Ja olemegi tagasi Brasiilias

Jõudsime eile peale 3-päevast laevasõitu mööda Amazonase jõge Manausse. Selgelt ülerahvastatud alus. Laupäeval startis Tabatingast, Kolumbia, Brasiilia ja Peruu piiri äärest, kaks laeva Manause poole teele. Olime juba kell 8 hommikul sadamas valmis, et kell 12 väljuda. Sinna jõudes valitses segadus, erinevatel inimestel näitasid piletid erinevat kellaaega ning laeva. Siis selgus muidugi, et meie mahume laevale Voyager IV, mis väljub hoopis kell kaks päeval. Laevale hakati laskma juba 11st, sest politsei kontrollis kõikide reisiliste pagasi läbi. Siis tuli kiiresti endale ja oma võrkkiigele, mis tuli eelnevalt koos vajaminevate köitega valmis osta, laeval hea koht leida. Kahjuks olime meie suht rivi lõpus, nii pidime leppima kohaga esimesel tekil ning mahutasime oma võrkkiiged kohalike vahele.

Kadri oli kuidagimoodi ebamugavalt posti ääres ning Triin poolenisti teise võrkkiige all, sest kui ruumi enam pole, siis pannakse osad kiiged lihtsalt teiste kohale ja kõrgemale lae alla. Tegelikult olid mõlemad laevad turistide päralt. Jalkafänne oli üleilma kokku tulnud- oli inglasi, sakslasi, belglasi, ameeriklasi, austraallasi, kolumbialasi, mehhiklasi jt. Suht kirev ja lõbus seltskond ning need 3 päeva laevas möödusid kiiresti. Sai loetud, tukutud ja söödud, sest 3 toidukorda on pileti hinna sees. Söök oli maitsev ja küllaldane, ainult et toidu säilitamise ja hoidmise tingimused jätsid soovida. Seni veel on kõhud korras...

Nüüd alustame sealt kus jutt pooleli jäi. Máncorast, Peruust, sõitsime 18. mail Ecuadori. Piiriületus oli kiire ning peale paari bussivahetust leidsime end Cuencast. Veetsime seal jalutades ning mõnusas Maria's Alemania kohvikus saiakesi mugides ühe päeva. Tutvusime ka nn Panama mütsi valmistamise kunsti ja ajalooga. Niiet neile, kes veel ei teadnud, neid kuulsaid Panama kübaraid valmistatakse Ecuadoris, nimi lihtsalt on veits eksitav.

Kahjuks oli meil juba Peruus olles selge, et Ecuadori ja Kolumbia avastamiseks jääb meil aega väheks. Nii tuli meil Ecuadori vaatamisväärsuste hulgast teha valik, et kuhu minna ja mida teha. Kuna sel reisil pole meil olnud võimalust niisama rannas peesitada, siis otsustasime Ecuadoris just rannikut minna avastama. Veetsime siis mõned päevad Montañita ja Puerto Lopezi kandis Vaikse ookeani sooja vett nautides. Käisime ka Isla de la Platal, mis on ristitud nn vaesemehe Galapagoseks.

Ega jah, suurt rikkust seal ei esinenud. Nägime ühtesid siniste lestadega, ning teisi, punaste kurgualuste paunadega linde. Taimestik oli kõrbenud ning isegi pilvise ilmaga oli maru palav. Päeva teises pooles lasti pooleks tunniks snorgeldama ka, kuigi ühtegi kala ega koralli ei õnnestunud näha. Kui ikkagi eriline linnuhuviline pole, siis ei pea sinna saarele küll poolteist tundi ookeanilainetes loksuma.

Viimased kaks ööd ookeani ääres veetsime eriti mõnusas Hosteria Mandalas Puerto Lopezis. See selline bootanikaaeda rajatud mõnus väikeste majakestega hotellike. Meil oli hubane kahene bungalow suure terrassiga, kus sai võrkkiiges niisama lebotada. Peamajas oli restoran, kust sai maitsvat itaalia jäätist, teisel korrusel oli suur muusikainstrumentide valikuga ühistuba, kus lisaks veel valik lauamänge ning suur raamatukogu, kus sai juba läbiloetud raamatud uute vastu vahetada.

Sealt, kapi alumiselt riiulilt, leidsime ka ühe eestikeelse raamatu- Kreutzwaldi "Kilplased". Nimelt olevat mingi 10 aastat tagasi ühe kuu jooksul seal mitmeid eestlasi peatunud, KLM-il olevat olnud mingi Lõuna-Ameerika lendude soodukas. Peale seda ei ühtki eestlast. Seal oli nii mõnus, et kohe kuidagi ei raatsinud kotti selga tõmmata ning ära minna. Aga minna tuli, terve päeva liikusime erinevate bussidega u 12h pealinna lähedal olevasse külla Mindosse. Sõitsime läbi banaani- ja kakaoistanduste.

Mindos käisime Mariposase liblikafarmis ning tutvusime El Quetzalis šokolaadi tegemise kunstiga. Sai ka erinevaid näidiseid maitsta. Kogu tootmine ses pisikeses ettevõttes käib käsitsi. Kõige paremaks (maitse)elamuseks oli aga seal küpsetatav brownie, too šokolaadipomm oli niivõrd hea, et otsustasime järgmisel päeval tagasi minna, et enne Quitosse sõitu veel suur tükk pintslisse pista.

Quitos peatusime üle pika aja taas couchsurferite juures. Meie majutajateks olid kohalik poiss David ning poolakas Joanna, kes sündinud Tallinnas. Olevat vanemate sõnul elanud Lasnamäel, mitte kaugel Lauluväljakust, enne kui tagasi Poola koliti.

Quito ise on ilus linn. Ajaloolises osa on palju katedraale ning koloniaalseid hooneid, veidi eemale jääb restoranide, ööklubide ning hotellide piirkond, kus siis enamus turiste õhtut veedab. Seal oli tunda juba MMi hõngu. Restodes ja pubides olid osalevate riikide lipud üleval, müüdi Ecuadori koondise särke ning elati juba suure peo ootuses. Quitost sõitsime 2,5 tunni kaugusel olevasse Otavalo linna, kus laupäeviti toimub üks Lõuna-Ameerika suurimaid turge. Ärkasimegi umbes kuue ajal, et varakult kohal olla. Juba kella 7 ajal olid tänavad rahavast täis ning linna ääres asuval platsil, kus toimus loomaturg, oli kauplemine juba täies hoos. Ümbruskonnast on kohalikud oma traditsioonilistes rõivastes tulnud kokku ostma, müüma ja niisama uudistama.

Osta sai igasugu elusloomi: lehmi, vasikaid, sigu, põrssaid, kanu, tibusid, kalkuneid, kassi- ja koerapoegi, hamstreid, lambaid jne. Vaatamist oli nii palju, et alles hiljem tärkas, et oleks võinud ometi uurida palju need loomad ka maksid. Väiksena oli kunagi suur soov endale üks vasikas koju vedada, öeldi, et pole kuhugi panna, kuigi oma lapsemõistusega oleks kööki gaasikappi tahtnud mahutada, esialgu vast oleks äragi mahtunud, aga pärast... siit Ecuadorist oleks vast isegi rahaliselt ühe vasika osta jaksanud.

Oleks tahtnud terve päeva seal passida, aga plaan oli õhtuks Kolumbiasse jõuda. Nii tegime ka nn nänniturul kiire tiiru. Igasugu suveniire ning muud kraami müüdi. Vaipu, võrkkiikesid, kampsuneid, mütse, maale, ehteid jne. Enamuses oli tegemist masstoodanguga, mida varem juba kõikjal nähtud. Polnudki nagu suurt midagi võtta. Paar maali toppisime ikka kuskile kotti ära. Peale seda juba kolme erineva bussiga piirile. Piiril muidugi üritasid Ecuadori ametnikud meile väita, et neil mingi süsteem näitab, et meie kaks vajame Kolumbiasse sisenemiseks viisat. Mitte ei tahtnud meid uskuda, selle asemel pidi Triin üle silla kappama ning Kolumbia ametnike käest järgi küsima, et kas ikka on viisavaba sisenemine või ei. Selle asemel, et seal lollimoodi ringi vehkida oleks võinud lihtsalt kuskil nurga taga 10 min seista ning siis võidukalt teavitada, et jah, tõesti, meie Eesti Vabariigi kodanikud, ei vaja Kolumbiasse sisenemiseks viisat!

Kolumbias ei soovitatud öösel piiri äärest Popayáni sõita, kuna sealkandis pidavat turvalisusega endiselt probleeme olema. Nii veetsime öö Pastos, kus varahommikul liikusime koloniaallinna Popayáni, kus veetsime pealelõuna ringi kõndides. Järgmise päeva veetsime bussis. Sõitsime u 14h Cali kaudu Bogotásse. Paar korda peeti buss automaatidega sõdurite poolt kinni ning kontrolliti reisiliste dokumente. Üldse oli teede ääres päris palju relvastatud sõjaväelasi näha. Esimese öö Bogotás veetsime hostelis, kaks järgnevat couchsurferi Sebastiani juures kesklinnas 31. korruse korteris. Bogotá on suht äärmuslik linn. Vanalinnas on palju kenasid hooneid, eemal, põhjapool on nn rikaste rajoon, kus uhkete autodega sõidetakse kallite restoranide ette või käiakse lukskaupade poodides. Lõunapool ajaloolist linnasüdant on aga favelad, vaid mõne bloki kaugusel presidendipaleest. Ja seal see siis juhtuski. Tuli üks pätt päise päeva ajal ning võttis Kadri telefoni ära. Eks meil ka veits süüd- peale nelja kuud olime muutunud julgemaks. Teed pilti ilma enda ümber kõiki kahtlustamata, ei peida kõiki asju kuskile riiete alla. Väga väle vend oli. Haaras telefonist, teise käega lükkas Kadri munakivitänavale pikali, ja pistis jooksu. Vastutulevad inimesed tõmbasid kahte lehte laiali, keegi ei üritanud pätti takistada. Ja nii ta kadus koos Kadri katkise ekraani ning sita akuga mobiiliga kuskile agulisse. Kohalikud jooksid meie kisamise peale majadest välja, Kadri aidati püsti, keegi ulatas klaasi veega, üks tädi oli täis medõe rõivas mingi kreemiga hakkamas. Asus kohe Kadri marraskil küünarnukki tohterdama. Tegemist olevat pättide seas väga "popi" kohaga, kus turiste passida. Aga jah, eks edaspidi tuleb tähelepanelikum olla ning kukla taha ka silmad tekitada.

Meie majutaja Sebastian oli aga kohe valmis abistama. Uut telefoni läheb ikka tarvis. Pani siis oma ülikoolikaaslaste gruppi kuulutuse, et ostab kasutatud telefoni. Ei läinud eriti aegagi mööda, kui juba oli viis pakkumist letis. Müüdi Samsunge, BlackBerriesid ja muud. Üldse pidavat see väga popp internetigrupp olema, kus saab igasugu tehnoloogilisi vidinaid osta. Lõpuks ostis Kadri hoopis Sebastiani sakslasest korterikaaslase katkise ekraaniga LG telefoni 50 dollari eest. Saab jälle netti ja pilti (kehva kvaliteediga) teha, tuju mõneks ajaks jälle hea.

5. juuni hommikul lendasime Bogotást Leticiasse Amazoni jõe äärde. Lend oli viimse kohani välja müüdud, turiste vooris linna päris palju. Meie hosteli reserveering oli kuskile internetiavarustesse kaduma läinud, nii tuli viimasel minutil midagi uut leida. Piletid laevale soovitati ka juba ette ära osta ning oodates politseis passikontrolli järjekorras koos paarikümne turistiga võis tunda MMi lähenemist, sest enamus oli minemas tolle 3-päevase laevaga Manausse MMile mänge vaatama.

Kui oleks olnud soovi oma pileteid müüa, siis potensiaalsetest klientidest seal puudus polnud. Aga oh ei. Need piletid pole müügiks!

Hetkel peatume Manause äärelinnas kodumajutuses. Keegi peale portugali keele miskit muud ei räägi, aga samas ollakse väga sõbralikud ning google translatori abiga saab hädapärase aetud. Järgneva kahe nädala jooksul rendidakse siin majas olevad ruumid välja ning tehakse raha. Mõnusalt kodune on, ja mis peaasi, siin on konditsioneer. See siin 35-kraadises Amazoni džunglis asuvas miljonilinnas on ikka üks oluline asi küll. Nüüd üritame aga paar päeva kuumas kliimas vastu pidada. Täna üks kiire linnaring ja laupäeval ka esimene staadionikülastus!

Machu Picchu ning muust Peruus nähtust-tehtust

Käes on maikuu keskpaik ning oleme jõudnud Peruu põhjaossa. Nüüdseks on juba üle poole reisist seljataga ning muljeid omajagu, vaja veel viimase paari nädala sündmused üles märkida.

 

Boliivias veedetud viimasel nädalal käisime ka jalgrattatuuril firmaga Barracuda Biking. Sõitsime suurel kiirusel mäeserval olevat kitsukest teed pidi alla ja seda umbes 60 kilomeetrit. Olenemata sellest, et see on hinnatud maailma kõige ohtlikumaks ehk surmateeks, oleme endiselt täie tervise juures ning tiksume edasi seigelda. Tegemist on muidugi hullu turismiatraktsiooniga. Firmasid, kelle vahel valida on mitukümmend ning hinnaskaala vägagi erinev. Meie kõige kallimat ei valinud, kõige odavama kasuks ka ei otsustanud, kuna on olnud juhuseid, et odavamate tuurioperaatorite jalgrattad on nii logud, et pidurid ei tööta, sadul kukub poole sõidu pealt ära ning üldse krigisevad ja kolisevad. Sõitu alustatakse umbes 4600m pealt ning kokku on laskumist 3000m jagu, niiet kõrgusekartlikkele inimestele täiesti tõsine ettevõtmine.

Kohati olid kuristikud ikka väga hullud, õnneks enamus ajast polnud mahti sügavustesse vahtida, tuli keskenduda enda ees olevale kitsale kivisele rajale. Üheks ompäraks on ka see, et sel teel käib sõitmine vasakul pool, niiet alla vuhised alati kuristiku serva pidi, õnneks suuremat autoliiklust sel teel enam ei ole, sest valminud on uus lõik, nii kasutavad seda surmateed enamasti ainult seiklusi otsivad tursitid, kelledest puudust muidugi pole. Meie giidi sõnul on lisaks sadadele autoõnnetuste ohvritele sel teel elu andnud umbes 24 ratturit. Riste oli tee ääres muidugi hirmuäratavalt palju, aga kui sul ikka mõistus peas ning soov ka homset päeva näha, lollimoodi riskima ei hakka ning ettevaatlikult (loe: kramplikult ja pidevalt pidurdades) sõidad, siis saab mäest elusalt ka alla. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et kui aega ja viitsimist on, siin soovitame soojalt.

La Pazist sõitsime Titicaca järve äärde Copacabanasse, mis asub 3800m kõrgusel ning veetsime seal kaks viimast päeva Boliivias. Käisime paadituuril Isla del Solil ning jalutasime saare põhja- ja lõunaosas. Täitsa ilus kant, eriti tore on see, et siinkandis kannavad kohalikud naised uhkusega traditsioonilisi rõivaid ning peakatteid. Ahjaa, nende kübaratega olevat see lugu, et tegelikult olid need mõeldud meestele. Ehk siis kunagi paar sajandit tagasi saadeti Euroopast Boliivia kaevuritele koormate viisi neid peakatteid, sest arvati, et tegemist on niivõrd lühikest kasvu inimestega, et küllap nende pea ümbermõõt ka suht väike, aga võta näpust, pead on neil sama suured kui eurooplastelgi. Ega siis hakatud kogu seda koormat tagasi ka saatma, väideti, et tegelikult ongi tegemist väga popi naistemoega Euroopas.

Eks siis kohalikud naised võtsid ka selle moeröögatuse omaks ja seda tänapäevani. Olenevalt sellest, kuidas too torbik peas asetseb, saab öelda, kas tegemist on abielus, vallalise või lesega. Eriti põnev nähtus on see, et kui sadama hakkab, siis urgitsevad kõik daamid taskust kilekoti välja ning mässivad kübara sellesse ja nii juba ühes kilekotiga rändab too asjandus tagasi pähe.

Aprilli lõpus jõudsime ka Peruusse. Võtsime suuna Arequipale, kus Triin sai mingisuguse kõhutaudi, väänles valudes pool päeva, siis sai lõpuks vaevast lahti. Otseses mõttes. Järgmisel päeval sai juba ka väike linnatuur tehtud ning siis Colca kanjonisse, mis on kaks korda sügavam kui Suur Kanjon USAs. See on ka Peruu üheks külastatavaimaks kohaks. Eriti populaarne on seal varahommikuti kondorite vaatamine, neid sinna juba jagub, aga turiste on seal ikkagi tunduvalt rokhem kui neid linde.

Enamik reisilisi teeb sealkandis ka paaripäevase giidiga matka. Meil polnud erilist tahtmist kellegi tempos tatsata, nii otsustasime omal käel päevase retke ette võtta. Ütleme kohe ära, et üks loll plaan. No milleks on vaja end terve päev piinata. Ühe hooga 1200m laskumist, siis mingil suvalisel oaasil tunnike puhkust ning tagasi üles. Juttude järgi pidi võtma 3,5 tundi aega, jajah, meil läks nii kaua, et alles õhtupimeduses saime tagasi hostelisse. Kõrguste vahe, väsimus ning paaripäevatagune pasataud absoluutselt ei soosinud meie seekordset sooritust. Normaalsed inimesed ikka läksid eelmisel õhtul sinna oaasi ööbima ning siis varahommikul tagasi, mitte meie kombel pealelõunasel ajal põrgukuumuses. Peale seda retke sättisime end ööbussile suunaga Cuscole.

Cusco on väga ilus ajalooline linn, natuke sant ilm oli aga muidu täitsa tore. Jalutasime terve päeva ringi, sõime eht läänelikku hommikusööki seljakotirändurite ühes meeliskohas  Jack's Cafe ja vaatasime jalkat kohalikus Iiri pubis. Järgmisel päeval suundusime Agua Calientesesse. Kui me terve selle reisi jooksul oleme üritanud suht soodsalt reisida, kasutada kondimootorit niipalju kui võimalik ja üldse säästa, siis Machu Picchule otsustasime minna eht turistlikkul kombel, ehk rongi ja bussiga ning vähese vaevaga.

Kui keegi on juhtunud vaatama Kanal 2 saadet Kaks Kanget, siis vast teavad Margna ning Jõekalda erinevaid reisistiile. No seni üritame nii igal võimalusel nö Margnat teha ehk võimalikult soodsalt reisida, siis sel korral, Machupicchule minnes, tegime Jõekaldat. Soliidselt, puhtalt ning värskena rongi ja bussiga kohale. Ei mingit enesepiinamist 4-päevasel inkamatkal, isegi sissepääsuni otsutasime minna bussiga ning vältida kahetunnist matka mööda treppe üles.

Kuna igal pool soovitati Machu Picchule minna varahommikul, et vältida rahvamasse, siis ajasime end juba 5 ajal maast lahti, et 5.30 esimese bussiga sissepääsuni sõita. Selline kaval plaan oli aga veel ligikaudu kolmesajal inimesel, kes meiega tol varahommikul bussi ootasid. Me mahtusime alles kümnenda bussi peale!!! Külastajaid igatahes jagus, tipphooajal pidavat neid varemeid külastama ligi 3000 inimest päevas. Kõige parem on see, et tegelikult pole ajaloolased ning muud targad selgusele jõudnud, et milleks see linn sinna omal ajal rajatud oli. 

Peale Machu Picchut käisime ka Ollantaytambo varemetes ning siis Cuscosse tagasi, kust sõitsime pea 20 tundi bussiga Icasse. Õnneks Cruz del Sur'i buss oli võimas- laiad nahkistmed, personaalne telekas, toitlustus ja muud mugavused. Samas bussijuhid on ikka endiselt hulljulged ning kimavad kitsastel kurvilistel teedel elu eest. Nii juhtuski, et hommikul kella viie ajal leidsime end peale korralikku raksatust kiviseinast. Eks vastutulnud suure veoki juht ei tahtnud oodata ning meid kurvis mööda lasta, mille peale meie bussijuht hullema vältimiseks kiviseina rammis. Tulemuseks oli see, et bussi tagarehvid olid kraavis ja buss toetus raskusega kaljunukile. Tunnike pusimist ning sõitsime edasi kõrbeoaasi Huacachina poole, kus tegime lühikese liivalauatamise ja buggy tuuri. Too buggy on siis selline putukalaadse väljanähemisega sõiduriist, kus 10 turisti rihmadega kinnitatult loksuvad mööda liivadüüne üles-alla sõites. Vahepeal on ikka päris õudne, ega muu aita, kui silmad kinni pigistada ning vaid vahel piiluda, milliste hullude manöövritega järgmiseks hakkama saadakse. Hullem sõit kui Ameerika mägedel kuskil lõbustuspargis. Oli üpris lõbus.

Kolm päeva veetsime Peruu pealinnas Limas.

Ööbisime Miraflorese linnaosas, mis on suht ameerikaliku olemisega koht. Väga viisakas, puhas, korralikud poed, restoranid, esindatud on kõik Ameerika brändid alustades Starbucksi, Dunkin Donutsi ja lõpetades KFCga. Kesklinn seevastu on veidi kulunuma olemisega. Seal on ilusad katedraalid, kirikud ning muud koloniaalsed hooned, samas ka veidi räpasem. Üldse on Lima tohutusuur linn, kus elab vist üle 7 miljoni inimese.

Limas osalesime ka lühikesel kokanduskursusel SkyKitchenis, kus õppisime tegema nelja traditsioonilist Peruu toitu: mahedat kartuli, avokaado ja kana vormi, vürtsikat ning ohtra sibulaga toorest valget kala ehk cebichet, loomaliha riisi ja friikatega ning rasvast imbuvaid sõõrikuid. Loodetavasti midagi õpitust ka kinnistus, et siis kunagi koduste vahenditega järgi proovida. Ise ka ei jõua ära imestada, milliste maitsvate roogadega hakkama saime.

Limas istusime jällegi bussi peale ning sõitsime 8 tundi sisemaale, et jõuda mägedesse, ning kohta nimega Huaraz. Seal tegime ühe päevase matka Laguna 69 juurde.

Aega kulus umbes 6 tundi, tegelikult rada reljeefilt raske polnudki, võhmale võttis see, et matka alustasime 3800m pealt ning tõusime 4400 peale. Õhk oli hõre, vaated ilusad. Kahjuks laguuni äärde jõudes oli ilm pilves ning vaated mägedele jäid meil sel korral nägemata. Üritasime seda puudujääki veits korvata ning sõitsime järgmisel päeval taksoga ühe teise järve äärde. Laguna Parón asub siis Carazi linnast 32 km kaugusel, meil võttis sinna jõudmine 2 tundi aega, sest tee ketras muudkui üles ja üles ja üles. Jälle u 2000m jagu tõusu, sel korral õnneks taksos istudes.

Carazist võtsime järjekordse ööbussi, mis meid nüüd ookeani äärde Trujillosse viis. Peatusime seal lähedal asuvas surfarite väikelinnas Huanchacos 3 päeva, mitte seetõttu, et meile õudsalt oleks meeldinud too kole liivane rand, või tühi kõrbelinn, või, et me oleks läbi käinud kõik lähedalolevad Kolumbuse eelsed Chan Chani paleed ja linnarajatised ja muud värgid, oh ei.

Põhjus selles, et Triin jälle haige. Tüütas jälle "vana sõber" reisijate kõhulahtisus. Seekord korraliku palavikuga, niiet avanes võimalus üle vaadata kohalik velskripunkt. Kogemus omaette, väikene keelebarjäär oli, aga saime hakkama ja antibiootikumiravi pandi paariks päevaks peale. Eks näis kuidas mõjub.

Nüüd oleme Peruu viimases peatuspaigas nimega Máncora, see selline rannaküla. Üpris turistikas, rannariba ise pole suurem asi, aga ajab asja ära. Vähemalt ilm on soe, kui mitte liigagi palav. Naudime siis viimaseid päevi siin soojas, sest Ecuadori vist lubas vihma. Järgmised paar nädalat veedame siis Ecuadoris, kust juuni alguseks tuleb end juba Kolumbia pealinnna vedada, et sealt Amazoni äärde lennata, kust paadiga Manausse ning valmis Brasiilias nautima tervelt kuu aega kestvat suurt jalgpallipidu.

Kolm nädalat Boliivias

Esialgu oli meil plaanis Boliivias veeta ainult kaks nädalat. Tuur Uyunis ning sealt siis Sucre ja Santa Cruzi kaudu La Pazi. Nagu eelmises postituses sai mainitud, ootasime Uyunis ühe päeva, et saada tuurile firmaga Red Planet Expeditions, mida paljud meile soovitanud olid. Esmaspäeval, 31. märtsil startisime Toyota Land Cruiseriga teele. Kotid pakiti ilusasti auto katusele, toidukraam laaditi peale ning nii ronisime viiekesi koos juhi ja giidiga autosse. Meie tuurigrupis olid siis lisaks meile kahele veel ameeriklannast füsioterapeut-farmipidaja Ann-Casey, Talibani-võitleja väljanäegemisega austraallane Nick ning Lõuna-Aafrika Vabariigis üles kasvanud britt Nikki. Lõbus seltskond, vahva giid ning hull autojuht.

Esimesel päeval käisime nn rongide surnuaial ning soolakõrbes, vaatasime ühe soolafarmi tööd ja tegemisi, ning jalutasime Incahuasi saarel keset soolajärve. Otseloomulikult on vaja kõikidel turistidel selles soolaolustikus teha lollakaid pilte ehk nn silmapetekaid. Kindlasti tuleb fotosessiooni ajal teha ka mõned hüppe- ning evolutsioonipildid. Meie tegime ühe eriti "löda" käruka ka, ülejäänud, Lääne turistid, vaatasid meid imelike nägudega ja mõtlesid vast, et mis see maarahvas möllab. Õhtuks jõudsime soolahotelli, kus ootas ees rikkalik õhtusöök ja hulgim huvitavaid jutuajamisi teiste reisilistega.

Teisel päeval sõitsime mööda Dalí kõrbe, ühe järve juurest teise juurde, nägime flamingosid ja vicuñasid, maastikud vaheldusid ning õhtupoolikul jõudsime 5000m kõrgusel asuvate Sol de Mañana geisrite juurde. Teise öö veetsime natuke tagasihoidlikumates tingimustes, kuivkäimla lehkas korralikult, pesemisvõimalusi polnud ning toas oli sutsu jahe. Samas oli meie hostel Polques'i kuumaveeallikate juures. Nii saime peale õhtusööki paar tunnikest kuumas vees solistada, vaadata taevatähti ning loetleda õhtuhämaruses mööduvaid autosid, mis pidavat n-ö kõrvalisi teid pidi Tšiilisse narkootikume ja salakaupa vedama. Võibolla on see lihtsalt linnalegend, aga mida need uhked maasturid seal öisel ajal piiri lähedal tühjal maal ikka teevad.

Teised tuurigrupid oma maasturitega ööbisid kõik pooleteisetunnise sõidu kaugusel ning tulid suplema alles varahommikul. Ja neid džiibitäite viisi turiste oli seal palju. Paarkümmend autotäit iga päev ning enamus Land Cruiseritega, mis eelnevalt rikaste boliivlaste kasutada olnud. Aga minek oli masinatel hea, meie autojuht selgelt nautis sõitmist, ja noh, ega sellise autoga oleks endalgi tore üks Lõuna-Ameerika ekspeditsioon ette võtta.

Kolmandal päeval külastasime veel nn Rohelist järve (Laguna Verde), mis asub Boliivia, Tšiili ja Argentiina piiril, viskasime kiire pilgu Licancaburi vulkaanile ning siis algas tagasisõit Uyuni poole. Lõunapeatus oli väga mõnusas kohas, rohelisel aasal punaste kivimoodustiste vahel koos laamade ja eeslitega. Kolmapäeval, 2. aprillil jõudsime Uyunisse rahulolevate turistidena tagasi, saamaks teada, et kohalikud kaevurid on alustanud streigiga.

Kui siin streigitakse, siis ikka niimoodi, et mitmeks päevaks blokeeritakse teed. Meil oli soov minna Sucresse, kuid selleks et sinna saada tuleb sõita läbi Potosi, mis on Boliivia kaevanduste süda. Potosi linn ja ümbruskond oli täielikult blokeeritud ning kõik suuremad maanteed kinni. Uyunist sai bussiga ainult Orurosse, sealt edasi La Pazi poole olevat teedel olnud 3-4 blokaadi. Esimene vaba koht lennukile oli järgmise nädala esmaspäevaks. Nii liikus Uyunis neid mornide nägudega turiste ikka hulgim ringi. Ka meie tegime seal linnas bussijaama vahet käies mitukümmend tiiru.

Kogu aeg raputati pead ja öeldi, et veel polevat uudiseid tulnud ja et streikijad ning valitsuse esindajad polevat kokkuleppele jõudnud. Põhjuseks vist see olnud, et Boliivia praegune president Evo Morales on suht vaskapoolne sell, kes tahtvat enamuse kaevandusi ja suurematest ettevõtetest riigistada, mille vastu sõdivadki just erasektoritesse jäävad kaevurid, kes soovivad jätkuvalt omada kontrolli selle üle, kuhu, kellele ja mis alustel maavarasid müüa.

Riigi eelmine president, Ameerikas üleskasvanud vend, müüs pea kõik riigiettevõtted eraomandisse ja välisfirmadele ning kui tal lõpuks elu raskeks tehti ning La Pazi keskväljakul pea maha taheti lõigata, otsustas too koos suure riigirahaga USAsse põgeneda. Kuna tegemist on USA kodanikuga, siis väike Boliivia seda tüüpi koos rahaga enam ei näe.

Peale kahepäevast ootamist väsisid kaevurid lõpuks ära ning ÜLLATUS- nädalavahetuseks oli blokaad läbi, meie saime terve päikeselise päeva Sucresse sõita ja elu läks edasi. Pühapäeval 6.aprillil käisime Sucrest pea 70-kilomeetri kaugusel Tarabuco külas turul, kuhu kohalik rahvas ning turistid tulevad kauplema ja ostlema. Seal oli näha palju erinevaid hõime ning mitmekülgseid riietumisstiile. Õhtupoolikul jalutasime Boliivia ametlikus pealinnas Sucres, mis on koloniaalarhitektuuri heaks näidiseks.

Sucre on seljakotirändurite seas popiks kohaks, kus õppida hispaania keelt ning süüa keskturul ohtra vahukoorega puuviljasalatit.

Sucrest sõitsime ööbussiga Samaipatasse. Tahtsime küll veidikenegi päevavalges sõita, kuid nagu tavaks, pikemaid vahemaid sõidetakse siin ainult öösel. Tee oli kurviline, kruusane ja piiretest polnud haisugi. Buss oli rahvast täis, palav ja tolmune.

Samaipatasse pidime jõudma hommikul kell 5, meie bussijuht tatsas gaasipedaali aga nii usinasti, et olime juba öösel enne kolme inimtühjas külas kohal. Broneerisime endale juba paar päeva varem toa La Posada Del Solis, omanik lubas meid kenasti öösel varju alla võtta, tuleb vaid kella helistada. Täitsa mõnus, võtsime siis suuna hotellile, sada meetrit enne kohalejõudmist läks terves külas elekter ära. Niipalju siis uksekella helistamisest. Maja oli raudaiaga piiratud, väravad lukus ning ainus viis andmaks teada, et kaks väsinud ning tolmust rändurit ootavad värava taga sissepääsu, oli uksekell. Aga elektrit ju polnud, nii istusime seal oma seljakottide otsas tunnikese, kui vool korraks sähvatas, paraku ei jõudnud me nii kiiresti end maast lahti ajada, kui juba jälle valgus kadus. Ootasime veel, umbes poole viie ajal tuli vool kolmeks minutiks tagasi, siis saime jaole ning lõpuks keegi tuli ja lasi meid diivanile tukastama.

Samaipatas käisime ka ühel päevasel tuuril. Olime meie kaks ning hispaaniakeelne giid, kuidagimoodi saime asjad aetud ning informatsiooni vastu võetud. Retk algas tunnise tõusuga nätskes metsatukas ning mäenõlval, siis laskusime mööda loomarada koos eesli, lehmade ning koeraga jõe äärde. Sealt edasi matkasime mööda jõge. Kohati olime rinnuli vees, vahepeal oli vesi üldse üle pea. Andis ikka trikitada, et kilekotti mässitud fotokas kuivaks jääks. Triin üritas kuidagimoodi ühe käega ujumisliigutust tehes ning teise käega fotokat pea kohal hoides veepinnale püsima jääda, Kadri vandus alla ning sulpsas ühes seljakotiga vette.

Kott oli meil igast kraami täis, nii tõmbas vool Kadri vee alla, kus too veidi rahmeldades mõne hetke pärast ja kerge paanika silmis taas pinnale ilmus, kuid mütsilätu oli selleks ajaks juba oma teed läinud. Edaspidi tuli juba müts hambus edasi hulpida.

Samaipatast Santa Cruzi liikusime minibussiga, kus jalutasime niisama suht sihitult ringi, sõime jäätist ning turul imeodavaid roogasid. Santa Cruz on siis Boliivia üks suuremaid linnasid, kus asub enamus suurtööstustest. Üpriski brasiiliapärne elulaad ning väljanägemine. Sealt liikusime ööbussiga edasi La Pazi. Sõit pidi kestma 15 tundi, läks aga hoopis 21. Õnneks oli El Dorado nimeline buss suht OK ning ruumi oli laialt.

La Pazi jõudes tervitas meid jahe ilm ning hõre õhk. Linn asub 3500m kõrgusel, mägisel maastikul. Üles-alla vantsimine võtab suht võhmale. Tegime ka tasuta linnatuuri Red Capi agentuuriga, mis oli vägagi informatiivne kolmetunnine jalutuskäik mööda ajaloolist linnasüdant. Tuur algas San Pedro vangla juurest, kus pidavat elama 2500 inimest, kellest enamus on narkokurjategijad. Vanglas töötab 12 valvurit ja seda ka ainult väljaspool, mis tähendab, et vanglas sees on vangide võim.

Nii on võimalik seal raha eest kõike soetada, mõnusamat elamispinda jne. Kunagi tehti sinna tuure ka, aga enam ei olevat võimalik. Sissesaamine pidi olema enamvähem ok, aga et sealt ka välja saada, siis tuleb korralik summa välja käia. Kõndisime turgudel ning kuulasime huvitavaid lugusid La Pazist ning Boliivia ajaloost, kultuurist ning uskumustest.

Otsustasime Boliivas ka vihmametsade piirkonda minna. Ostsime suht soodsa edasi-tagasi lennu Rurrenabaquesse, kuhu bussiga oleks pidanud loksuma pea 24h.

Jõudsime Rurresse esmaspäeval 14.aprillil ja broneerisime järgmiseks päevaks 3-päevase pampa tuuri. Võrreldes La Paziga oli ilm niiske ja palav. Teisipäeva hommikul selgus aga, et sel päeval tuur mingil põhjusel ei välju ning me peame veel ühe päeva ootama. Eeldatavasti ei saadud tuuri jaoks piisavalt rahvast kokku ning meie kahe pärast eraldi ei hakatud mingit paati välja saatma. Õnneks tuuriagentuur maksis meie hosteli ja vahetas tagasilennu reedeks hilisemale kellaajale. Dolphins Traveli nimelise agentuuriga oli meid 10 inimest tuurile minemas.

Sõitsime autoga 3,5 tundi mööda tolmust ning auklikku teed, mida ääristasid loomakorjused. Nimelt oli Rurre ja Amazoni kandis jaanuaris ja veebruaris suured vihmasajud ning enamus maa-alast pooleteisemeetrise veekihi all. Nii jäid paljud loomad veevangi ning uppusid, osad jäid nälga. Meie giidi sõnul hukkus sadu tuhandeid loomi, farmerid kannatasid suuri kahjusid ning liha hinnad on viimaste kuude jooksul kahekordistunud.

Edasi liikusime juba paadiga Yacuma pampas. Meie tuurigrupis oli lisaks meile kahele veel üks eestlane, polegi tükk aega ühegi kaasmaalasega trehvanud. Tuur ise oli suht ok, kolme päeva jooksul nägime palju erinevaid linde, ahve, kilpkonni, roosasid delfiine ning kaimane. Püüdsime piraajasid, käisime öösel helendavaid kaimanite silmi vaatamas ning veetsime niisama aega oma majutuses, mis oli vees asuv postide peale ehitatud puidust hoone, mille all elutsesid kaimanid ja toas nahkhiired.

Toit oli rikkalik ning maitsev, kuigi Kadril õnnestus kuidagimoodi kuskilt mingi kõhutõbi hankida. Reedel asusime Rurre poole tagasiteele, meie lend väljus õhtul enne kuut. Esiteks läks meie paadil mootoriga midagi tuksi, siis õnnestus meie autojuhil auto mudasse kinni sõidutada. Kõige parem oli selle asja juures see, et juba kaugelt oli näha, et tee vasakul küljel on kohalik liinibuss suurde lompi kinni jäänud, sellest hoolimata otsustas meie juht paremalt pool suure hooga läbi sõita.

Enne palus kõigil autost väljuda ja käis lombis kontrollimas ka. Vesi ulatus korralikult põlvini, juht ja giid võtsid paar kivi ning viskasid lompi. Siis istus juht autosse ning üritas sealt hooga läbi sõita. Otseloomulikult jäi esiratas auku kinni ning auto ei liikunud ei edasi, ei tagasi. Selle ajaga oli tekkinud bussi taha juba kolm veoautot, kust kokku ilmus välja vähemalt 10 elukutselist autojuhti, kes seisid siis käed puusas lombi ääres ja vaatasid kõike pealt. Siis otsustati ühe veoautoga buss välja tõmmata, meie autot aga ei puudutatud.

Lõpuks kümme tarka panid auto taha köie ja üritasid niimoodi meie autot sealt mudaaugust välja saada, seejärel ilmus sinna lõpuks üks auto, mis siis ka meie auto välja tõmbas. Olenemata sellest, et oli näha, et sellest mudaaugust pole võimalik väiksematel masinatel läbi sõita, üritasid peale meie auto väljatõmbamist veel teisedki läbi minna, kes kohe ise ka kinni jäid. Ei saagi aru, kas tegemist on hullude optimistidega või on nad lihtsalt lollid. Kui me siis sealt lõpuks minema saime, hakkasid veoautode juhid kahte kirkat ja labidat jagades läbi selle lombi teed rajama. Meil polnud aga aega seal passida, sest aeg pressis takka, lennukist maha ka ei tahtnud jääda. Õnneks jõudsime õigeks ajaks lennujaama, kui Rurre lennuväljal asuvat hoonet nii võiks nimetada.

Lennuk, millega tagasi La Pazi sõitsime, oli kõige pisem millega üldse kunagi sõitnud oleme. 19-kohaline, reisilisi oli reede õhtul kokku 6. Eriti kõhe hakkas siis, kui poole lennu peal, õhtuhämaruses, pandi minoorne klassikaline muusika peale, lennuk rappus õhuaukudes ning lähenesime mägedele. Nüüd oleme juba tagasi La Pazis ja ootame homset jalgrattatuuri, siis Titicaca järve äärde ning millalgi uuel nädalal üritame lõpuks ka Peruusse siseneda.