Kõrb, ookean ja altiplano ehk kaks nädalat Argentiina ja Tšiili põhjaosas

Pool päeva Boliivia teedel tekitas suurema peavalu kui kaks eelnevat kuud Argentiina ja Tšiili teedel kokku. Nimelt saabusime reedel Tšiilist Boliiviasse, ületasime piiri Lauca rahvuspargis ning siis suundusime La Pazi poole. Kuna ilmateade lubas siia paari ilusat ilma, siis otsustasime kohe Uyuni soolakõrbe plaani võtta. Astusime Patacamayas bussi pealt maha ning otsisime transporti lõunasse, seal olles saime esmakordselt aru, et oleme ikkagi Lõuna-Ameerikasse jõudnud. Linnas polnud bussiterminali, kõik sõidukid peatusid suvaliselt tee ääres, lasid reisilisi maha ning võtsid uued peale. Tee ääres käis vilgas elu, kohalikud Boliivia naised müüsid kõikvõimalikku söögikraami, kodutud koerad siblisid kioskite ja autode vahel ringi ning minibussi juhid hõikusid ja otsisid uusi reisilisi. Ka meie otsustasime minibussiga edasi Orurosse sõita. Kadri sai kael kõveras tagasistmel passida ja Triin hõivas juhi kõrvalistme, kust avanes hea vaade jubedale liikluskultuurile. Üldse ei saa aru, miks siin teedel on näiteks pidev- või topeltjooned, nendest ei pea mittekeegi mittemidagi. Liiklusmärgid on lihtsalt teeääre kaunistuseks, möödasõitu keelav märk eeldab just pimedates kurvides suurtest veokitest mööda kihutamist. Meie minibussi möödasõidu sooritamine oli ka vahva, see Toyota bussike oli nii ära sõidetud, et käiguvahetus jumpsis päris korralikult, nii tahtis nii mõnigi kord meie auto mõõdasõidul otsad anda, autol oli ikka korralikult hing kinni. Ja muidugi pikivahe, või siis selle puudumine. Täiesti normaalne on passida suure veoki taga, 90km/h sõidukiiruse juures, nii umbes viie meetri kaugusel. Üks hetk palusid meie kaasreisilised autojuhil veidi hoogu maha võtta "despacio, por favor" ("aeglasemalt, palun").

Järgmine kord on kavalam bussi tagumisse otsa istuda, siis ei pea seda hullust nii lähedalt tunnistama. Aga kui me arvasime, et see kahetunnine minibussi sõit oli jube, siis ööbuss Orurost Uyunisse oli veel hullem. Üheksa tundi vanas kolisevas bussis auklikel ning kohati puuduvatel teedel. Mitte just kõige ruumikam buss, terminalist lahkudes oli buss viimse istekohani täis, nii eriti mugavat sõitu oodata ei olnud, vähemalt sai vahekäiku jalgu sirutada, seda aga ainult viieks minutiks, sest bussiterminali kõrvalt tuli peale veel reisilisi, kes siis end bussi vahekäiku paigutasid. Nii oli vahekäik täis kotte, tekke ning toidumoona. Väga mõnus. Lisaks sellele topiti ka pea kohal olevad pagasihoiud kraami täis, kust siis öösel meile üks riisikott ning pakk puuvilju pähe kukkusid. Lisaks sellele oli bussis üpriski jahe, nii oli arusaadav kogu see meeletu tekkide vedamine. Kuueks hommikul olime Uyunis kohal, saime lõpuks bussist välja ning jalgu sirutada. Otsisime kohe hotelli, et saada sooja tuppa. Hotelli leidsime, maksime ka suht korralikult, aga soojast toast võis vaid unistada. Lubati, et päeva peale päike soojendab toa üles.

Kiiresti ka viimase kahe nädala sündmustest. Cafayates, veinistanduste piirkonnas, käisime ka korralikus restoranis söömas. Teenindus, toit ning atmosfäär olid super, meiesuguste tolmuste seljakotireisiliste jaoks selge priiskamine, vähemalt nii tundus meile kui kilomeetri kauguselt viinamarjaistanduste vahelt avanes vaade uhkele beežile hoonele.

Külastajaid oli sel laupäevasel lõunal üpriski palju, nii tuli meilgi pool tunnikest lauda oodata. Piattelli restoran ongi selle piirkonna üheks parimaks söögikohaks tunnistatud. Õnneks olid hinnad sellise taseme kohta päris soodsad. Vein oli vee hinnas, praed olid maitsvad ja peenelt esitletud ning magustoidud viisid keele alla. Soovitame soojalt.

Cafayatest sõitsime edasi Saltasse, kus jalutasime paar tunnikest linna peal ringi ning sõitsime siis edasi Jujuysse. Otsisime ööbimise ning järgmisel päeval orgunnisime tuuri. Käisime Purmamarcas, Tilcaras ning Humahuacas, palju infot jäi tuuril meil järjekordselt arusaamatuks, sest giid oli ainult hispaaniakeelne.

Õnneks oli seltskonnas üks tore pensionär Buenos Airesest, kes meile olulisemad asjad inglise keelde tõlkis. Muidu olid suht ilusad ja turistikad kohad ning esimesed korralikud suveniirikad. Üritasime suuremast ostlemisest hoiduda, lootuses soodsamatele hindadele Boliivias, kuigi jah, hinnad võrreldes Patagooniaga olid Argentiina põhjaosas juba tunduvalt etemad.

Jujuyis istusisime 19. märtsil kella kolme ajal öösel bussi peale ning sõitsime Tšiili San Pedro de Atacamasse. Piir oli järjekordselt kõrgustes, umbes 4000 meetri kõrgusel ja väga külm. Õnneks asub San Pedro linnake suht orus, nii on seal päeval ikkagi väga palav. Kindlasti üks kõige turistikamaid kohti senise reisi jooksul. Pisike linnake on ääreni turiste täis. Iga nurga peal on reisiagentuurid, mis pakuvad erinevaid poolepäevaseid tuure ümbruskonda. Linnas saab laenutada jalgrattaid, et omal käel veidi ringi tiirutada, saab ka liivalauatada.

Meie käisime kahel tuuril, esimesel päeval sõitsime Land Roveriga Valle de la Lunasse (kuuorg), imetlesime huvitavat (soola)maastikku, kõndisime koobastes ning koos sadade teistega vaatasime päikeseloojangut Atacama kõrbe kohal. Pakutud tuuridest otsustasime minna ka Tatio geisreid vaatama. Tuur algas hommikul kell neli, kui tuldi ja korjati meid hostelist peale. Sõitsime pea 2 tundi, jõudsime päikesetõusuks geisrite juurde.

Sõime hommikust ning siis läksime geisrite vahele jalutama. Väga-väga külm oli, lõdisesime nagu hullud, mõned vapramad käisid ka termides suplemas, olevat suht jahe vesi olnud. Geisrite juurest sõitsime edasi, tegime mõned fotopeatused ning juba keskpäevaks olime  San Pedros tagasi, Aji Verde hostelis tegime raamatuid lugedes õhtuse bussi ootuses aega parajaks. Suund siis Calama kaudu Iquiquesse.

Iquiquesse pidime esialgu vaid pooleks päevaks jääma, kuid vaadates Boliivia ilmateadet, otsustasime paar päeva ookeani ääres konte soojendada. Istusime rannas, lugesime raamatuid, mängisime hostelis pinksi ning lauajalgpalli ning lihtsalt puhkasime. Lisaks kõigele ilusale kogesime vähemalt kuute maavärinat- diivanid värisesid ikka korralikult, pinksi laud kolises mõnusalt ning hosteli administraator jooksis toast välja. Kohalikud on ikka väga hirmul, sest pisikesi maavärinaid on viimaste nädalate jooksul olnud palju ning Tšiili põhjaosa on hoiatatud ka suurema maavärina eest. Ka tsunaami oht on suur. Iquiquest liikusime järgmisesse ookeaniäärsesse linna Aricasse, kus nautisime viimaseid sooje päevi rannas, sest edasi oli suund Lauca rahvusparki Tšiili Boliivia piiril. Peatusime külas nimega Putre, kus esimesel päeval ei teinud midagi. Kuna tulime otse mere äärest 3500 meetri kõrgusele, siis algul oli hingamine suht raske.

Iga kiiremgi liigutus võttis võhmale, söögiisu polnud. Osadel reisilistel, kes meiega samast Arica hostelist Putresse tulid, tekkis aga peavalu. Meie otsutasime kohe, et esimesel päeval me lihtsalt aklimatiseerume, sest järgmisel päeval viis tuur meid 4500 peale altiplanoga tutvuma. Chungara järv, vulkaanid, Parinacota küla, palju loomi (alpakad, laamad, vincuñad) ning vähe turiste. Samas läheb läbi rahvuspargi maantee, mida mööda veetakse suurte rekkadega igasugu kraami Aricast Boliiviasse. Nii on just piiripunkti lähedal teeääred paksult prügi täis.

Õhtul käisime tuurikaaslastega Putres alpaka liha söömas, seltskonnas olid Tšiili päritolu Hispaanias üles kasvanud ning nüüd Prantsusmaal elav massöör koos pranstlannast mesinikuga ning kaks ungarlast Budapestist, kes kuuekuusel reisil läbi Lõuna-Ameerika ja Kariibimere saarte. Üritasime ungarlastega leida ühist keelt, nendele koolis olevat õpetatud üht lauset, mis nii eesti kui ungari keeles peaks kõlama sarnaselt. Selleks on siis "Kala ujub vee all"!!!, unagri keelne vaste kõlas meie kõrvadele siiski nagu ehtne gögöz-mögöz.

Ja siin me nüüd siis olemegi, Uyunis, ootame et homme, 31. märtsil, 3-päevasele tuurile minna. Otsustasime ühe päeva oodata, et saada tuurile firmaga Red Planet, mida on meile paljud soovitanud. Tegemist on küll ühe kallima tuurioperaatoriga, samas on giid ingliskeelne, mitte nagu enamus tuure, kus giid-autojuht-kokk räägib ainult hispaania keelt. Loodame, et ilm peab ning väga külm ei ole, kuigi jah, igaks juhuks varustasime end linnas juba mütside, kinnaste ning villaste sokkidega. Hotellid on siin ikka jube külmad. Jutu järgi pidavat meie praegune ulualune olema ok koht.

Ega me suurt muud ei palugi, kui sooja vett, sellega oleme juba leppinud, et toad on siin kütteta uberikud. Aga siin pole ei sooja vett, kiiret wifit ega hommikusööki, on vaid paari sentimeetrine pragu akna ja seina vahel, kus mõnusasti jahedat õhku sisse puhub. Kadri pakkis end soojalt sisse: kindad, sokid ja müts leiavad juba täna öösel kasutust. JULM. Ja homme tuurile, kus eeldatavasti pidid olema veelgi külmemad majutusasutused. Tuleb vastu pidada.