Tõmbame otsad kokku

Oi jah, eks nüüd ole juba tükk aega neid reisimuljeid seeditud, vaimu puhatud ning jõudu ja mõtteid kogutud, et need siia üles märkida, et ei juhtuks jälle nii nagu peale Aafrika reisi, kui kokkuvõtte kirjutamine venis nii kaua, et ununes sootuks. Viisakas oleks otsad kokku tõmmata, et siis kunagi varsti uue hooga puhtalt lehelt alustada. Kust ja millest, veel ei tea... Kui mitte enne, siis 4 aasta pärast Venemaa MM-il toimuvat tuleks ikka tagasihoidlikult kaema ja kajastama minna. Aga ei maksa ajas ette rutata... Nüüd kui ilusad suveilmad on ka Eestimaal läbi saanud ning vihmast tulenevalt on veidi tubasemate toimingute aeg, leidub meil lõpuks aega reisifotode sorteerimiseks ning blogi lõputeksti kirjutamiseks.

Meie tagasilend kodumaale oli 19. juulil, kui Riost, São Paolo ja Amsterdami kaudu 21. juulil tagasi koju jõudsime. Lend São Paolost oli ääreni täis ning seal järjekorras seistes ja lennukisse peale laskmist oodates võis kuulda uhkustamas inimesi, kel õnnestus mustal turul endale MMi finaalpilet 2000 euro eest lunastada. Tegemist polnud kummagi finalisti suurtoetajatega, vaid lihtsalt pungis rahakotiga Araabia ja Aasia päritolu rikkuritega. Kulutatakse ikka üüratuid summasid, et sellist suurt spordipidu oma silmaga vaadata.

Lennukis meil eriti aega tukastamiseks polnudki. Olles pool aastat reisil olnud, tuli nüüd ju kõik uuemad filmid lennumasina TV-süsteemis üle vaadata. Vaid paariks tunniks, enne maandumist, sai silmad korra kinni pandud. Õnneks oli meil Amsterdami lennujaamas 8 tundi aega, et siis kuskil nurgas lesida, tukastada ning Tallinna lendu oodata. Kui me siis peale keskööd kodumaa pinnal maandusime ning kotilindi juures oma pagaseid ootasime, selgus, et Kadri kott olla kuskile kaduma läinud. Õnneks saime selle siiski paari päeva pärast kätte. Selgus, et seljakotile ei piisanud veel reisimisest, nii tegi ta ühe kiire sutsaka ka Prantsusmaale. Nüüd on ta aga juba turvaliselt kapis peidus, ootamas uusi seiklusi.

Paari päeva eest sai ka veidi eelnevaid blogisissekandeid sirvitud ning loetud jaanuarikuusse jäävat sissejuhatavat juttu, kust ilmneb, et suurt kindlat plaani meil polnudki, oli vaid soov kohtuda huvitavate inimestega, tutvuda vaatamisväärsustega, veidi ringi kolada, seigelda jne. Kõike sai.. nägime ära Machu Picchu, veidi Amazonast, Patagoonia mäed, Buenos Airese tangotantsijad, Atacama kõrbe, kogesime elus esimest korda maavärinaid, matkasime 4000m kõrgusel Andides, oli meeleolukaid istumisi kaasreisilistega, nautisime suurt jalgpallipidu ehk MMi Brasiilias, veetsime tunde erinevates bussides loksudes, sõitsime nn Surmateel jalgratastega mööda kitsukest kuristikuserva mäest alla, "nautisime" reisiliste kõhulahtisusest tingitud "puhkepäevi", jälgisime harrastussportlaste toimetamisi Copacabana rannal, suplesime Atlandi ja Vaikses ookeanis, tegime lolle pilte Uyuni soolakõrbes, vaatasime MMi veerandfinaali Maracanãl, kauplesime kohalikega turgudel, "jätsime" ühe nutitelefoni Bogotás pättide saagiks, sõime häid toite, kohtusime toredate inimestega...

Mõni eelnimetatust vajaks vast täpsemat selgitust. Esiteks, couchsurfing'ut peab harrastama.
See on väga heaks võimaluseks tutvuda kohaliku elu ning inimestega. See ei ole pelgalt selline võlts esinduslik kultuuri- ning ajalootutvustus. Enamjaolt on tegemist inimestega, kel on huvi teiste inimeste ning kultuuride vastu, kes on abivalmis ning sõbralikud, ja kellega on tore vestelda tänapäevast, minevikust ning tulevikuplaanidest. See on hoopis midagi muud kui tuimalt reisikirju lugeda ning ammutada infot vaid  Lonely Planet'i reisijuhist. Tihti on tunne, et kuigi näed neid inimesi esimest korda elus ning suure tõenäosusega ka viimast korda, oleks nad siiski nagu vanad sõbrad, keda pole lihtsalt mõni aeg näinud.

Eriti selgelt tulevad meelde hilistesse õhtutundidesse veninud vestlused Joanna ja Davidiga Quitos, söögitegemised ja filmivaatamised Pablo ja Josega Santiagos, jalkamängule piletide orgunnimine Nicolásega Uruguays ning linnatuurid ja spordijutud Marianoga Buenos Aireses. On veel palju teisigi toredaid inimesi kohatud.

Teiseks võiks mainida, et sellistel pikkadel reisidel on alati tore kohata teisi eestlasi. Olgu siis selleks kokkusaamised kuskil Kagu-Aasia turul, Austraalia loomapargis või Brasiilia ranniku väikesaarel. Kui muidu võivad eestlased olla suht tuimad ning külmad olevused, siis võõrsil olles sellised tagasihoidvad barjäärid kaovad ning teise eestlasega suheldakse ikka kui vana sõbraga. Siinkohal tervitused Ristole, keda õnnestus kohata praamil, mis meid Ilha Grande saarelt tagasi maismaale viis. Toredaid elamusi Sulle, kus iganes sa ka ei seikleks, respect!

Ja tänud ka Sulle, Liis, et meid need paar nädalat seal Brasiilias välja kannatasid ning meie reisile veidi vürtsi lisasid. Just üks hull Saksa koondise toetaja oligi meil puudu :) Ei tea, mis mulje võis teistele Eestist jääda kui nad MMil kolme pikakasvulist ja valjuhäälset hullu Eesti naisjalkafänni nägid. Oli tore! Teine kordki.

Kolmandaks tuleks järjekordselt tunnistada fakti, et MM on lahe. Eriti lahedaks teevad selle ürituse igast maailmanurgast kokkutulnud jalkahullud, olenemata sellest, kas nende koondis finaalturniirile jõudis või ei.

Nii võis seal lisaks hollandlastele, sakslastele, argentiinlastele, brasiillastele kohata ka näiteks soomlasi, vietnamlasi, boliivlasi, lõuna-aafriklasi, ungarlasi ja muidugi ka meid, eestlasi. Kahju oli vaid sellest, et meil ei õnnestunud ise staadionil kaeda ühegi Lõuna-Ameerika meeskonna mängu. Kolumbialasi, tšiillasi, argentiinlasi, uruguailasi, mehhiklasi ning muidugi brasiillasi oli massiliselt. Tänu neile tekkis ka väga mõnus atmosfäär. Ja tegelikult võibki tagantjärele öelda, et väga hea, et finaali sai just Argentiina ja mitte Holland, sest nende toetajate heas mõttes hullumeelsus on lihtsalt imetlusväärne ja seda isegi vaid kuskil tänavatel jalkat vaadates. Eks argentiinlastel oli ka suur soov brasiillastele nende oma koduõuel koht kätte näidata. Meeleolu ja atmosfäär finaaliaegsel Rio Fan Fest'il oli ikka super. Võibolla isegi parem kui staadionil kuskil suvaliste üleilma kokkusõitnud jalkahuviliste vahel istudes.

Õige elamuse saab ikka vahetult hullumeelsete fännide keskel olles. Samas oli tipptasemel jalkat ka niisama staadionil hea vaadata, pingevabalt. Tunne pole tõepoolest seesama, mis Eesti koondise mängudel, missiis, et paberil pole me maailma tippmeeskondade hulgas, ning kodumängudel ei käi meil staadionil kümneid tuhandeid poolehoidjaid, ja et meil pole ka maailmakuulsaid staarmängijaid, aga sellest olenemata, ta on oma, ning iga Eesti koondise mängu eelselt ning ajal valdab hoopis teine tunne kui näiteks kuulsal Maracanãl Prantsusmaa ja Saksamaa veerandfinaali jälgides.

Neljandaks, matkata on mõnus. Pole paremat kui enda füüsilist pingutust kuskil mägedes ilusa vaatega premeerida. Selle pisiku saime hiljuti Suurbritannias elades, kui paaril korral nii Inglismaa kui Walesi mägedes matkasime. Asi hakkas sedavõrd meeldima, et polnudki muud varianti kui kunagisse unistustepiirkonda Patagooniasse matkama sõita. Tagantjärele on veidi kahju, et me omi võimeid alahindasime ning mitmepäevase matkakogemuse puudumise tõttu, ei võtnud ette kuulsat W matka Torres del Paine mäeahelikus. Nagu Kadri ütleb, jääb kripeldama. Aga pole hullu, on põhjust tagasi minna, sest sealkandis on veel väga palju avastada.

Viiendaks räägiks veidi n-ö statistikast. Terve reisi jooksul pidasime ilusti kulupäevikut ning nüüd on hea vaadata, kuhu kõige rohkem raha raiskasime. Kõige kulukamaks osutus ettearvatult transport, mille upitas üles muidugi igasuguste siselendude rohkus, sellele järgnes majutus ning siis söök-jook. Keskmise päevaraha poolest oli otseloomulikult kõige kulukam Brasiilias, seda suuresti tänu MMile ning ülepaisutatud hindadele. Kõige odavamaks osutus Ecuador. Reisi pikkuseks kujunes meil 176 päeva.

Lennukitega õhkutõusmisi oli 17, maandumisi õnneks ka sama palju, kokku olime lennukites üle 50 tunni. Bussides veetsime 470 tundi ehk pea kolm nädalat, pikim sõit oli 23-tunnine, kui Argentiinas mööda Ruta 40  El Chalténist El Bolsóni liikusime. Laevades kulus meil 70 tundi, millest 95% moodustas paadisõit mööda Amazonase jõge. 5 ööd veetsime lennujaama põrandatel, 15 ööd bussides, üldse oli erinevaid ööbimiskohti kokku umbes 110.

Nüüd peale reisi on meilt mitmeid kordi küsitud, et Kus kõige rohkem meeldis? Mis oli kõige nõmedam koht? Kas nüüd lõpuks olete reisimisest väsinud? Kuhu järgmine reis siis viib? Kuhu soovitaksite minna? Kus oli kõige ilusam? Kas oli väga must? Kas hispaania keelt nüüd oskate? Mis te sõite seal? Kuhu tagasi läheksite? Jne. Maru raske on vastata nendele küsimustele, jah, kohati oli must ja prügi palju, samas oli kohti, kus isegi poes kilekotte ei antud, et loodust ei reostataks. Hispaania keelt jäi täpselt nii palju külge, et hädapärase aetud saaks. Sõime igasuguseid asju, üks parem kui teine, nälga ei jäänud. Nõmedaid kohti ei olnud, olid paar paika, kuhu võib-olla teist korda tagasi ei peaks minema. Aga kuhu tagasi? Palju on neid kohti, kas siis Patagoonia, Rio de Janeiro, Ecuador või Uyuni soolakõrb, aga milleks minna tagasi, kui saab minna edasi. Milleks järjekindlalt minna tagasi ühte ja samasse kohta, kui saab mälestustesse koguda järjest enam häid ja ilusaid elamusi kohtadest, kuhu tagasi tahaks.

See rikastabki, see avardab maailmapilti, see suurendab soovi reisida, sest ilusaid kohti maailmas on rohkem, kui üks inimene elu jooksul suudab läbi käia. Selle reisiga sai jälle ports ilusaid mälestusi kogutud. Eks see reisimine üks mõnus mitteakadeemiline enesetäiendamine ole. Lollimaks me nende käimistega vaevalt et jääme. Aitäh ja uute seiklusteni!