Esmaspäev, 3. veebruar 2014

Päikeselisest Brasiiliast vihmasesse Uruguaisse



Kust seda juttu nüüd alustadagi. Täna saab meil nädalake reisist täis ning bussides on loksutud juba 2500km. Nüüdseks oleme jõudnud Uruguaisse, kohta nimega Punta del Diablo, tegemist siis sellise külaga, kus elab u 700 püsielanikku, kuid suvel ehk siis kõrghooajal paisub elanikkond paarikümne tuhandeni. Ega siin ookeaniäärses külas muud polegi kui puidust osmikud ning tolmuteed.


Tegelikult tundub, et siinsed majad on taotluslikult sellised räämas ja omapärase olemisega. Täna siin aga "õnneks" suurt ei tolmanud, sest pool päeva sadas kui oavarrest.

Paari sõnaga ka meie viimase nädala tegemistest ning tähelepanekutest. Kuna viimase nädala jooksul oleme bussides veetnud pea kaks ööpäeva, siis tuleks mainida, et tegemist on täiesti korralike liiklusvahenditega. Ruumi on küllalt ning iga endast vähegi lugupidavam "famiilia", kes 12-tunnise sõidu ette on võtnud, varustab end selleks puhuks kogu tõsidusega. Kaasa veetakse ilmatusuured kirjud satsidega padjad, vooditekid ja termoskottides on igasugu söögi- ja joogikraami. "Mama" jagab lastele pea iga tunni tagant kotitäie krõpse, popkorni või suhkruküpsiseid. Lapsed manustavad neid kahe suupoolega nii kuis jaksavad, ning söögikordade vahepeal üritavad patjadest ja tekkidest ehitatud kuhja otsas tukastada.

Linnaliinibussides on lisaks juhile veel piletimüüja, kes istub spetsiaalses pukis paremal bussipoolel küljega sõidu suunas. Üldse tundub, et siin üritatakse võimalikult paljudele inimestele tööalast rakendust leida, nii teeb siin tööd 3 inimest, kuigi piisaks täiesti ühest kätepaarist, kaks molutavad nagunii niisama. Aga on tööd, on leiba.


On vast kõigile teada, et Lõuna-Ameerika riike ei peeta just kõige turvalisemateks sihtkohtadeks. Nii on ka meid mitmel korral hoiatatud, et seda ei tasuks teha, ja sinna ei tohiks kolama minna jne.
Viimane selline olukord oli siis Santa Catarina saarel, kui soovisime minna päevasele matkale saare lõunatipus asuvale eraldatud rannale, kuhu ei saa muudmoodi kui paadiga või matkates.
Kui me siis hostelis teejuhiseid küsisime, öeldi et seal on ohtlik, ja olevat liikunud jutud, et seal metsas pätid varitsevad ja röövivad turiste, ja et targem oleks hoopis nendega saare põhjaosasse tuurile minna. Arvestades aga turistide ja seljakotirändurite hulka, mis seal saarel tiirles, siis me mõtlesime, et vast see asi ikka nii hull ei ole.

Pantano do Sul'ist otsustasime me rannale paadiga minna. Esialgu oli sõit täitsa tore, kergelt ainult õõtsutas paati, aga lahesopist välja saades saime ka korralikku ookeanilainetust tunda. Vot see enam nii meeldiv ei olnudki, õnneks premeeriti meid delfiinide nägemisega.

Eraldatud rannast oli aga jutt kaugel, rahvast oli seal mitmekümne ringis ning matkajaid muudkui tuli juurde. Kui me siis matkates tagasi liikusime uhas meist mööda nii mõnigi surfilaud kaenlas ja vastu tuli mitu rühma noori, kes nädalavaetuseks rannale ja laguuni äärde telkima suundusid.

Ilmad on seni olnud väga palavad ning eriti julm on magada sellistes tingimustes konditsioneerita toas, nüüd on aga vihmaseid päevi oodata ning suuremat suve enne paari kuu möödumist meil loota pole, sest all Patagoonias on ilmad juba jahedavõitu.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar