MMi lainel

Istume siin turistikal Ilha Grande saarel ning naudime Brasiilia talve. Päeval on mõnusasti üle 25 kraadi sooja ning päike paistab. Veedame järgmised kolm päeva siin, et varbaid merevees leotada. Liigume nüüd aga mälestustes tagasi juuni keskpaika. Juuni teisel nädalal jõudsime Brasiilia Amazonasesse.

Manauses oli põrgulikult kuum, niiske ja nätske. Siiski võtsime end kokku ning vedasime end ühel päeval kesklinna avastama. Ega Manauses suurt midagi erilist vaadata pole, vaid Teatro Amazonas ning veel paar huvitavamat hoonet. Tänavad olid muidugi kõikvõimalikku Brasiilia värvides fännisümboolikat ning muud kraami täis. FIFA piletikeskusest võtsime oma piletid ka ära, mida järgmised paar nädalat eluhinnaga turvata tuli. 2014. aasta MMi avamängu käisime vaatamas Manause Fan Festil. Läksime ilusti varakult kohale, et hea varjuline koht leida.

Õnneks oli ühisvaatamine Rio Negro kallastel ning aeg-ajalt paar tuuleiili paitas palet ning leevendas palavat olemist. Brasiillastele esines eduka õhtu lõppedes suurel laval ka kohalik poppstaar, selline Michel Telo ja Gustavo Lima kanti laulumees. Seal rahvamöllus leidis üks kohalik ajakirjanik meid üles ning vaatas, et me küll kohalike moodi välja ei näe, kohe tahtis intervjuud ka teha. Egas me kadedad olnud, jagasime omi mõtteid ning muljeid sellest üle 30 000 inimese kohale meelitanud Fan Festist.

Järgmisel päeval piirdusime ümbruskonna avastamisega. Jalutasime poodi ning siis tagasi konditsioneeritud tuppa. Seal mõnusas jahedas toas oli hea vaadata kuidas Holland Hispaania hävitas. Laupäeval, 14. juunil, seadsime sammud Arena Amazonasele, et vaadata Inglismaa ja Itaalia mängu. Atmosfäär oli lahe, vaade hea ning mäng OK. Hea oli vahelduseks pingevabalt mängu jälgida. Kuna me kumbki pole nende satside suurematsorti austajad, siis sai mugavalt mängu jälgida ning lihtsalt nautida.

Enamus staadionile kohaletulnuist elas kaasa Itaaliale, kuigi inglasi oli ka oma kümme tuhat vähemalt. Kõik kohalikud toetasid Itaaliat aga just seetõttu, et Inglismaa koondisel ja selle juhtkonnal ei jagunud enne MMi algust just palju kiidusõnu Manause kui mängupaiga kohta. Ega kohalikud sellele hästi ei vaadanud ning väljendasid seda Inglismaad välja vilistades. Nüüd tagantjärgi on päris huvitav tõdeda, et enne MMi üheks põnevusmänguks kroonitud mats oli hoopistükis luuserite mõõduvõtt, sest kummagil koondisel ei õnnestunud nn surmagrupist edasi saada. Tore tõdeda, et õnnestus seda "olulist" mängu kaeda. Aga ei saa kurta. Ikka oli tore.

Peale mängu suundusime kohe lennujaama, sest kella kahe ajal hommikul väljus meie lend Fortalezasse. Lennujaam oli fänne ääreni täis. Tundus, et väga paljud ei vaevanud enda pead Manauses öömaja leidmisega ning lendasid kas siis nt Salvadorist või Riost mängu vaatama ning öösel tagasi. Meie lendasime kahe vahemaandumisega Fortalezasse, kus oli enne bussi peale minekut paar tunnikest aega ringi vaadata. Peale südaööd jõudsime aga mõnusasse mereäärsese külla Jericoacoarasse. Veetsime seal 3 päeva. Peatusime ühes pousadas, mida peab Moskvast pärit venelanna, käisime tuuril ning leotasime varbaid soojas vees. Kahjuks suuremat sorti suplust seekord ette ei võtnud, sest see konditsioneeritud õhus viibimine tekitas meile tatise nina ning nii tuli end Jeris olles veits tohterdada. Nii tuligi meil piirduda viludas istumise ja jalka vaatamisega. Milline piin, eksole!?! Jericoacoara ise on ilus pisike liivaste tänavatega külake, kus hää paar päeva lihtsalt puhata. Jerist liikusime ööbussiga tagasi Fortalezasse, kust edasi pea 9-tunnine sõit Natal'i. Kui me siis kella 18 ajal Natal'i bussijaama jõudsime, selgus, et viimane buss Pipasse väljus tund aega tagasi. Nii ei jäänud meil muud üle kui taksojuhtidega hinda kaubelda ning avada rahakotisuu, et maksta ühe tunnine taksosõit mereäärsesse väikelinna Pipasse.

Pipa on pisike kuurort. Palju hosteleid ning pousadasid, restorane ning baare. Linnakese lähedal on palju ilusaid randu, kus võib ka delfiinidega koos ujuda. Sinnakanti oli endale baasi rajanud suurem hulk Uruguay koondise toetajaid, kes siis tänavatel Inglismaa üle saavutatud võitu tähistasid. Pipalt liikusime edasi Recifesse, kus peatusime couchsurfer Silvia ja tema pere juures, järgmisel päeval suundusime Recife külje all asuvasse Olinda linna, mis on ilus pisike koloniaalne linnake. Õhtul istusime aga bussi peale ning sõitsime 14 tundi Salvadori.

Jõudsime juba varakult linna, panime kotid hostelisse ning siis linnaga tutvuma. Ka siinkandis peetakse 23ndal juunil suuremat sorti pidu. Linn oli ehitud, toimusid igasugu kontserdid, lisaks näidati igalpool suurematel ja väiksematel ekraanidel Brasiilia koondise viimast alagrupimängu. Salvadori vanalinn on muidugi väga ilus ja värviline, tugevate Aafrika mõjutustega linnake. Kahju oli ainult sellest, et 24. juuni oli neil nii suur pidu, et FanFestil polnud pea ühtki inimhinge tööl. Nii ei olnud mingit mängude ühisvaatamist loota. Väga imelik. Neid hapude nägudega jalkasõpru hulkus seal teisigi. Terve linn oli kui väljasurnud, ainult vanalinnas oli veel elu. Nii olid sealsed tänavad paksult inimesi täis, kes siis kohaliku muusika saatel puusi nõksutasid.

Salvadorist lendasime Brasiliasse, et 26ndal vaadata Portugali ja Ghana mängu. Staadion oli ilus, kahjuks mängust suurt midagi ei olenenud. Teisel poolajal tundus, et kumbki pool polnud jalgpalli mängimisest eriti huvitatud. Pealinn ise on suht hajali ning raske oli leida kohta, kus mängujärgset melu nautida.

Peale järjekordset nn kaotajate mängu lendasime Brasiliast Foz do Iguazusse Argentiina, Brasiilia ja Paraguai piiri ääres. Viimasel ajal on sealkandis üpris palju sadanud, nii veetsime kaks vihmast päeva Lõuna-Ameerika üht suurimat vaatamisväärsust imetledes. Juga ise asub Argentiina ja Brasiilia piiril. Lähivaadeteks pidavat parem olema Argentiina pool ning panoraamvaadeteks Brasiilia osa. Kahjuks oli vett aga liiga palju, nii olid paljud rajad suletud, osa teedest ja vaateplatvormidest, mis on ehitatud joa kohale, oli tulvavete poolt ära uhutud. Tol päeval ei korraldatud isegi paadituure joa alla, sest olevat liiga ohtlik olnud. Teisel päeval trotsisime järjekordet nirudat ilma ning vaatasime Brasiilia poole ka üle. Sellise ohtra veemassi juures oli sealt vaade parem. Kohutavalt palju mässavat ja vahutavat pruunikat vett. Mõnes mõttes oli huvitav, et nägime juga just sellise võimsa veeseinana. On olnud ka aastaid, kui põua ajal on vaid paar niret.

Iguazust lendasime 30. juuni varahommikul Sao Paolosse, kus saime kokku Liisiga, kes alagrupimängude ajal töötas Cuiabas FIFA vabatahtlikuna. Meie otsustasime suurlinna eirata ning otse lennujaamast bussijaama suunduda ning sealt edasi rahulikumasse ja väiksemasse kohta sõita. Järgmised kaks päeva veetsime eestlaste juures Ubatubas.

Paar eriti tšilli päeva, vaatasime Wilsoni juures rannabaaris jalkat, sõime Pandoras merekarbi pastat ning peesitasime niisama. Vahelduseks oli täitsa mõnus ilma ringi trallimata olla. Mereäär on sealkandis väga ilus, ilm oli meiesugustele põhjamaalastele täitsa paras. Brasiilia talvine 23 on ju meie korralik suvi. Ubatubast sõitsime 3. juuli õhtul Rio de Janeirosse. Saime luksuslikult ja tervelt kohale. Luksust lisas auto ning tervelt tänu õnnele, sest kohalikel autojuhtidel on siin küll üks surmasoov kuklas. Ropp kihutamine, kiirendamine, järsud pidurdused ja seda kõike suht kurvilisel teel. Piirang 80 km/h tähendab just seda, et nüüd on aeg gaasipedaali vajutada ning vähemalt 140 sisse saada. Kurvi tuleks ka siseneda 120ga, möödasõitu sooritada pimedates kurvides, pikivahest ei maksa üldse rääkida, seda lihtsalt ei eksisteeri. Paar korda päästis hullemast korraliku Saksa auto töökorras pidurid ning juhi kiirem reageering. Aga selline riskipiiril sõitmine on siin reegel, on siis tegemist auto või bussijuhtidega. See, et sul taga istuvad ka inimesed, kes kurvides oma istmetel ühelt poolt teise lendavad, ei oma mingit rolli. Selline loopimine ning loksumine on normaalne. Sellistel hetkedel ei jää muud üle kui silmad kinni pigistada ning usaldada juhti, kes tunneb teed. Sel korral vedas. Rios peatusime kesklinnast veidi eemal Recreio linnaosas. Ilus elamurajoon pika rannaribaga.

4. juulil käisime ka Maracanãl MMi veerandfinaali vaatamas. Sel korral võtsid mõõtu Prantsusmaa ja Saksamaa. Mäng iseeneset erilist muljet ei jätnud, staadionil tekkis küll hea atmosfäär. Väga palju oli erinevatest maailmanurkadest kokku tulnud jalkafänne. Lisaks prantslastele, sakslastele ja muidugi kohalikele oli ka nt ungarlasi, vietnamlasi, hindusid, iisraelasi, soomlasi jt. Kahjuks Liisil ei vedanud ning tal ei õnnestunudki mängule piletit hankida, aga tema sini-must-valge trikoloor käis jalgpallipühamus Maracanãl ikkagi ära. Peale mängu siirdusime Barra linnaossa Brasiilia ning Kolumbia mängu vaatama.

Järgmisel päeval sõitsime aga Copacabanale FIFA FanFestile teisi veerandfinaale vaatama. Pidu nii argentiinlaste kui ka hollandlaste seas võis alata, mõlemaid jätkus Riosse omajagu. Poolfinaale vaatame juba veidi rahulikumas keskkonnas ehk pisikesel Ilha Grande saarel. Nüüd läheme ja matkame ühele eraldatud rannale.