Kuidas me tümmibussiga mööda kõrbe sõitsime

Selleks korraks siis ongi orgunnitud tuur sellel reisil läbi saanud. Järjekordselt sai kinnitust tõsisasi, et me pole suuremad  grupireisi fännid. Ei meeldi meile suures parves lennata J Muidugi ei saa öelda, et kõik nii hirmus oleks olnud, tegelikult oli kokkuvõttes täitsa talutav. Lihtsalt meie jaoks oli  liigset kiirustamist ning teinekord mõttetut passimist omajagu palju, aga eks see tuleb ka sellest, et kes mida oluliseks peab. Meile meeldiks rohkem ringi rassida ja koguaeg midagi uut teha ja näha ning vahest harva vaid niisama lebotada.  

Seltskond oli reisil mitmekülgne. Oli noori käed rüppes istuvaid saksa abituriente, vast ülikooli lõpetanud inglise põllumehi ning vanemaid veidi kaagutavaid ja kamandavaid õpetajaid suurtest inglise keelt kõnelevatest riikidest.

Meie giid oli pesueht Austraalia väikelinna farmiplika, ainult et rastapatsidega. Keeras hoolikalt bussirooli, juhendas kokkamise vägesid ning  mängis pikkade sõitude ajal vahvalt diskorit, niiet kõlaritele anti hoolega valu ja kohati tundus, et oleme mingisse noorte diskobussi sattunud.

Nagu eelmises postituses sai mainitud, siis tegemist oli 13-päevase tuuriga algusega Melbourne’ist. Enamjaolt olid meil kõik varased hommikud, äratused kella 4-6 paiku, et jõuaks matkad ning olulisemad füüsilist pingutust nõudvad ettevõtmised enne hullu palavust ära teha.  Tuuri viimastel päevadel telkides olid ka kõik söögikorrad hinnas, niiet teoorias oli kõigil vaja käed toidutegemise juures külge lüüa. Sõime nii pastat kui tegime ka grilli, maitsesime känguruliha ka.

Melbourne’ist sõitsime kohe Great Ocean Road’ile, mida  mööda kruiisisime paarsada kilomeetrit, tegime ohtralt fotopeatusi, vaatasime koaalasid, emusid ja kängurusid (suurtele looduses nähtud känguruhordidele vaatamata saime ainukese pildi siiski alles loomapargis, kus armas loomake poksikoti all lebotas) ning 12 Apostli juures võitlesime hirmsate turistihordidega hea fotopositsiooni eest.

Väga ilus rannik ja ilmaga meil ka vedas, tegelikult läkski meil järk-järgult ainult palavamaks. Adeleide’i sattusimegi kuumalaine ajal, 43 kraadi tuli ikka ära, kuigi rekordiks sai ikka William Creeki kandis talutud 45 kraadi. Jõhker. Selline tunne, et koguaeg istuks poolköetud saunas kus mitte kuskilt leevendust ei saa, isegi öösel mitte, eriti kui sulle juhtub selline tuba, kus konditsioneer keeldub töötamast. Sellisel juhul 35-kraadises toas magades erilist und küll ei tule.

Selle reisi jooksul käisime ka paaris ilusas kohas lühematel paaritunnistel matkadel. Esimeseks neist oli  päiksestõusu vaatamine Grampians’i rahvuspargis, paar päeva hiljem jalutasime palavas Flinders Ranges’is Wilpena Pound’is ja reisi lõpu poole Outback’is olles Kings Canyon’i ja Kata Tjuta rahvuspargi matkad, mis olid kindlasti reisi parimateks.

Kilomeetreid läbisime korralikult, oli pikki sõidupäevi mööda sirgeid teid läbi tühja maa. Peatusime nii William Creek’is, kus käisime pisikese lennukiga ka Eyre järve kohal sõitmas, ning Coober Pedy’is, kus ööbisime maa-aluses hostelis ning tutvusime opaalikaevandamisega. Viimased kolm ööd olime aga telklaagris, magasime nn swag’is, ehk sellises paksus magamiskotis tähistaeva all. Sääsed pinisesid kõrvus ning koguaeg oli tunne, et kuskilt võsast tuleb mingi madu ja poeb magamiskotti.

Tuuri jooksul  sai tehtud ka üks kahetunnine kõrvalepõige, kui meil tuli terve seltskonnaga lähimasse linna haiglasse sõita, sest üks veidi haige ja tatine saksa plika arvas, et hoolsa köhimse peale on tema oma roided murdnud. Haiglas muidugi öeldi talle, et võta valuvaigistit ja reisi edasi. Tolle sama plika sõbranna on aga habraste kätega, nimelt ühel õhtul söögivalmistamise aja porgandit hakkides tuli töö pooleli jätta, sest käed surid rasket ööd tehes  lihtsalt ära. Sellised toredad noored meil siis reisil. Nalja peab ka ikka saama, kuis siis muidu.

Otseloomulikult nägime ära ka Uluru, mis osade reisikaaslaste arvates on lihtsalt üks suur punane kivi keset ei midagit. Täitsa tore suur kivi muidugi. Outback seal Uluru kandis oli aga üpiski roheline, nimelt on viimasel ajal seal kõvasti sadanud, nii olid puud-põõsad lehtes, jõed kohati ikka täitsa vett täis ning muru roheline. Ei olnud üldsegi mitte mingit erilist kõrbe tunnet. Nii oli William Creek ja Beltana Station’i ümbrus hoopis palavamad ning kuivemad.

Nüüd kui see Austraalia Outback või kõrb nähtud ei pea küll enam uuesti sinna palavasse kuiva tagasi minema. Vahemaad asustatud paikade vahel on üüratult pikad, maapind tasane ning niikaugele kui silm ulatub on üks suur tühi väli. Seega niisama aja kokkuhoiu mõttes võib sellist tuuri muidugi teha, südasuvel muidugi ei pea kõrbesse pressima, sest palavus muutub kurnavaks, kuigi jah, eks lõpuks harjub kõigega.

Peale nn tuuri lõpupidu Alice Springs’is lendasime Adelaide’i kaudu tagasi Melbourne’i, kuhu  tuttav väliseestlane Anne autoga meile vastu tuli. Sõitsime sealt edasi pea tunni kaugusele jäävasse Wandongi väikelinna, kus kolm päeva tuttavate juures peatusime. Sealt käisime päeva-trippidel  erinevates kenades kohtades- esimesel päeval võtsime suuna Bonnie Doon järve äärde ning sõitsime ka kohalikku suusakeskusesse Mount Buller’isse, mis nüüd suvel oli küll väga vaikne ning suusaliftid kõik talveootuses.

Järgmisel päeval  käisime ka Echuca nimelises linnas, sõitsime vana aurulaevaga mööda Murray jõge ning nautisime sooja suveilma.  Viimasel päeval käisime veel rongiga Melbourne’is, et Queen Victoria turult odavaid suveniire leida ja õhtul vaatasime taaskord telekast tennist ning grillisime ja chillisime Johni sõpradega.

Nüüd oleme aga juba teist päeva Uus-Meremaa lõuna saarel autoga ringi sõitmas.  Ilm on vihmane ning siin Mt Cook'i lähedal hetkel 11 kraadi sooja. Korralik üleminek Austraalia palvuselt. Juba järgmises postituses pikemalt meie matkadest ning muust huvitavast siit kaugelt maalt!