Kuu Indoneesias

Lendasime Uus-Meremaalt Balile 22. veebruaril. Esimesed 3 päeva-ööd peatusime Seminyakis. Tutvusime ja harjusime uue olukorraga, jalutasime mööda butiike ja kohvikuid täis tänavaid ning veetsime veits aega rannas. Liivariba seal just kõige parem pole ning vees hulbib omajagu plastikust prügi. Ühel päeval käisime ka taksoga väikesel tuuril.

Sõitsime Bukiti poolsaarele, külastasime Uluwatu templit, jälgisime mõnusast rannarestost surfarite lainesõite ning külastasime kaljule ehitatud Rock Bar´i. Baar ise asub siis ühes lukskuurortis ning on väga popp koht päikeseloojangu vaatamiseks. Söökide-jookide hinnad on korraliku Euroopa baari tasemel ning enamus klientuurist paistis olevat hoopistükis rikkad hiinlased. Tegemist on muidu üpris suure kohaga, baar mahutab 800 inimest erinevates kaljusoppides. Nautisime seal siis ilusat päikseloojangut ning 10-eurost smuutit ning siis taksoga meie tagasihoidlikku häärberisse tagasi.

See Kuta ja Seminyaki piirkond Balil tundus meile turistikas ning mitte eriti autentne, sestap otsustasime 26ndal jaanuaril hoopis Florese saarele lennata. Kuna sel reisil oli meil kindel soov teha ära sukeldumise kursus, siis peale mõningast taustauuringut otsustasime, et selle tegevusega alustamiseks on Florese saarel asuv Komodo rahvuspark parem variant kui ülerahvastatud Gili saared.

Labuan Bajos, kuhu me Florese saarel lendasime, asub mitmeid erinevaid sukeldumisfirmasid. Kuna tegemist on aga ikkagi madalhooajaga, siis paljud koolid kursusi ei pakkunud. Lõpuks õnnestus meil Komodo Dive Centre’i kaudu leida instruktor ning asi käsile võtta ning PADI Open Water Diver kursus ära teha. See on selline 3-päevane koolitus, mis hõlmab teooriat, oskusi vees ning 4 sukeldumist kuni sügavuseni 18 meetrit. Kogu selle kursuse lõpuks tuleb teha ka eksam ning siis kui läbi saad saadetakse sulle lõpuks ka pildiga sertifikaat, paberil ja koju kätte.

Esimene kursusepäev oli meil puhtalt 9 tundi teooriat- õhurõhud ja tihedused, silindrid ja tasakaalud ning mis kõik sai selgeks tehtud. Sekka veel omajagu teste ning kordamisi. Järgmisel päeval oli võimalus kõike õpitut ka praktikas proovida, kuna sukeldumise varustus tuli meil endil ise kokku panna, lisaraskused paika seada ning siis vette laskuda. Seal vees olles hakkasime  igasuguseid harjutusi tegema. Kuidas ikka vee all maski seest vett välja saada; kuidas regulaatorit sõbraga jagada, kui vee all peaks hapnik järsku otsa saama. Milline on õige hingamine, kuidas hoida tasakaalu vee all ning end hingamisega neutraalses olekus vee all hoida. Päris põnev, tegime ka esimese tunniajase sukeldumise. Kahjuks läksid Kadri kõrvad selle esimese sukeldumise ajal lukku, lootsime küll et ehk järgmine päev on parem aga võta näpust, hullem veel. Nii ei hakanudki igaks juhuks vee alla minema ning lükkasime oma viimase kursusepäeva edasi.

Kadri käis igaks juhuks ka kohalikus haiglas kontrollis, et kas midagi hullusti viga, sest kõrvad valutasid. Anti rohtu ning visiiditasu võeti ka korralikult. Seega otsustasime vahepeal hoopis 2-päevasel Komodo rahvuspargi laevatuuril ära käia. Kaks päeva kruiisisime merel. Paadikeses oli 10 turisti ning 3 meeskonnaliiget, söögid olid hinnas ning magamine oli kas laeva põrandal või katusel koos toredate lisadega nagu näiteks prussakad. Süüa tehti laeva põrandal, kus hakiti juurikaid ning küpsetati kala ja kana. Riisi loomulikult ka. Nälga ei jäänud.

Esimesel päeval käisime Rinca saarel ja tegime väikse kõnnaku et neid kuulsaid Komodo Draakoneid ehk elusuuri sisalikke näha. Nägime kah, aga mitte džunglis või looduses aga pargivahtide köögi juures. Põõnasid viludas. Tundusid kodustatud olevat.

Sealt edasi Pink Beach’ile snorgeldama ning õhtuveeruks Komodo saarele draakonijahile. Seal õnneks nägime ühte vennikest eriti koomiliselt mööda rada jooksmas enne kui too metsa peitu puges, ülejäänud sisalikud näidati meile jälle ette, üllatus-üllatus, köögi juures! Päikseloojanguks jäime ankrusse kohta, kus pimedas lendas tuhanded nahkhiiri ning oli ilus vaade tähistaevale.

Teisel hommikul ärkasime varakult, et Padari saarel väike kõnnak teha ning mäe otsast kena vaadet imetleda. Meie laevast tuli ainult 3 inimest matkale, sest ülejäänud läksid eelneval õhtul jookidega nii hoogu, et mõnel oli kena võimalus kalu sööta. Paari tunni pärast olid kõik aga vinksvonks rivis, et veidi snorgeldada.

Peale laevatuuri suundusime tagasi omakssaanud hotelli. Sel korral priiskasime korralikult, peatusime Puri Sari nimelises hotellis ning elasime kui kuninga kassid. Ega ta mingi eriline lukshotell ka polnud, aga see-eest töölised toredad ja abivalmid. Kõik tehti ette-taha ära, kõiki töötajaid olid informeeritud hotellikülaliste tegemistest, teati nimesid, päevaplaane jne. Hotell oli mõnus, restoranis toidud head, basseinis hea sulistada, ainult et sealne rannariba prügi täis, aga see oli seal kõikjal nii, plastikut hulpis vees igalpool. Tundub, et seal prügi lausa kukub käest ja sinna ta jääbki. Kurb.

Peale paaripäevast tuuritamist aga jumpsis Kadri kõrv endiselt, niiet tegime Lauban Bajo’st hoopis veel ühe väljasõidu. Seekord 3-päevase ning mägikülasse. Esimesel päeval sõitsime 7 tundi mööda päris kehva teed Waerebo Lodge´i, peatusime seal öö ning järgmisel hommikul matkasime Waerebo külla. Matk võttis 3 tundi. Õudsalt palav ja niiske, niiet kohati päris raske.

Küla ise on UNESCO pärand oma traditsiooniliste  koonusekujuliste majade poolest. Saabumisel viiakse sind kohe külavanemate vastuvõtule, kes sind siis õnnistavad ja tervitavad ning lubavad sind küla liikmeks sealviibimise ajal. Terve üks maja ongi seal mõeldud turistide majutamiseks. Ringjalt on põrandale seatud matid ning ööbijatele jagatakse padjad ja tekid.

Majutuse hinnas on ka kolm söögikorda, mida siis ühiselt teiste külastajatega suure ruumi põrandal süüakse. Teise päeva veetsimegi niisama külas olles ning kohalikku elu kaedes. Kolmandal päeval tulime tuldud teed tagasi. Alla saime pea 2 tunniga ning siis taksoga tagasi Labuan Bajo poole, kiire põige veel nn Spider Web ehk ämblikuvõrgu riisiväljadele.

7ndal märtsil õnnestus meil lõpuks ka vajalikud kolm sukeldumist ära teha, et sertifikaat saada. Eksami saime tehtud, oskused omandatud, vee-aluse maailmaga tutvutud ning uus tore asi jälle tehtud. Igatahes tahaks peagi uuesti vee alla.

8ndal märtsil aga lendasime tagasi Balile, peatusime öö Sanuris ning järgmisel päeval kiirpaadiga Lembongani saarele. Seal chillasime 3 päeva. Ühel päeval rentisime ka jalgrattad. Soovisime küll rollerit, aga kui ausast meelest tunnistasime et kumbki meist pole varem rolleriga sõitnud, siis rentijad osutasid kiirelt jalgrataste peale ning ütlesid, et võtkem parem need. Nojah. Eks me siis panime suure hooga kohe minema, et jõuaks rohkem vaadata, otseloomulikult saime kohe ka tõusu võtta. Rattad olid meil sellised mõnusad ärasõidetud roostetanud loksud, et nendega mäkke ei tõusnudki. Tegelikult tundus, et pool aega saigi rattaid hoopis käe kõrval aetud. Poole maa peal vajus Triinu ratta sadul ka alla ning seda polnud võimalik omade jõududega normaalsesse asendisse saada, nii tuli pool teed põlved lõua all köögakil sõita. Korralik trenn. Aga nägime veidi Lembongani ning ka Ceningani saart, peesitasime Les Pirates Club’i basseini ääres ning mekkisime nende eriti häid smuutisid ning siis veel paaris rannas fotopeatused.

Õhtupoolikul nautisime pitsat Hai Bar ja Grillis Mushroom Beach’il ja siis ratastega tagasi Jungutbatu külasse, kus ööbisime. Lõpp oli õnneks allamäge. Teisel päeval tegime poolepäevase snorgeldamise tuuri. Peatusime kolmes erinevas kohas, nägime hulganisti värvilisi kalu ning kahjustatud koralle, õnnestus ujuda ka 6 manta ray´ga.  Tõestust pildimaterjalina aga paraku pole, sest GoPro lakkas koostööd tegemast.

12ndal mätsil suundusime Lembonganilt tagasi Balile. Sanuris tuldi meile meie uuest öömajast vastu ning sõidutati Ubudisse. Ubudis veetsime nädala. Seal võtsime ette sellise hullu asja, et ühinesime nn detox laagriga. Kerge paastumine või nii. Paketi hinnas siis igasugused erinevad massaažid, kehakoorimised, nöohooldused, shiatsu ja Bali massaažid, aroomiteraapia ning refleksioloogia ja jooga. Kolm korda päevas sai süüa, või noh, juua. Rohelisi mahlu. Spinati, kurgi, ingveri, õuna ja mis veel siin variantideks. Paar esimest päeva pidasime mahlade peal vastu, siis hakkas rohelisest vedelikust veidi pööritama, nii anti juurikate keeduvett lürpida, õnneks oli sellel veidi soolakas maitse. Mekkis päris hea. Kolmandal päeval kõht juba korises ning sai end supiga premeeritud, siis aga tagasi mahlade peale. Päris huvitav kogemus.

Viiendal päeval veeti meid ka veidi kohalikke vaatamisväärsusi kaema, nii käisime kohviistanduses ning riisiväljadel. Kuuendal päeval sai see üritus meil läbi ning lõunaks saime juba süüa. Toortoitu anti. Isegi õhtusöögiks anti tervislik toidupakett kaasa ning loeti sõnad peale, et mida lähipäeval süüa tasub, et kõhtu kohe ära ei ehmataks.

Viimased kaks päeva veetsime Canggus. See on selline rahulikum kant kui võrrelda Kuta või Seminyakiga. Ka kohalike püsivalt Balil elavate valgete kontsentratsioon on seal suur. Uhked villad, hipsterite baarid ning surfi rand. Pühapäeva õhtul käisime ka tuntud rannabaaris Finns Club´is, mis on väga popp lounge baar ning seega jällegi üpris kallis.

Esmaspäeval, 20ndal märtsil lendasime siis Indoneesia pealinna Jakartasse. Tohutu linnalahmakas ning esmapilgul mitte just eriti jalakäijasõbralik. Tegime linnas lühikese jalutuskäigu rahvusmonumendi juurde, mis otseloomulikult oli suletud, nagu ka üle tee asunud rahvusmuuseum. Järgmisel päeval käisime turul ning veetsime tunnikese tekstiilikaubamajas. On ikka valik siin. Ostsime isegi paar meetrit riiet, päris täpselt ei teagi mis plaanis sellest teha on, aga kui ikka 50% allahindlust tehakse, siis ei saa ju ostmata jätta. Kuna peale seda olime jalutamisest ning inimeste vahel rassimisest tüdinenud, siis juhuslikult sattus meie teele üks spa salong. Tegime kiire hoolduse jälle. Töö oli korralik ja soodne, tehti korralikul tasemel nöohooldus koos mõnusa massaažiga.

Siis sõitsime tuk-tukiga Kota linnaossa, mida siin vanalinnaks peetakse. Seal peaväljakul sattusime kohalike õpilaste piiramisringi, kes siis meid oma inglise keele praktikaks kasutasid. Paberile oli ritta pandud nii 20 küsimust, mida nad siis ilusti kokku veerides ette lugesid. Otseloomulikult oli vaja teha ka kõigiga sada selfie´t ning grupipilte. Kui me sellest haardest lõpuks vabanesime, siis käisime ka ühes mõnusas lokaalis einestamas. Hinnad olid muidugi suht krõbedad, kuid mõtlesime, et viimane õhtu ikkagi siin Indoneesias, võib ju priisata.

Nii ta on, juba homme pealelõunal algab lend Euroopa suunas. Läbi Brunei ja Dubai Londonisse, kust reedel sõidame paariks päevaks veel Küprosele. Nagu kunagi juba mainitud sai, ei saa seegi reis olla ju jalkavaba, nii läheme koondisele taaskord kaasa elama. Pöidlad pihku!

Põhjasaare geisrid, koopad ja vulkaanikraatrid

Küll aeg lendab ja seda ikka paganama kiiresti. Juba ongi aeg sealmail, et meie seekordse reisi Uus-Meremaa osa ongi läbi saanud. Pühapäeval, 19. veebruaril sõitsime Põhjasaare põhjapoolsest osast Aucklandi ning andsime oma rendiauto ära. Seega veetsime reisi viimased päevad täitsa autovabalt Uus-Meremaa suurima linnaga tutvudes.  Jalutasime sadama piirkonnas ja kesklinnas ning käisime Sky Toweri otsas, kus sai 60ndalt korruselt ilusa 360 kraadise vaate linnale ja ümbruskonnale.

Esmaspäeval pakkisime hostelis oma asju, sest seni on olnud ju väga mugav. Kodinad kõik autos, nüüd aga tuleb koorem kõik seljakottidesse mahutada ning kandmiskõlblikuks teha. Käisime ka praamiga Devonporti linnaosas, kus oli veidi massidevabam liikuda. Pärastlõunal Aucklandis olles liikusime mööda Queen Street’i pidi tagasi varajasele õhtale, sest teisipäeva hommikul oli meil Sydney kaudu juba lend Balile.

Aga nüüd paari lausega ka muudest tegemistest. Reedel, 10ndal veebruaril ärkasime üpris vara, et ilusti 7.30 valmis olla, sest siis tuli meile hostelisse järgi buss, mis meid Tongariro Alpine Crossing matkaraja algusesse Mangatepoposse viis. Tsipa kallis on see transporditeenus, aga omalkäel veidi keeruline ka kuna rada algab ja lõpeb erinevas kohas, niiet oma autoga kohale ka ei tasu sõita. Reedeks plaanisime tolle matka seetõttu, et kohalik ilmateenistus ennustas head ilma. Ilus ja päikseline päev pidi olema.

Matk oli mõnus, aga veidi külm ja tuuline ning soojendavatest päikesekiirtest võis ainult unistada. Nagu ikka pandi ennustusega puusse. Aga mis seal ikka, vaated oli ilusad, rada mitmekülgne, 2,5 tundi tõusu, veidi tasast maad ja siis langus, kokku 19,4 km. Rada algas 1200 meetri pealt ning tõusime 1800 peale. Rahvast oli väga palju ning kohati tuli isegi mõnes kitsamas kohas järjekorras seista. Lõunapausi ajal me aga pikalt seal ilusate Emerald’i järvede juures vaadet imetleda ei jõudnud, sest tuul oli ikka väga kõle ja kõik kaasavõetud asjad olid selleks hetkeks seljas.

Vintsutasime oma kaasatehtud võileivad kiiresti sisse ja siis pool jooksuga edasi, et veidigi sooja saaks. Allamäge minek võttis meil isegi kauem aega kui tõus. Terve matk koos erinevate pausidega võttis meil alla 6,5 tunni. Siis tunnike bussiga Ohakunesse, mis väsinud matkalised nende ööbimiskohtadesse laiali sõidutas. Järgmisel päeval näitas ilm aga paranemise märke ja nii võtsime kohe suuna Wai-O- Tapule, see on siis geotermala Rotorua linna lähistel.

Tuntumaks ja enim pildistatud vaatamisväärsuseks on seal nn šampusevann, kuhu keev vesi maapõue põhjakihtidest välja pressib. Lisaks sellele näeb seal keevat muda ja veevanne, auravat maapinda ning erinevate mineraalide sisalduse tõttu erkrohelisi järvekesi. Hais oli ka kohati üpris kohutav, täitsa mädamuna hais oli.

Õhtul peatusime Taupo järve ääres, sõime kebabi ja nautisime vaateid. Sealt sõitsime järgmisel päeval tagasi Rotoruasse, mis on tuntud oma geisrite ja mudavannide poolest. Linnas asub palju erinevaid spaasid, mis siis pakuvad sulle võimaluse termides vedeleda ning mudavanne võtta. Meie jätsime selle lõbu aga Hiina turistidele, keda ka siiakanti märkimisväärses koguses jagub. Ainukeseks turistikaks jäi meil seal Te Puia kompleks, kus näeb jälle omajagu auravat maapinda ning purskavaid geisreid, lisaks sellel on seal maooride kultuuri- ja käsitöökeskus.

Tegime seal ka kiire tunnise  giidituuri ülimalt sõbraliku ja muheda olemisega maoor Carlaga, kes selgitas meile maooride eluolu ja ajalugu ning rääkis veidi nende tavadest ja päritolust. Eriti hästi on meeles kuidas ta üritas selgitada, kus maoorid pärit on. Teada on, et kunagi on nad saabunud Polüneesiast, aga viimaste andmete kohaselt olevat neil ka Mongoolia päritolu, selle kohta ütles Carla vaid, et nagu tänapäeval enamik asju, nii on ehk nemadki juba vast ammusest ajast Made in China hoopiski. Igati vahva ja informatiivne tuur.

Rotoruast võtsime aga omakorda suuna  Waitomole, kus käisime koobastes helendavad tõukusid või ussikesi (glowworms) vaatamas. Tegime seal rahuliku kultuurse tuuri, mida viivad läbi kohaliku maoorihõimu esindajad, kelle hallata need koopad ka on, ning seejärel käisime ka neljatunnisel koopamatkal The Legendary Black Water Rafting Co-ga. Selleks tuli meil kõigil kalüpsod selga ajada, sest enamus ajast tuli meil vees seigelda. Sõitsime nn raftiga ehk sisekummiga mööda koopajõge, hüppasime selg eest paarist kosest alla ning jalutasime mööda pimedaid koopaid.

Täitsa tore oli ja palju mõnusam kui too teine rahulik tuurike. Sest isegi tol ekstreemsemal matkal nägime needsamused helendavad tõugud ära.  Tegelikult need ussikesed vist ise ei helendagi ja seal on neil rippuvad niidekesed millega nad vist toitu püüavad. Tegemist täitsa huvitava nähtusega, täpsema selgituse saamiseks palume aga googeldada.

Waitomos peatusime meile juba tuttavaks saanud YHA hosteliketis, vaatasime õhtul paari filmi ning siis järgmine hommik varakult üles ja mööda kruusateid surfilinn Raglani poole, kus tegime lühikese jalutuskäigu ja kinnitasime keret. Sealt paar tundi sõitu idarannikule ning õhtuks jõudsime Coromandel’i poolsaarele, kus järgmisel päeval käisime Cathedral Cove’i juures. Tegemist jällegi väga popi kohaga. Sinna ilusasse randa saab lühikese 40-minutilise jalutuskäiguga autoparklast. Mida aga paraku nii popi koha juures pole, on piisavas koguses parkimiskohti, nii jätsime ka meie oma auto kohalike elanike juurde hoovi, kes niimoodi hea päevaga korraliku nutsu kokku ajavad.

Veetsime seal Cathedral Cove’i rannas pea paar tundi ning siis suundusime Hot Water Beach’ile. Sinna tuli kindlasti jõuda mõõna ajaks, sest just siis on parim aeg kaasavõetud labidaga endale liiva sisse auk kaevata, et see siis kuuma veega täituks. Nimelt on seal kivide vahel kuumaveeallikad või midagi sellist, nii saab tasuta termid endale eriti kerge vaevaga tekitada, kui muidugi on soov seda kõike veel nii saja inimesega koos teha.

Järgmine päev oli pikk sõidupäev masendava vihmase ilmaga. Tegime peatusi Coromandel’i linnas ja Thamesis, siis veetsime paar tundi Aucklandi liiklusummikutes ning siis sealt põhjapoole. Viludat ja udust ilma trotsides käisime vaatamas ka erinevaid suurimaid kauri puid, üks neist lausa 51 meetrit kõrge, 13 meetrise ümbermõõduga ja 2000 aastat vana. Täitsa huvitav ja tasub külastamist. Sealt sõitsime Paihiasse, mis on Bay of Ilandsi külasatamise peamiseks keskuseks. Seal tegime meiegi päevase paadituuri, mis meid erinevate saarte juurde viis, nägime vees mänglevaid ja hüppavaid delfiine, hullumoodi kalaparvi ning ka Hole in the Rock’i ehk auku kaljus.

Hilisel pealelõunal tegime ka tunnise jalutuskäigu Russelli linnas, kus palju huvitavat vana puitarhitektuuri. Oli ilus ilm ning paadiga oli auto asemel täitsa mõnus sõita. Õhtul ajasime tunde juttu vanemate abielupaaridega Ameerika kirdeosast ja Inglismaalt Oxfordi lähistelt, tutvustasime neile Eesti ajalugu ning arutasime maailma poliitikat. Sealt aga nagu juba eelnevalt mainitud sai, suund Aucklandile.

Põhjasaarel oli meil veel vähem aega kui Lõunasaarel, seetõttu oli sõitu üpris palju, sest meil oli taaskord soov võimalikult paljudes kohtades käia. Nii sõidutas meid meie truu Toyota Vitz 2544 kilomeetrit. Kahe saare peale kokku seega üllatavalt palju läbitud kilomeetreid, kokku 6199. Tegelikult ei tundunud nii palju, kuid eks meil oli tublisid sõidupäevi ka omajagu.

Kahjuks nagu ikka jäi aega väheks, oleks võinud  küll ja veel teha. Kasvõi nädalate viisi matkata, niisama vaateid nautida, rannas peesitada (kui ilmaga veab), süstaga merel loksuda, suurlinnas kohvitada ja mida kõike veel. Meil on aga nüüd aeg selle 3-kuuse reisi kolmandaks etapiks, mida me ise omakeskis nimetame ``päris reisiks``, seda siis seetõttu, et lõpuks oleme seljakotiga teel.

Liustikud, Pannkoogi kaljud ja liivarannad

Oleme tänaseks juba kolmandat päeva põhjasaarel. Hetkel peatume Ohakunes ühes Turoa suusakeskuse hostelis ja siin on harjumatult vaikne. Eile olime terve päeva pealinnas Wellingtonis. Oli autovaba päev, nii jalutasime mööda linna ringi, käisime ja nautisime linnavaateid populaarses Victoria vaatekohas, mis asub mäe otsas, ning tagasi alla linna jõudes ka kohalikus liivarannas Oriental Bay’s ning Uus-Meremaa muuseumis Te Papa. Linn õnneks väga suur ei olnud. Täna hommikul, ehk neljapäeval 9.veebruaril võtsime uue rendiauto Omega nimelisest firmast. Sel korral anti veel pisem masin, Toyota Vitz margiks. Sõitsime mitu tundi mööda veiniistanduste piirkonda Martinborough’t ning seejärel mööda Manawatu kõrvalist maanteed Ohakunesse. Homme on meil plaanis päevane matk Tongariros. Nüüd aga kiire ülevaade möödunust.  

31. jaanuaril sõitsime paduvihmas ja hullus tuules Wanakast lõunaaare läänekaldale. Hea oli, et läbi mäeahelike looklevat teed pidi tulema saime, sest nagu järgmisel päeval kuulda võis, olevat öö jooksul puid tee peale kukkunud ning mudalaviinegi tulnud, niiet mõni aeg oli too tee üldse läbimatu. Meie jõudsime aga Fox Glacier’i külla ilusti kohale. Veetsime varajase õhtupooliku hostelis, traditsiooniliselt ikka ise kokates, sest väljas söömine siin odav lõbu just pole. Järgmiseks hommikuks oli meil bronnitud liustikumatk.

Juba hommikul ärgates tervitas meid mõnus udune ilm. Panime end siiski valmis ning läksime matku korraldava firma kontorisse, et ehk ikka veab, sest ilm pidi sealkandis väga kiiresti muutuma. Vahepeal isegi selgitas veidi ning meile anti käsk rivistuda ja järjekorda võtta ning jaotati isegi joped ja veekindlad püksid laiali. Panime end riidesse ning siis koos 30 hiinlasega saadeti bussi ja helikopteriplatsile. Seal jagati kõigile villased sokid ning õigele suurusele vastavad saapad laiali. 

Näidati turvavideot ning loeti sõnad peale. Giidid oli valmis ning siis mauhti tuli pilv peale. Mägi kinni kaetud, piloodid panid käed risti ning vangutasid pead, ei mingit õhulendu. Õige kah, ega ei tasu riskida, eks ole ju seal lähedal juhtunud alles eelmisel aastal helikopteriõnnetus, kus turistid hukkusid. Enne muidugi tehti meile selgeks ka nö refund policy, et kui miskipärast peaks tuur ära jääma siis mismoodi see kompenseeritakse.

Jutt siis selline, et kui helikopter üldse  õhku ei tõuse siis saab 100% raha tagasi, kui kopter on õhus aga liutikule maanduda ei saa ning oled kasvõi 5min lennanud, siis tagastatakse 50%, kui aga saad liustikule ja ilm peaks kiiresti halvenema ning tuur kestab alla tunni, siis antakse 30% tagasi. Kui pea tunni jääl, missiis et tuuri kirjelduse järgi aeg jääl on 3h, siis raha tagasi ei saa.

Üks giid mainis ka veel, et ta on kolm korda pidanud koos turistidega liustikule ööseks jääma, sest ilmastikuolud muutusid niivõrd kiiresti, et helikopteriga ei olnud võimalik järgi tulla. Seal üleval liustikul on neil väike baas, mis mahutavat ligi 100 inimest, ja kus on olemas telgid-magamiskotid ning isegi söögivarud.

Meil aga jah jäi tuur ära, raha tagasi ei küsitud vaid õnneks mahutati hoopis järgmise päeva esimesele  hommikusele tuurile, lootuses et ehk ilm paraneb. Egas siis muud, sõitsime veidi autoga ringi, käisime Matheson’i järve ääres, sõime kohvikus suppi ning seejärel suundusime Franz Jospeh’i külla ja vaatasime ka tolle liustiku ära. Ilm seal orus oli aga täielik kontrast 20km kaugusele jäävast Fox Glacier külast. Liustik ime hästi näha, taevas  pilvitu ning helikopterid vurasid peakohal non-stop ringi.

Järgmisel hommikul olimegi siis kell 6.40 ilusti kontoris platsis. Ilm oli küll natuke sombune, aga õnneks pilved kõrgel ning helikopterilendu need ei takistanud ja sel korral saime matka täispikkuses ära teha. Helikopterisõit oli muidugi vägev, eriti maandumine liustikule. Esialgu ei tundunud see liustikumatk miskit erilist, selline suvaline naelikutega jääl tatsamine, aga kui juba ilusate sinakate koobaste ning lõhede vahele sai siis oli põnev küll, järgmine kord muidugi võtaks ette ja teeks tolle ekstreemsema tuuri, mis kestab terve päeva ning mille jooksul saab ka kirka ja köitega mässata.

Peale tuuri sõitsime. Vist oma paarsada kilomeetrit põhjapoole. Jõudsime õhtuks Hokitikasse, kus on selline rannale uhutud puidust skulptuuride park tehtud. Oli täitsa huvitavaid kompositsioone. Ja järgmisel päeval sõitsime veel. Peatusime Punakaiki Pannkoogi kaljude juures, no vähemalt nii neid siin kutsutakse. Küngaste formatsiooni pärast. Isegi geoloogid polevat pidanud teadma, et mis põhjusel need kaljud siis ikka sellise ehitusega on. Täitsa huvitav.

Ja nagu nimigi ütleb, siis oleks patt sellises kohas mitte pannkooke süüa. Mõeldud-tehtud. Sai korralikult peekoni ja banaaniga magusaid kooke näost sisse aetud, pärast pika autosõidu ajal oli ikka jube kehva olla. Õhtuks jõudsimegi põhjakaldal olevasse Nelsoni linna. Kiire poekülastus, take-away Tai söögikohast ning siis randa päikeseloojangut vaatama, selle magasime aga natuke maha, sest olime harjunud lõunapoolse ajaga, siin üleval aga läheb juba veits varem pimedamaks. Õnneks aga olid seal üleval Abel Tasman’i rahvuspargis ilmad head. Lõpuks ka korraks ikka lühikese püksi ilm. Järgmisel päeval käisime siis lõunasaare loodeosas. Peatusime ühes hipiliku olekuga väikelinnas Takakas, ostsime värskeid virsikuid ning siis väike jalutuskäik tuulisel ja liivatormisel Warakaiki rannal.

Järgnevad ööd peatusime meile juba tuntud YHA-ketti kuuluvas hostelis, kus meile miskipärast taheti trahvi teha, et me 15 min peale kaheksat õhtul kohale jõudsime, sest neil ju retseptsiooni sulgemise aeg. No ega me sellest paraku midagi teadnud, ja see kurvilistel mägiteedel sõit võtab ju ka oma aja. Õnneks oligi tegemist ainult hoiatusega.

Pühapäeval 5.veebruaril tegime siis oodatud kayak’i-tuuri Abel Tasman’i rahvuspargis. Täitsa mõnus oli. Sel korral olid meil ka korralikud kahesed süstad kah. Kadri muidu tahtis kohe taha istuda. Pärast tuli muidugi välja, et too tagumine inimene peab kogu töö tegema- nimelt peale aerutamise ka veel pedaalidega juhtima ning eesistuja teha on ainult kamandada ja kurta kui kehvasti ja valesti kõik on. Aerutamist oli omajagu, sõitsime vist kokku pea 20 kilomeetrit, õnneks oli tuul tagant ning lainedki andsid hoogu ja lõunapaus oli ka mõnusas rannasopis.

Oma viimase täispika päeva lõunasaarel veetsime Marlborough Sounds’is ringi sõites, sõime värskete marjadega tehtud jäätist ning käisime Rabbit’i saarel, kus oli ilus hullult pikk ja lai rannariba ning õhtuks jõudsime sadamalinna Pictonisse, kus 7ndal veebruaril sõitsime Bluebridge’i praamiga pealinna Wellingtoni.

Niipalju ka veel, et lõunasaarel sõidutas meid meie ustav ning veidi väsinud Toyota Yaris 3755 kilomeetrit. Ise ka aru ei saa, et kus kohast ja millal selline hull number tuli. Aga jah, homme saab siis lõpuks ka ühe pika matka teha. Jalad juba ette valutavad...