraliku Saksa auto töökorras pidurid ning juhi kiirem reageering. Aga selline riskipiiril sõitmine on siin reegel, on siis tegemist auto või bussijuhtidega. See, et sul taga istuvad ka inimesed, kes kurvides oma istmetel ühelt poolt teise lendavad, ei oma mingit rolli. Selline loopimine ning loksumine on normaalne. Sellistel hetkedel ei jää muud üle kui silmad kinni pigistada ning usaldada juhti, kes tunneb teed. Sel korral vedas. Rios peatusime kesklinnast veidi eemal Recreio linnaosas. Ilus elamurajoon pika rannaribaga.

4. juulil käisime ka Maracanãl MMi veerandfinaali vaatamas. Sel korral võtsid mõõtu Prantsusmaa ja Saksamaa. Mäng iseeneset erilist muljet ei jätnud, staadionil tekkis küll hea atmosfäär. Väga palju oli erinevatest maailmanurkadest kokku tulnud jalkafänne. Lisaks prantslastele, sakslastele ja muidugi kohalikele oli ka nt ungarlasi, vietnamlasi, hindusid, iisraelasi, soomlasi jt. Kahjuks Liisil ei vedanud ning tal ei õnnestunudki mängule piletit hankida, aga tema sini-must-valge trikoloor käis jalgpallipühamus Maracanãl ikkagi ära. Peale mängu siirdusime Barra linnaossa Brasiilia ning Kolumbia mängu vaatama.
Järgmisel päeval sõitsime aga Copacabanale FIFA FanFestile teisi veerandfinaale vaatama. Pidu nii argentiinlaste kui ka hollandlaste seas võis alata, mõlemaid jätkus Riosse omajagu. Poolfinaale vaatame juba veidi rahulikumas keskkonnas ehk pisikesel Ilha Grande saarel. Nüüd läheme ja matkame ühele eraldatud rannale.

Kolmapäev, 11. juuni 2014

Ja olemegi tagasi Brasiilias


Jõudsime eile peale 3-päevast laevasõitu mööda Amazonase jõge Manausse. Selgelt ülerahvastatud alus. Laupäeval startis Tabatingast, Kolumbia, Brasiilia ja Peruu piiri äärest, kaks laeva Manause poole teele. Olime juba kell 8 hommikul sadamas valmis, et kell 12 väljuda. Sinna jõudes valitses segadus, erinevatel inimestel näitasid piletid erinevat kellaaega ning laeva. Siis selgus muidugi, et meie mahume laevale Voyager IV, mis väljub hoopis kell kaks päeval. Laevale hakati laskma juba 11st, sest politsei kontrollis kõikide reisiliste pagasi läbi. Siis tuli kiiresti endale ja oma võrkkiigele, mis tuli eelnevalt koos vajaminevate köitega valmis osta, laeval hea koht leida. Kahjuks olime meie suht rivi lõpus, nii pidime leppima kohaga esimesel tekil ning mahutasime oma võrkkiiged kohalike vahele.
Kadri oli kuidagimoodi ebamugavalt posti ääres ning Triin poolenisti teise võrkkiige all, sest kui ruumi enam pole, siis pannakse osad kiiged lihtsalt teiste kohale ja kõrgemale lae alla. Tegelikult olid mõlemad laevad turistide päralt. Jalkafänne oli üleilma kokku tulnud- oli inglasi, sakslasi, belglasi, ameeriklasi, austraallasi, kolumbialasi, mehhiklasi jt. Suht kirev ja lõbus seltskond ning need 3 päeva laevas möödusid kiiresti. Sai loetud, tukutud ja söödud, sest 3 toidukorda on pileti hinna sees. Söök oli maitsev ja küllaldane, ainult et toidu säilitamise ja hoidmise tingimused jätsid soovida. Seni veel on kõhud korras...

Nüüd alustame sealt kus jutt pooleli jäi. Máncorast, Peruust, sõitsime 18. mail Ecuadori. Piiriületus oli kiire ning peale paari bussivahetust leidsime end Cuencast. Veetsime seal jalutades ning mõnusas Maria's Alemania kohvikus saiakesi mugides ühe päeva. Tutvusime ka nn Panama mütsi valmistamise kunsti ja ajalooga. Niiet neile, kes veel ei teadnud, neid kuulsaid Panama kübaraid valmistatakse Ecuadoris, nimi lihtsalt on veits eksitav.

Kahjuks oli meil juba Peruus olles selge, et Ecuadori ja Kolumbia avastamiseks jääb meil aega väheks. Nii tuli meil Ecuadori vaatamisväärsuste hulgast teha valik, et kuhu minna ja mida teha. Kuna sel reisil pole meil olnud võimalust niisama rannas peesitada, siis otsustasime Ecuadoris just rannikut minna avastama. Veetsime siis mõned päevad Montañita ja Puerto Lopezi kandis Vaikse ookeani sooja vett nautides. Käisime ka Isla de la Platal, mis on ristitud nn vaesemehe Galapagoseks.
Ega jah, suurt rikkust seal ei esinenud. Nägime ühtesid siniste lestadega, ning teisi, punaste kurgualuste paunadega linde. Taimestik oli kõrbenud ning isegi pilvise ilmaga oli maru palav. Päeva teises pooles lasti pooleks tunniks snorgeldama ka, kuigi ühtegi kala ega koralli ei õnnestunud näha. Kui ikkagi eriline linnuhuviline pole, siis ei pea sinna saarele küll poolteist tundi ookeanilainetes loksuma.
Viimased kaks ööd ookeani ääres veetsime eriti mõnusas Hosteria Mandalas Puerto Lopezis. See selline bootanikaaeda rajatud mõnus väikeste majakestega hotellike. Meil oli hubane kahene bungalow suure terrassiga, kus sai võrkkiiges niisama lebotada. Peamajas oli restoran, kust sai maitsvat itaalia jäätist, teisel korrusel oli suur muusikainstrumentide valikuga ühistuba, kus lisaks veel valik lauamänge ning suur raamatukogu, kus sai juba läbiloetud raamatud uute vastu vahetada.
Sealt, kapi alumiselt riiulilt, leidsime ka ühe eestikeelse raamatu- Kreutzwaldi "Kilplased". Nimelt olevat mingi 10 aastat tagasi ühe kuu jooksul seal mitmeid eestlasi peatunud, KLM-il olevat olnud mingi Lõuna-Ameerika lendude soodukas. Peale seda ei ühtki eestlast. Seal oli nii mõnus, et kohe kuidagi ei raatsinud kotti selga tõmmata ning ära minna. Aga minna tuli, terve päeva liikusime erinevate bussidega u 12h pealinna lähedal olevasse külla Mindosse. Sõitsime läbi banaani- ja kakaoistanduste.
Mindos käisime Mariposase liblikafarmis ning tutvusime El Quetzalis šokolaadi tegemise kunstiga. Sai ka erinevaid näidiseid maitsta. Kogu tootmine ses pisikeses ettevõttes käib käsitsi. Kõige paremaks (maitse)elamuseks oli aga seal küpsetatav brownie, too šokolaadipomm oli niivõrd hea, et otsustasime järgmisel päeval tagasi minna, et enne Quitosse sõitu veel suur tükk pintslisse pista.

Quitos peatusime üle pika aja taas couchsurferite juures. Meie majutajateks olid kohalik poiss David ning poolakas Joanna, kes sündinud Tallinnas. Olevat vanemate sõnul elanud Lasnamäel, mitte kaugel Lauluväljakust, enne kui tagasi Poola koliti.
Quito ise on ilus linn. Ajaloolises osa on palju katedraale ning koloniaalseid hooneid, veidi eemale jääb restoranide, ööklubide ning hotellide piirkond, kus siis enamus turiste õhtut veedab. Seal oli tunda juba MMi hõngu. Restodes ja pubides olid osalevate riikide lipud üleval, müüdi Ecuadori koondise särke ning elati juba suure peo ootuses. Quitost sõitsime 2,5 tunni kaugusel olevasse Otavalo linna, kus laupäeviti toimub üks Lõuna-Ameerika suurimaid turge. Ärkasimegi umbes kuue ajal, et varakult kohal olla. Juba kella 7 ajal olid tänavad rahavast täis ning linna ääres asuval platsil, kus toimus loomaturg, oli kauplemine juba täies hoos. Ümbruskonnast on kohalikud oma traditsioonilistes rõivastes tulnud kokku ostma, müüma ja niisama uudistama.

Osta sai igasugu elusloomi: lehmi, vasikaid, sigu, põrssaid, kanu, tibusid, kalkuneid, kassi- ja koerapoegi, hamstreid, lambaid jne. Vaatamist oli nii palju, et alles hiljem tärkas, et oleks võinud ometi uurida palju need loomad ka maksid. Väiksena oli kunagi suur soov endale üks vasikas koju vedada, öeldi, et pole kuhugi panna, kuigi oma lapsemõistusega oleks kööki gaasikappi tahtnud mahutada, esialgu vast oleks äragi mahtunud, aga pärast... siit Ecuadorist oleks vast isegi rahaliselt ühe vasika osta jaksanud.
Oleks tahtnud terve päeva seal passida, aga plaan oli õhtuks Kolumbiasse jõuda. Nii tegime ka nn nänniturul kiire tiiru. Igasugu suveniire ning muud kraami müüdi. Vaipu, võrkkiikesid, kampsuneid, mütse, maale, ehteid jne. Enamuses oli tegemist masstoodanguga, mida varem juba kõikjal nähtud. Polnudki nagu suurt midagi võtta. Paar maali toppisime ikka kuskile kotti ära. Peale seda juba kolme erineva bussiga piirile. Piiril muidugi üritasid Ecuadori ametnikud meile väita, et neil mingi süsteem näitab, et meie kaks vajame Kolumbiasse sisenemiseks viisat. Mitte ei tahtnud meid uskuda, selle asemel pidi Triin üle silla kappama ning Kolumbia ametnike käest järgi küsima, et kas ikka on viisavaba sisenemine või ei. Selle asemel, et seal lollimoodi ringi vehkida oleks võinud lihtsalt kuskil nurga taga 10 min seista ning siis võidukalt teavitada, et jah, tõesti, meie Eesti Vabariigi kodanikud, ei vaja Kolumbiasse sisenemiseks viisat!

Kolumbias ei soovitatud öösel piiri äärest Popayáni sõita, kuna sealkandis pidavat turvalisusega endiselt probleeme olema. Nii veetsime öö Pastos, kus varahommikul liikusime koloniaallinna Popayáni, kus veetsime pealelõuna ringi kõndides. Järgmise päeva veetsime bussis. Sõitsime u 14h Cali kaudu Bogotásse. Paar korda peeti buss automaatidega sõdurite poolt kinni ning kontrolliti reisiliste dokumente. Üldse oli teede ääres päris palju relvastatud sõjaväelasi näha. Esimese öö Bogotás veetsime hostelis, kaks järgnevat couchsurferi Sebastiani juures kesklinnas 31. korruse korteris. Bogotá on suht äärmuslik linn. Vanalinnas on palju kenasid hooneid, eemal, põhjapool on nn rikaste rajoon, kus uhkete autodega sõidetakse kallite restoranide ette või käiakse lukskaupade poodides. Lõunapool ajaloolist linnasüdant on aga favelad, vaid mõne bloki kaugusel presidendipaleest. Ja seal see siis juhtuski. Tuli üks pätt päise päeva ajal ning võttis Kadri telefoni ära. Eks meil ka veits süüd- peale nelja kuud olime muutunud julgemaks. Teed pilti ilma enda ümber kõiki kahtlustamata, ei peida kõiki asju kuskile riiete alla. Väga väle vend oli. Haaras telefonist, teise käega lükkas Kadri munakivitänavale pikali, ja pistis jooksu. Vastutulevad inimesed tõmbasid kahte lehte laiali, keegi ei üritanud pätti takistada. Ja nii ta kadus koos Kadri katkise ekraani ning sita akuga mobiiliga kuskile agulisse. Kohalikud jooksid meie kisamise peale majadest välja, Kadri aidati püsti, keegi ulatas klaasi veega, üks tädi oli täis medõe rõivas mingi kreemiga hakkamas. Asus kohe Kadri marraskil küünarnukki tohterdama. Tegemist olevat pättide seas väga "popi" kohaga, kus turiste passida. Aga jah, eks edaspidi tuleb tähelepanelikum olla ning kukla taha ka silmad tekitada.

Meie majutaja Sebastian oli aga kohe valmis abistama. Uut telefoni läheb ikka tarvis. Pani siis oma ülikoolikaaslaste gruppi kuulutuse, et ostab kasutatud telefoni. Ei läinud eriti aegagi mööda, kui juba oli viis pakkumist letis. Müüdi Samsunge, BlackBerriesid ja muud. Üldse pidavat see väga popp internetigrupp olema, kus saab igasugu tehnoloogilisi vidinaid osta. Lõpuks ostis Kadri hoopis Sebastiani sakslasest korterikaaslase katkise ekraaniga LG telefoni 50 dollari eest. Saab jälle netti ja pilti (kehva kvaliteediga) teha, tuju mõneks ajaks jälle hea.

5. juuni hommikul lendasime Bogotást Leticiasse Amazoni jõe äärde. Lend oli viimse kohani välja müüdud, turiste vooris linna päris palju. Meie hosteli reserveering oli kuskile internetiavarustesse kaduma läinud, nii tuli viimasel minutil midagi uut leida. Piletid laevale soovitati ka juba ette ära osta ning oodates politseis passikontrolli järjekorras koos paarikümne turistiga võis tunda MMi lähenemist, sest enamus oli minemas tolle 3-päevase laevaga Manausse MMile mänge vaatama.
Kui oleks olnud soovi oma pileteid müüa, siis potensiaalsetest klientidest seal puudus polnud. Aga oh ei. Need piletid pole müügiks!
Hetkel peatume Manause äärelinnas kodumajutuses. Keegi peale portugali keele miskit muud ei räägi, aga samas ollakse väga sõbralikud ning google translatori abiga saab hädapärase aetud. Järgneva kahe nädala jooksul rendidakse siin majas olevad ruumid välja ning tehakse raha. Mõnusalt kodune on, ja mis peaasi, siin on konditsioneer. See siin 35-kraadises Amazoni džunglis asuvas miljonilinnas on ikka üks oluline asi küll. Nüüd üritame aga paar päeva kuumas kliimas vastu pidada. Täna üks kiire linnaring ja laupäeval ka esimene staadionikülastus!


Pühapäev, 18. mai 2014

Machu Picchu ning muust Peruus nähtust-tehtust


Käes on maikuu keskpaik ning oleme jõudnud Peruu põhjaossa. Nüüdseks on juba üle poole reisist seljataga ning muljeid omajagu, vaja veel viimase paari nädala sündmused üles märkida.
 
Boliivias veedetud viimasel nädalal käisime ka jalgrattatuuril firmaga Barracuda Biking. Sõitsime suurel kiirusel mäeserval olevat kitsukest teed pidi alla ja seda umbes 60 kilomeetrit. Olenemata sellest, et see on hinnatud maailma kõige ohtlikumaks ehk surmateeks, oleme endiselt täie tervise juures ning tiksume edasi seigelda. Tegemist on muidugi hullu turismiatraktsiooniga. Firmasid, kelle vahel valida on mitukümmend ning hinnaskaala vägagi erinev. Meie kõige kallimat ei valinud, kõige odavama kasuks ka ei otsustanud, kuna on olnud juhuseid, et odavamate tuurioperaatorite jalgrattad on nii logud, et pidurid ei tööta, sadul kukub poole sõidu pealt ära ning üldse krigisevad ja kolisevad. Sõitu alustatakse umbes 4600m pealt ning kokku on laskumist 3000m jagu, niiet kõrgusekartlikkele inimestele täiesti tõsine ettevõtmine.
Kohati olid kuristikud ikka väga hullud, õnneks enamus ajast polnud mahti sügavustesse vahtida, tuli keskenduda enda ees olevale kitsale kivisele rajale. Üheks ompäraks on ka see, et sel teel käib sõitmine vasakul pool, niiet alla vuhised alati kuristiku serva pidi, õnneks suuremat autoliiklust sel teel enam ei ole, sest valminud on uus lõik, nii kasutavad seda surmateed enamasti ainult seiklusi otsivad tursitid, kelledest puudust muidugi pole. Meie giidi sõnul on lisaks sadadele autoõnnetuste ohvritele sel teel elu andnud umbes 24 ratturit. Riste oli tee ääres muidugi hirmuäratavalt palju, aga kui sul ikka mõistus peas ning soov ka homset päeva näha, lollimoodi riskima ei hakka ning ettevaatlikult (loe: kramplikult ja pidevalt pidurdades) sõidad, siis saab mäest elusalt ka alla. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et kui aega ja viitsimist on, siin soovitame soojalt.

La Pazist sõitsime Titicaca järve äärde Copacabanasse, mis asub 3800m kõrgusel ning veetsime seal kaks viimast päeva Boliivias. Käisime paadituuril Isla del Solil ning jalutasime saare põhja- ja lõunaosas. Täitsa ilus kant, eriti tore on see, et siinkandis kannavad kohalikud naised uhkusega traditsioonilisi rõivaid ning peakatteid. Ahjaa, nende kübaratega olevat see lugu, et tegelikult olid need mõeldud meestele. Ehk siis kunagi paar sajandit tagasi saadeti Euroopast Boliivia kaevuritele koormate viisi neid peakatteid, sest arvati, et tegemist on niivõrd lühikest kasvu inimestega, et küllap nende pea ümbermõõt ka suht väike, aga võta näpust, pead on neil sama suured kui eurooplastelgi. Ega siis hakatud kogu seda koormat tagasi ka saatma, väideti, et tegelikult ongi tegemist väga popi naistemoega Euroopas.
Eks siis kohalikud naised võtsid ka selle moeröögatuse omaks ja seda tänapäevani. Olenevalt sellest, kuidas too torbik peas asetseb, saab öelda, kas tegemist on abielus, vallalise või lesega. Eriti põnev nähtus on see, et kui sadama hakkab, siis urgitsevad kõik daamid taskust kilekoti välja ning mässivad kübara sellesse ja nii juba ühes kilekotiga rändab too asjandus tagasi pähe.

Aprilli lõpus jõudsime ka Peruusse. Võtsime suuna Arequipale, kus Triin sai mingisuguse kõhutaudi, väänles valudes pool päeva, siis sai lõpuks vaevast lahti. Otseses mõttes. Järgmisel päeval sai juba ka väike linnatuur tehtud ning siis Colca kanjonisse, mis on kaks korda sügavam kui Suur Kanjon USAs. See on ka Peruu üheks külastatavaimaks kohaks. Eriti populaarne on seal varahommikuti kondorite vaatamine, neid sinna juba jagub, aga turiste on seal ikkagi tunduvalt rokhem kui neid linde.
Enamik reisilisi teeb sealkandis ka paaripäevase giidiga matka. Meil polnud erilist tahtmist kellegi tempos tatsata, nii otsustasime omal käel päevase retke ette võtta. Ütleme kohe ära, et üks loll plaan. No milleks on vaja end terve päev piinata. Ühe hooga 1200m laskumist, siis mingil suvalisel oaasil tunnike puhkust ning tagasi üles. Juttude järgi pidi võtma 3,5 tundi aega, jajah, meil läks nii kaua, et alles õhtupimeduses saime tagasi hostelisse. Kõrguste vahe, väsimus ning paaripäevatagune pasataud absoluutselt ei soosinud meie seekordset sooritust. Normaalsed inimesed ikka läksid eelmisel õhtul sinna oaasi ööbima ning siis varahommikul tagasi, mitte meie kombel pealelõunasel ajal põrgukuumuses. Peale seda retke sättisime end ööbussile suunaga Cuscole.

Cusco on väga ilus ajalooline linn, natuke sant ilm oli aga muidu täitsa tore. Jalutasime terve päeva ringi, sõime eht läänelikku hommikusööki seljakotirändurite ühes meeliskohas  Jack's Cafe ja vaatasime jalkat kohalikus Iiri pubis. Järgmisel päeval suundusime Agua Calientesesse. Kui me terve selle reisi jooksul oleme üritanud suht soodsalt reisida, kasutada kondimootorit niipalju kui võimalik ja üldse säästa, siis Machu Picchule otsustasime minna eht turistlikkul kombel, ehk rongi ja bussiga ning vähese vaevaga.
Kui keegi on juhtunud vaatama Kanal 2 saadet Kaks Kanget, siis vast teavad Margna ning Jõekalda erinevaid reisistiile. No seni üritame nii igal võimalusel nö Margnat teha ehk võimalikult soodsalt reisida, siis sel korral, Machupicchule minnes, tegime Jõekaldat. Soliidselt, puhtalt ning värskena rongi ja bussiga kohale. Ei mingit enesepiinamist 4-päevasel inkamatkal, isegi sissepääsuni otsutasime minna bussiga ning vältida kahetunnist matka mööda treppe üles.

Kuna igal pool soovitati Machu Picchule minna varahommikul, et vältida rahvamasse, siis ajasime end juba 5 ajal maast lahti, et 5.30 esimese bussiga sissepääsuni sõita. Selline kaval plaan oli aga veel ligikaudu kolmesajal inimesel, kes meiega tol varahommikul bussi ootasid. Me mahtusime alles kümnenda bussi peale!!! Külastajaid igatahes jagus, tipphooajal pidavat neid varemeid külastama ligi 3000 inimest päevas. Kõige parem on see, et tegelikult pole ajaloolased ning muud targad selgusele jõudnud, et milleks see linn sinna omal ajal rajatud oli. 

Peale Machu Picchut käisime ka Ollantaytambo varemetes ning siis Cuscosse tagasi, kust sõitsime pea 20 tundi bussiga Icasse. Õnneks Cruz del Sur'i buss oli võimas- laiad nahkistmed, personaalne telekas, toitlustus ja muud mugavused. Samas bussijuhid on ikka endiselt hulljulged ning kimavad kitsastel kurvilistel teedel elu eest. Nii juhtuski, et hommikul kella viie ajal leidsime end peale korralikku raksatust kiviseinast. Eks vastutulnud suure veoki juht ei tahtnud oodata ning meid kurvis mööda lasta, mille peale meie bussijuht hullema vältimiseks kiviseina rammis. Tulemuseks oli see, et bussi tagarehvid olid kraavis ja buss toetus raskusega kaljunukile. Tunnike pusimist ning sõitsime edasi kõrbeoaasi Huacachina poole, kus tegime lühikese liivalauatamise ja buggy tuuri. Too buggy on siis selline putukalaadse väljanähemisega sõiduriist, kus 10 turisti rihmadega kinnitatult loksuvad mööda liivadüüne üles-alla sõites. Vahepeal on ikka päris õudne, ega muu aita, kui silmad kinni pigistada ning vaid vahel piiluda, milliste hullude manöövritega järgmiseks hakkama saadakse. Hullem sõit kui Ameerika mägedel kuskil lõbustuspargis. Oli üpris lõbus.

Kolm päeva veetsime Peruu pealinnas Limas.
Ööbisime Miraflorese linnaosas, mis on suht ameerikaliku olemisega koht. Väga viisakas, puhas, korralikud poed, restoranid, esindatud on kõik Ameerika brändid alustades Starbucksi, Dunkin Donutsi ja lõpetades KFCga. Kesklinn seevastu on veidi kulunuma olemisega. Seal on ilusad katedraalid, kirikud ning muud koloniaalsed hooned, samas ka veidi räpasem. Üldse on Lima tohutusuur linn, kus elab vist üle 7 miljoni inimese.
Limas osalesime ka lühikesel kokanduskursusel SkyKitchenis, kus õppisime tegema nelja traditsioonilist Peruu toitu: mahedat kartuli, avokaado ja kana vormi, vürtsikat ning ohtra sibulaga toorest valget kala ehk cebichet, loomaliha riisi ja friikatega ning rasvast imbuvaid sõõrikuid. Loodetavasti midagi õpitust ka kinnistus, et siis kunagi koduste vahenditega järgi proovida. Ise ka ei jõua ära imestada, milliste maitsvate roogadega hakkama saime.

Limas istusime jällegi bussi peale ning sõitsime 8 tundi sisemaale, et jõuda mägedesse, ning kohta nimega Huaraz. Seal tegime ühe päevase matka Laguna 69 juurde.
Aega kulus umbes 6 tundi, tegelikult rada reljeefilt raske polnudki, võhmale võttis see, et matka alustasime 3800m pealt ning tõusime 4400 peale. Õhk oli hõre, vaated ilusad. Kahjuks laguuni äärde jõudes oli ilm pilves ning vaated mägedele jäid meil sel korral nägemata. Üritasime seda puudujääki veits korvata ning sõitsime järgmisel päeval taksoga ühe teise järve äärde. Laguna Parón asub siis Carazi linnast 32 km kaugusel, meil võttis sinna jõudmine 2 tundi aega, sest tee ketras muudkui üles ja üles ja üles. Jälle u 2000m jagu tõusu, sel korral õnneks taksos istudes.

Carazist võtsime järjekordse ööbussi, mis meid nüüd ookeani äärde Trujillosse viis. Peatusime seal lähedal asuvas surfarite väikelinnas Huanchacos 3 päeva, mitte seetõttu, et meile õudsalt oleks meeldinud too kole liivane rand, või tühi kõrbelinn, või, et me oleks läbi käinud kõik lähedalolevad Kolumbuse eelsed Chan Chani paleed ja linnarajatised ja muud värgid, oh ei.
Põhjus selles, et Triin jälle haige. Tüütas jälle "vana sõber" reisijate kõhulahtisus. Seekord korraliku palavikuga, niiet avanes võimalus üle vaadata kohalik velskripunkt. Kogemus omaette, väikene keelebarjäär oli, aga saime hakkama ja antibiootikumiravi pandi paariks päevaks peale. Eks näis kuidas mõjub.

Nüüd oleme Peruu viimases peatuspaigas nimega Máncora, see selline rannaküla. Üpris turistikas, rannariba ise pole suurem asi, aga ajab asja ära. Vähemalt ilm on soe, kui mitte liigagi palav. Naudime siis viimaseid päevi siin soojas, sest Ecuadori vist lubas vihma. Järgmised paar nädalat veedame siis Ecuadoris, kust juuni alguseks tuleb end juba Kolumbia pealinnna vedada, et sealt Amazoni äärde lennata, kust paadiga Manausse ning valmis Brasiilias nautima tervelt kuu aega kestvat suurt jalgpallipidu.