Machu Picchu ning muust Peruus nähtust-tehtust

Käes on maikuu keskpaik ning oleme jõudnud Peruu põhjaossa. Nüüdseks on juba üle poole reisist seljataga ning muljeid omajagu, vaja veel viimase paari nädala sündmused üles märkida.

 

Boliivias veedetud viimasel nädalal käisime ka jalgrattatuuril firmaga Barracuda Biking. Sõitsime suurel kiirusel mäeserval olevat kitsukest teed pidi alla ja seda umbes 60 kilomeetrit. Olenemata sellest, et see on hinnatud maailma kõige ohtlikumaks ehk surmateeks, oleme endiselt täie tervise juures ning tiksume edasi seigelda. Tegemist on muidugi hullu turismiatraktsiooniga. Firmasid, kelle vahel valida on mitukümmend ning hinnaskaala vägagi erinev. Meie kõige kallimat ei valinud, kõige odavama kasuks ka ei otsustanud, kuna on olnud juhuseid, et odavamate tuurioperaatorite jalgrattad on nii logud, et pidurid ei tööta, sadul kukub poole sõidu pealt ära ning üldse krigisevad ja kolisevad. Sõitu alustatakse umbes 4600m pealt ning kokku on laskumist 3000m jagu, niiet kõrgusekartlikkele inimestele täiesti tõsine ettevõtmine.

Kohati olid kuristikud ikka väga hullud, õnneks enamus ajast polnud mahti sügavustesse vahtida, tuli keskenduda enda ees olevale kitsale kivisele rajale. Üheks ompäraks on ka see, et sel teel käib sõitmine vasakul pool, niiet alla vuhised alati kuristiku serva pidi, õnneks suuremat autoliiklust sel teel enam ei ole, sest valminud on uus lõik, nii kasutavad seda surmateed enamasti ainult seiklusi otsivad tursitid, kelledest puudust muidugi pole. Meie giidi sõnul on lisaks sadadele autoõnnetuste ohvritele sel teel elu andnud umbes 24 ratturit. Riste oli tee ääres muidugi hirmuäratavalt palju, aga kui sul ikka mõistus peas ning soov ka homset päeva näha, lollimoodi riskima ei hakka ning ettevaatlikult (loe: kramplikult ja pidevalt pidurdades) sõidad, siis saab mäest elusalt ka alla. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et kui aega ja viitsimist on, siin soovitame soojalt.

La Pazist sõitsime Titicaca järve äärde Copacabanasse, mis asub 3800m kõrgusel ning veetsime seal kaks viimast päeva Boliivias. Käisime paadituuril Isla del Solil ning jalutasime saare põhja- ja lõunaosas. Täitsa ilus kant, eriti tore on see, et siinkandis kannavad kohalikud naised uhkusega traditsioonilisi rõivaid ning peakatteid. Ahjaa, nende kübaratega olevat see lugu, et tegelikult olid need mõeldud meestele. Ehk siis kunagi paar sajandit tagasi saadeti Euroopast Boliivia kaevuritele koormate viisi neid peakatteid, sest arvati, et tegemist on niivõrd lühikest kasvu inimestega, et küllap nende pea ümbermõõt ka suht väike, aga võta näpust, pead on neil sama suured kui eurooplastelgi. Ega siis hakatud kogu seda koormat tagasi ka saatma, väideti, et tegelikult ongi tegemist väga popi naistemoega Euroopas.

Eks siis kohalikud naised võtsid ka selle moeröögatuse omaks ja seda tänapäevani. Olenevalt sellest, kuidas too torbik peas asetseb, saab öelda, kas tegemist on abielus, vallalise või lesega. Eriti põnev nähtus on see, et kui sadama hakkab, siis urgitsevad kõik daamid taskust kilekoti välja ning mässivad kübara sellesse ja nii juba ühes kilekotiga rändab too asjandus tagasi pähe.

Aprilli lõpus jõudsime ka Peruusse. Võtsime suuna Arequipale, kus Triin sai mingisuguse kõhutaudi, väänles valudes pool päeva, siis sai lõpuks vaevast lahti. Otseses mõttes. Järgmisel päeval sai juba ka väike linnatuur tehtud ning siis Colca kanjonisse, mis on kaks korda sügavam kui Suur Kanjon USAs. See on ka Peruu üheks külastatavaimaks kohaks. Eriti populaarne on seal varahommikuti kondorite vaatamine, neid sinna juba jagub, aga turiste on seal ikkagi tunduvalt rokhem kui neid linde.

Enamik reisilisi teeb sealkandis ka paaripäevase giidiga matka. Meil polnud erilist tahtmist kellegi tempos tatsata, nii otsustasime omal käel päevase retke ette võtta. Ütleme kohe ära, et üks loll plaan. No milleks on vaja end terve päev piinata. Ühe hooga 1200m laskumist, siis mingil suvalisel oaasil tunnike puhkust ning tagasi üles. Juttude järgi pidi võtma 3,5 tundi aega, jajah, meil läks nii kaua, et alles õhtupimeduses saime tagasi hostelisse. Kõrguste vahe, väsimus ning paaripäevatagune pasataud absoluutselt ei soosinud meie seekordset sooritust. Normaalsed inimesed ikka läksid eelmisel õhtul sinna oaasi ööbima ning siis varahommikul tagasi, mitte meie kombel pealelõunasel ajal põrgukuumuses. Peale seda retke sättisime end ööbussile suunaga Cuscole.

Cusco on väga ilus ajalooline linn, natuke sant ilm oli aga muidu täitsa tore. Jalutasime terve päeva ringi, sõime eht läänelikku hommikusööki seljakotirändurite ühes meeliskohas  Jack's Cafe ja vaatasime jalkat kohalikus Iiri pubis. Järgmisel päeval suundusime Agua Calientesesse. Kui me terve selle reisi jooksul oleme üritanud suht soodsalt reisida, kasutada kondimootorit niipalju kui võimalik ja üldse säästa, siis Machu Picchule otsustasime minna eht turistlikkul kombel, ehk rongi ja bussiga ning vähese vaevaga.

Kui keegi on juhtunud vaatama Kanal 2 saadet Kaks Kanget, siis vast teavad Margna ning Jõekalda erinevaid reisistiile. No seni üritame nii igal võimalusel nö Margnat teha ehk võimalikult soodsalt reisida, siis sel korral, Machupicchule minnes, tegime Jõekaldat. Soliidselt, puhtalt ning värskena rongi ja bussiga kohale. Ei mingit enesepiinamist 4-päevasel inkamatkal, isegi sissepääsuni otsutasime minna bussiga ning vältida kahetunnist matka mööda treppe üles.

Kuna igal pool soovitati Machu Picchule minna varahommikul, et vältida rahvamasse, siis ajasime end juba 5 ajal maast lahti, et 5.30 esimese bussiga sissepääsuni sõita. Selline kaval plaan oli aga veel ligikaudu kolmesajal inimesel, kes meiega tol varahommikul bussi ootasid. Me mahtusime alles kümnenda bussi peale!!! Külastajaid igatahes jagus, tipphooajal pidavat neid varemeid külastama ligi 3000 inimest päevas. Kõige parem on see, et tegelikult pole ajaloolased ning muud targad selgusele jõudnud, et milleks see linn sinna omal ajal rajatud oli. 

Peale Machu Picchut käisime ka Ollantaytambo varemetes ning siis Cuscosse tagasi, kust sõitsime pea 20 tundi bussiga Icasse. Õnneks Cruz del Sur'i buss oli võimas- laiad nahkistmed, personaalne telekas, toitlustus ja muud mugavused. Samas bussijuhid on ikka endiselt hulljulged ning kimavad kitsastel kurvilistel teedel elu eest. Nii juhtuski, et hommikul kella viie ajal leidsime end peale korralikku raksatust kiviseinast. Eks vastutulnud suure veoki juht ei tahtnud oodata ning meid kurvis mööda lasta, mille peale meie bussijuht hullema vältimiseks kiviseina rammis. Tulemuseks oli see, et bussi tagarehvid olid kraavis ja buss toetus raskusega kaljunukile. Tunnike pusimist ning sõitsime edasi kõrbeoaasi Huacachina poole, kus tegime lühikese liivalauatamise ja buggy tuuri. Too buggy on siis selline putukalaadse väljanähemisega sõiduriist, kus 10 turisti rihmadega kinnitatult loksuvad mööda liivadüüne üles-alla sõites. Vahepeal on ikka päris õudne, ega muu aita, kui silmad kinni pigistada ning vaid vahel piiluda, milliste hullude manöövritega järgmiseks hakkama saadakse. Hullem sõit kui Ameerika mägedel kuskil lõbustuspargis. Oli üpris lõbus.

Kolm päeva veetsime Peruu pealinnas Limas.

Ööbisime Miraflorese linnaosas, mis on suht ameerikaliku olemisega koht. Väga viisakas, puhas, korralikud poed, restoranid, esindatud on kõik Ameerika brändid alustades Starbucksi, Dunkin Donutsi ja lõpetades KFCga. Kesklinn seevastu on veidi kulunuma olemisega. Seal on ilusad katedraalid, kirikud ning muud koloniaalsed hooned, samas ka veidi räpasem. Üldse on Lima tohutusuur linn, kus elab vist üle 7 miljoni inimese.

Limas osalesime ka lühikesel kokanduskursusel SkyKitchenis, kus õppisime tegema nelja traditsioonilist Peruu toitu: mahedat kartuli, avokaado ja kana vormi, vürtsikat ning ohtra sibulaga toorest valget kala ehk cebichet, loomaliha riisi ja friikatega ning rasvast imbuvaid sõõrikuid. Loodetavasti midagi õpitust ka kinnistus, et siis kunagi koduste vahenditega järgi proovida. Ise ka ei jõua ära imestada, milliste maitsvate roogadega hakkama saime.

Limas istusime jällegi bussi peale ning sõitsime 8 tundi sisemaale, et jõuda mägedesse, ning kohta nimega Huaraz. Seal tegime ühe päevase matka Laguna 69 juurde.

Aega kulus umbes 6 tundi, tegelikult rada reljeefilt raske polnudki, võhmale võttis see, et matka alustasime 3800m pealt ning tõusime 4400 peale. Õhk oli hõre, vaated ilusad. Kahjuks laguuni äärde jõudes oli ilm pilves ning vaated mägedele jäid meil sel korral nägemata. Üritasime seda puudujääki veits korvata ning sõitsime järgmisel päeval taksoga ühe teise järve äärde. Laguna Parón asub siis Carazi linnast 32 km kaugusel, meil võttis sinna jõudmine 2 tundi aega, sest tee ketras muudkui üles ja üles ja üles. Jälle u 2000m jagu tõusu, sel korral õnneks taksos istudes.

Carazist võtsime järjekordse ööbussi, mis meid nüüd ookeani äärde Trujillosse viis. Peatusime seal lähedal asuvas surfarite väikelinnas Huanchacos 3 päeva, mitte seetõttu, et meile õudsalt oleks meeldinud too kole liivane rand, või tühi kõrbelinn, või, et me oleks läbi käinud kõik lähedalolevad Kolumbuse eelsed Chan Chani paleed ja linnarajatised ja muud värgid, oh ei.

Põhjus selles, et Triin jälle haige. Tüütas jälle "vana sõber" reisijate kõhulahtisus. Seekord korraliku palavikuga, niiet avanes võimalus üle vaadata kohalik velskripunkt. Kogemus omaette, väikene keelebarjäär oli, aga saime hakkama ja antibiootikumiravi pandi paariks päevaks peale. Eks näis kuidas mõjub.

Nüüd oleme Peruu viimases peatuspaigas nimega Máncora, see selline rannaküla. Üpris turistikas, rannariba ise pole suurem asi, aga ajab asja ära. Vähemalt ilm on soe, kui mitte liigagi palav. Naudime siis viimaseid päevi siin soojas, sest Ecuadori vist lubas vihma. Järgmised paar nädalat veedame siis Ecuadoris, kust juuni alguseks tuleb end juba Kolumbia pealinnna vedada, et sealt Amazoni äärde lennata, kust paadiga Manausse ning valmis Brasiilias nautima tervelt kuu aega kestvat suurt jalgpallipidu.