Neljapäev, 13. veebruar 2014

Fin del Mundo ehk maailma lõpus

Lõunasele paadituurile tõmbas tugev tuul täna kriipsu peale. Nii otsustasime viimase kolme päeva pikkadest matkadest väsinud kontidele ja lihastele armu anda ning veidi lõdvemalt võtta. Lebotame niisama, käisime suveniiripoodides ja vaatasime turismibüroode vaateakendelt viimase hetke pakkumisi Antarktikasse väljuvatele tuuridele. Järgmisel nädalal väljuvale 2-nädalasele reisile saaks koha 6300 usa dollari eest, hind sisaldab kõike: söögid-joogid, ekskursioonid, giidid, kindlustus jne. Kontrollisin kohe Eesti Loto kodulehelt kas numbritega näkkas, aga, oh ei- seda hirmu küll pole, lotovõit sel nädalal jäi tulemata, eks peab siit kuidagi omade vahenditega odavalt edasi põhjapoole liikuma. Õnneks on meil veel Uruguais hea kursiga vahetatud Argentiina peesosid. Siin pangaautomaadist raha võttes on ametlik kurss täitsa jama. Nt 1 Usa dollar on ligikaudu 8 peesot, samas nii Uruguais, kui ka siin kohalikul nö mustal turul vahetades saab 11,5. Samuti reklaamivad mõned suveniiripoed ja hostelid, et vahetavad dollareid kursiga 1 10-le, kuigi ametlikult seda teha ei tohiks. Raha kurss on siin pidevas kõikumises, kohalikel paistab olevat raske saada pangast dollareid ametlikult, see on vaid limiteeritud grupi privileeg. Samas soovivad kõik omada vähegi kindlamat vääringut.
See raha värk on siin ikka keeruline küll, varsti saavad dollarid meil otsa, õnneks liigume paari päeva pärast Tšiili, ehk saab sealt veel dollareid. Muidu läheb siin niigi kallis Patagoonias liiga kulukaks. Ahjaa, vist on jäänud mainimata, et oleme otsapidi Argentiinas, kohas nimega Ushuaia ehk nö maailma lõpus. Siit edasi lõunasse minnes saab ainult Antarktikasse.

Aga alustame nüüd sealt kust pooleli jäi. Aga kus see jutt eelmine kord lõppeski. Igatahes Uruguais olles veetsime Punta del Diablos kolm mõnusat päeva. Viimasel päeval käisime sealt päevasel reisil Cabo Polonias, mis on üks eriti huvitav koht. Küla rahvuspargis liivaluidete ja ookeani vahel, seal pole jooksvat vett ega elektrit, on vaid mudased külavaheteed, lagunevad hütid, paar hostelit, paarkümmend söögikohta, mitukümmend hipit ning sadakond turisti. Kohalik valitsus soovib rahvuspargi alale jäänud inimesi sealt ümber kolida. Nt ei lubata sinna maju juurde ehitada, olemasolevaid ei saa remontida, kui maja hakkab lagunema, siis nii ta jääbki, varsti on hunnik puitu, kive ja muud prahti. Küllasse ei saa muudmoodi kui nelikveolise masinaga. Turiste veavad sinna selleks valmistatud veokid, mis inimesi rahvuspargi väravatest poole tunniga loksutades külasse veavad ja hiljem tagasi. Kindlasti seni nähtust üks huvitavaim koht.

Punta del Diablost sõitsime kaheks ööks Punta del Estesse. Esimene päev oli ilus rannailm, alles õhtul hakkas sadama. Koht iseenesest on täiesti tavaline kuurort, rand paksult rahvast täis, kaubatänavad, suveniiripoed. Enamus puhkajaid on kas Argentiinast või Brasiiliast. Õhtul algas aga hull äikesetorm, sadas, välgutas ja paukus öö läbi ja uude päeva välja. Linnaga tutvusime juba suurt tähelepanu tõmmanud värvilistes vihmakeepides. Järgmisel päeval Montevideos kallas jätkuvalt tundide viisi. Peatusime couchsurferite Nicoláse ja Santiago juures. Santiago, kes pidi õppima eelseisvaks inseneriteaduse eksamiks, tegi õppetöösse pausi. Sõitsime kõik üheskoos bussiga linna teise ossa, võtsime auto ning tegime uppuvas linnas tuuri. Kui vihm pealelõunal vaibus pani Santiago meid kesklinnas maha. Jalutasime paar tundi ja siis põikasime õhtuse mängu ootuses Estadio Centario juurest läbi. Meie majutaja Nicolás üritas meile pileteid orgunnida. Päeval tekkis probleeme, kuna polnud meie dokumendinumbreid, tund enne mängu sulgus meie lähedal asuv piletimüügipunkt.
Staadioni juures oli sadu inimesi piletimüügi järjekorras, kes seisid lootuses, et ehk hakatakse mingi hetk midagi müüma.
Keegi midagi ei teadnud. Kui avavile oli kõlanud, selgu, et seal ei maksa enam passida. Nicolás orgunnis sõbralt auto, kihutasime linnas olevasse valuutavahetuspunkti, kus pidavat ka pileteid müüdama. Seal oli pea sada inimest järjekorras. Ootasime 10 minutit, rivi liikus teosammul, loobusime ja kimasime teise valuutapunkti. Seal selgus, et meie ID-kaardi numbriga ei saa pileteid soetada, sest programm ei tuvasta sellist riiki nagu Eesti. Selleks ajaks oli esimene poolaeg ka juba läbi. Otsustasime, et mis seal ikka, läheme proovime staadioni juures õnne. Nicolás käis väravast väravasse sama jutuga, et näete siin on kaks tüdrukut kaugelt-kaugelt maalt, kes tulid jalkat vaatama, oleme juba viimased tunnid lootusetult pileteid mööda linna taga ajanud aga tulutult. Meie hispaaniakeelt mitteoskajatele jäi osaks vaid head nägu teha. Igal pool raputati pead, et ei saa sisse. VIP sissepääsu juures oli paarikümnepealine grupp, kes soovis samuti stadionile pääseda.
Nende palvetele vastati sellega, et ukse ette saadeti nuiadega varustatud politseinikud ning grupi laialiajamiseks kaasati ka hobustel lisaväge. Lonkisime nukralt edasi viimase väravani. Ka seal meie jutt ei mõjunud, miskipärast aga olles paar meetrit eemale kõndinud, vilistas turva ja viipas käega meid tagasi. Lastigi sisse. Tasuta. Saimegi esimese jalgpalli MM-i finaalmängu staadionile jalkat vaatama. Nägime küll vaid teist poolaega, õnneks ka kahte väravat, mis tegid seisuks Peñarol-Defensor Sportingu vahel 2-2.

Montevideost sõitsime bussiga Colonia del Sacramentosse, mis suureks kohalikuks vaatamisväärsuseks. Ilm oli nii palav ja nätske, et suutsime paar tundi jalutada, kui vajasime juba kosutavat jäätist, et jaksaks edasi liikuda. Sealtsamast linnast sõitsime laevaga Buenos Airesesse, kus peatusime kaks järgnevat ööd couchsurferi Mariano juures, kes on kohalik spordiajakirjanik. Veetsime mõnusasti aega, sõime kombekohaselt hilja öösel pitsat ja muid saialisi, kuulasime huvitavaid pajatusi kohalikust jalkaelust ja uurisime muu riigis toimuva kohta. Siin blogis seda kõike edasi anda kahjuks ei jõua.
Buenos Aireses jalutasime kahel päeval mitukümmend kilomeetrit, nägime ilusaid värvilisi maju, tangotantsijaid, koerajalutajaid, rikaste ja vaeste piirkondi, tänavaturge, mausolem-surnuaeda, parke jne. Täitsa tore linn. Aega jäi kahjuks väheks. Nüüd küll jutust aitab, homme jälle päev. Loodetavasti siis paadituur toimub.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar